Categories
Esimesed sammud: raha kogumine, eelarve, säästmine

Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist

Juunis ilmus minuga tehtud intervjuu ajakirjas Kuulutaja ning ka Delfi artikkel viitas sellele artiklile. Kuigi Harro tegi meie vestlusest üllatavalt hea ja ilusti seotud jutu (eriti arvestades, et lobisesime ca 1.5h seinast-seina teemadel läbisegi), siis minu jaoks isiklikult tulid peamised õppetunnid just selle artikli all olnud Delfi kommentaariumi lugedes.

Käesolevas postituses jagan mõningaid mõtteid ja õppetunde, mis ma sealt enda jaoks leidsin, tuues välja mõned konkreetsed kommentaarid ning nende minupoolsed vastused ja mõtted.

Aeg-ajalt tuleks välismaailmaga tutvuda

Minu jaoks tegelikult suurimaks üllatuseks oli see, kuidas ma olen suutnud RahaFoorumi lugejate ja teiste finantsblogijatega suheldes kuidagi ära unustada, kuidas ülejäänud maailm rahast, säästmisest ja investeerimisest mõtleb.

Kui ma seal artikli all olevaid kommentaare lugesin, siis tuli küll kiire äratundmine, et jah, niimoodi mõeldi ka juba enne ja olen sellega korduvalt kokku puutunud, kuid ju siis on minu elus nii palju finantsilises mõttes arukaid inimesi, et selline mõtteviis on kuidagi unustusehõlma vajunud.

See on küll hea selles mõttes, et mul on inimesi, kellega investeerimisest rääkida ning mul on ka tunduvalt lihtsam oma investeeringutega edukas olla ja säästuprotsenti üleval hoida, kui mu ümber on sarnaselt mõtlevad inimesed.

Samas on see halb, sest just sellised teistmoodi mõtlevad inimesed on need, kelleni jõudes RahaFoorumist oleks kõige enam kasu, sest just neil on ees see kõige suurem ja raskem samm ehk mõtteviisi muutmine ja alustamine.

See oli heaks meeldetuletuseks igatahes, et peaksin rohkem võõraste inimestega rahateemadel lobisema või vähemalt regulaarselt kommentaariumitesse kiikama.

Inimesed ei mõista oma vastutust raha eest

Ma ei tea, kas see on teadmatusest, soovimatusest või millestki muust, aga tundub, et väga paljud inimesed ei võta vastutust oma kulutuste ja tarbimisharjumuste eest. Näiteks üks kommentaar artikli alt:

neljaliikmelise pere eluasemelaen ja kommunaalkulud
Pilt Delfi kommentaariumist.

Selles osas on Margusel täiesti õigus, et ma ei tea, mis eluasemelaen ja kommunaalkulud neljaliikmelisele perele maksavad, sest see sõltub üsna mitmest tegurist.

Küll aga tean, et eluasemelaenu kulu ehk kuumakse sõltub peamiselt järgmisest:

  • ostetava eluaseme hinnast – mida kallima kodu ostad, seda suurem tuleb ka laenumakse
  • maksegraafiku pikkusest – mida pikem, seda väiksem kuumakse, kuid seda rohkem tuleb ka intressi kokkuvõttes tasuda
  • laenu osakaalust ostuhinnast – mida suurema osa ostuhinnast tasud laenuga, seda suurem tuleb ka kuumakse
  • laenuintressist – praegusel hetkel on see üldiselt üsna madal, nii et kõige suuremat mõju ei tohiks omada

Kõigist neist omab kõige enam mõju eluasemelaenu makse suurusele just ostuhind, mis omakorda mõjutab muid seotud kulusid (s.h. ka notaritasu ja kindlustus jmt).

Kommunaalide puhul on ka üldiselt peamised mõjutajad:

  • eluaseme suurus ja eripärad – mida suurem kodu, seda suuremad ka kommunaalid üldiselt
  • tarbimisharjumused – väiksemal määral mõjutatavad; harjumuste muutmine võib anda ehk väikese säästu, aga kui praegu just väga raiskava eluviisiga ei ole, siis pole tavaliselt seda vaeva väärt

Kuigi olen kuulnud soovitust, et eluasemekulud ei tohiks võtta enam kui 1/4 sinu tuludest, siis Eestis on see ilmselt veidi keerulisem, nii et mööndustega oleks hea rusikareegel, et need kulud võiksid jääda alla 1/2 tuludest. Seega, kui teenid €1000 kuus, võiksid eluasemekulud jääda kuni €500 kanti.

Kui sinu kulu selles osas on üle 50%, siis ilmselt ei ole sinu jaoks säästmine ja investeerimine lihtsalt oluline (kuigi arvestades, et riiklik pensionisüsteem katab heal juhul ca 40% sinu palgatulust, siis võiks olla) või elad üle oma võimete.

Minule teadaolevalt ei ole ka Eestis ühtegi seadust, mis käsiks osta kallimat eluaset ja võtta suurema kuumaksega eluasemelaenu, mis teeks selle reegli järgimise võimatuks, nii et kedagi teist selles süüdistada ilmselt ei tohiks.

Küll aga mida saab teha, on kas:
a) vahetada oma eluase odavama vastu, mis vastaks sinu praegusele finantsvõimekusele või
b) suurendada oma tulusid ilma kulusid suurendamata, et saaksid praegust eluaset omale võimaldada.

Kõige kiirem ja edukam tee on muidugi alustada a)-st ja samal ajal hakata tööle ka b) kallal, kuigi psühholoogiliselt on ilmselt paljude jaoks liiga raske kallimast kodust odavamasse kolida, kuna see tundub justkui tagasiminekuna.

P.S. Vaatasin (2015. aasta juunis) ka kv.ee portaali näidete põhjal üle, et on täitsa võimalik leida ka Tallinnas erinevaid piisavalt suuri kortereid, mille puhul jääks see eluasemekulude osakaal ka tänaste hindade juures alla €500. Kui laenuperioodi pikendada või laenu osakaalu vähendada, siis oleks neid ilmselt seal veelgi rohkem. Eriti kui arvestada, et portaalis olev hind on täna üldiselt suurem kui reaalsete tehingute hinnad.

vajalikud asjad lagunevad 3-4 aastaga ära

Tekib küsimus, et kuidas neid asju praegu ostetakse, kui säästa ei saa? Järelmaksu/tarbimislaenuga? Kui nii, siis seal ilmselt on ka üks põhjustest, miks praegu kõrvalepanemiseks raha ei suuda leida, sest üsna tihti on järelmaksude ja tarbimislaenude intress ka tublisti üle 10%.

Sedasi kaevad ka endale vähehaaval auku, millega teed oma finantsilist olukorda järjest halvemaks. Kirjutasin kunagi sellisest eksponentsiaalselt kahanemisest ka siin:
https://rahafoorum.ee/eksponentsiaalne-kasv-ja-vahenemine/

Teine aspekt on siinkohal see, et mis on vajalik? Seda oled üldjuhul sina otsustanud. Näiteks mõne jaoks on vajalik omada igas toas telekat, samas kui järjest enam tean ka inimesi, kes absoluutselt telekat ei oma, sest need üksikud saated, mida nad vaadata tahavad, näeb ära ka arvutist.

Kolmas ja ilmselt kõige olulisem otsusekoht on aga see, et mis hinnatasemel see asi vajalik on. Keegi peale sinu ei ütle, et täpselt nii kallis külmik või arvuti on vajalik.

Näiteks 2,5 aastat tagasi oli mul vana arvuti otsi andmas ja hakkasin uut ostma. Kui nüüd tolleaegsete pakkumiste seast vaadata, siis oleks tulnud ilmselt vähemalt €1000-1500 kanti see ost. Ma vaatasin aga ühe programmi nõudmisi, mis olid natukene suuremad, kui mul tõenäoliselt kunagi vaja läheb ning ostsin omale arvuti, mis seda programmi suudaks normaalselt jooksutada. Ei midagi vähemat ega rohkemat.

Lõppkokkuvõttes kulutasin €600 ehk ca 2-3x vähem, kui uut mudelit ostes oleks kulunud. Lisaboonusena, kuna ostsin enamik juppe, mis olid pisut vanemad mudelid, siis oli internetis ka omajagu review’sid, millest nägin ära võimalikud pikemaajalisel kasutamisel esinevad tootevead jmt ning sain kehvemaid juppe vältida.

Siiani 2,5 aastat hiljem pole kordagi veel ühegi jupiga probleeme olnud, kordagi ei ole süsteem veel lahjaks jäänud ning kui arvestada, et säästetud ca €1000 on ~10% tootluse juures (minu tootlus viimastel aastatel on küll tunduvalt suurem olnud, aga konservatiivselt arvestades: https://rahafoorum.ee/rubriik/investeerimisportfell/) teeninud lisaks €270, minu praeguse üle ootuste hea tootluse juures aga pigem juba üle €500, siis võiks tehinguga igati rahule jääda.

Täpselt samamoodi ostsin omale vajadustest lähtuvalt telefoni. Mul on vaja, et telefoniga saaks helistada, sõnumeid saata ja tore, kui saab ka internetti natukene kasutada. Ülejäänud kõige vingemaid ja uuemaid vidinaid ja lisamegapiksleid telefonikaamerale vaja ei ole. Sain omale 1,5 aastat tagasi pisut vanema mudeli nutitelefoni poest ca €100 eest, tutvusin ka jällegi pikaajaliste kasutajate review’dega ning sain võimalikud vead teada.

Siiani töötab täitsa edukalt. Ainult aeg-ajalt läheb natukene aeglaseks, kui mälu liiga täis olen tõmmanud, aga see laheneb kergesti mälu vabastamisega.

Sisuliselt võiksin iga aasta järel uue sellise vanema mudeli telefoni osta ja kulutaksin ikkagi vähem, kui enamik inimesi, kes poest kõige uuemaid mudeleid ostavad, millel on 150 uut vidinat, mida nad ei vaja ega kunagi ei kasuta.

Mõne asja puhul võib väga vabalt ka hästi hoitud kasutatud tehnikat kasutada. Näiteks, kui vajad natukene aega, et ilma tarbimislaenuta külmkapi ostmiseks raha koguda, siis neid jagatakse tihtipeale ka tasuta või väga väikese summa eest kasutatud kujul kasvõi ajutiseks kasutamiseks. Olen kunagi Tartus ühe vanema sedasi üürikorterisse paariks kuuks saanud ja isegi mõne ära andnud.

Samamoodi olen kunagi ostnud ca 50% poehinnaga arvutimonitori, mis ka siiani väga edukalt juba üle paari aasta töötab ilma probleemideta. Jällegi sain ülevaateid internetist vaadata ja veenduda, et tegemist on hea mudeliga.

Lühidalt kokku võttes:
– Kui osta lähtudes vajadusest, mitte kõige uuemast ja vingemast mudelist, saab omajagu raha kokku hoida.
– Tasub meeles pidada, et sinu käes on ohjad ehk sina oled see, kes otsustab, mis on vajalik ja millise hinnaklassi juures see vajalik on.

Inimesed ei tea, kuhu investeerida

Sarnaseid kommentaare olen ka varasemalt mujal näinud, sealhulgas ka minu Facebooki seinal:

investeerides etenib keegi teine, mitte investor

investeerimine pole tulus

Sellised inimesed on ilmselt väga kehva investeerimisega kokku puutunud või peavad hoiuseid ja pankadest pakutavaid kindlustuslepinguid investeerimiseks. See, mis sulle pangas nõustamisel räägitakse, on tõesti üldiselt paras jama ja müügijutt. Aktiivselt hallatavaid fonde ega hoiuseid ei maksa tavaliselt investeerimiseks pidada, aga nii kehva tulemuse saavutamiseks peab ikka päris palju vaeva nägema…

Iseenesest saan sellest arvamusest ka väga hästi aru. Minagi alustasin RahaFoorumi blogiga ja koolitustega peamiselt sellepärast, et kõik koolitused, kus käisin, rääkisid justkui investeerimine olekski ainult fondid ja hoiused või ka mõned üksikaktsiad juurde, kuigi seda viimast enamik koolitustel osalejatest endale lubada ei saanud.

Eks meil kõigil ole ka mõni tuttav (või meedialugu meeles), kes tegi kunagi lapsele või endale konto, kuhu raha kogus ja hiljem avastas enda suureks üllatuseks, et see pole üldse kasvanud või on selle aja jooksul kõikvõimalike hooldustasude jmt jama tõttu sootuks vähenenud.

Isiklikult olen viimased 5 aastat kordades paremaid tootlusi teeninud ja pangad pole selle arvelt praktiliselt midagi teeninud. Täna alustades küll nii head tootlust enam ei saa, aga juba üsna väheste teadmiste järel on võimalik pikas perspektiivis konservatiivselt öeldes 5-6% aastatootlust teenida küll.

Soovitan alustada väikesest investeeringust iseendasse ja harida ennast pisut investeerimisteemadel. Hoiustamine ei ole investeerimine ega isegi mitte ligilähedaselt sellega seotud.

Kui tahad näha, kuhu mina näiteks oma raha kasvama olen pannud ja kui palju see kasvanud on, siis näiteks kuuülevaadetes olen oma portfellist ülevaate andnud:
https://rahafoorum.ee/rubriik/investeerimisportfell/

Olenevalt sinu investeeritavatest summadest on võimalusi muidugi teisigi ja blogis ning podcastis olen ka mõnda neist kajastanud. Sisuliselt võid sealt leida kogu info, mis sul investeerimisega alustamiseks vaja võiks minna ja kui ei leia, siis on alati võimalik ka oma spetsiifiline küsimus esitada.

Ja kui blogis ringi tuhlata ei viitsi, siis sama informatsioon struktureeritumal kujul ehk alustades täiesti algusest niiöelda mõtteviisist ja eesmärkide seadmisest ja lõpetades esimeste reaalsete investeeringutega, on saadaval ka mu e-raamatus, aga seda juba väikese tasu eest.

Võimalusi investeerimiseks on ja üsna mitmed neist ei nõua ka eriti palju eelteadmisi, et 5-6%+ keskmist aastatootlust teenida.

investeerimine toidab ainult haldureid

Kui vaadata meie pensionifonde, kus haldustasu kohati lausa 2% kanti või aktiivselt hallatavaid fonde, siis on tõesti tegemist üsna mõttetute investeeringutega. Eriti kui arvestada, et valdav enamus neist halduritest saavutavad seejuures ka turust kehvemat tootlust.

Küll aga on olemas mitmeid võimalusi, kus tootlus on inflatsioonist omajagu parem ja haldurid ei võta suurt midagi. Tänasel päeval paremad ja populaarsemad lahendused neist vajalike investeeringute suuruse ja vajalike eelteadmiste mõttes kasvavas järjekorras: ühisrahastus, indeksaktsiad, dividendiaktsiad, üürikinnisvara.

Neid võimalusi on muidugi veel ja kindlasti on vägagi mõistlik investeering sinu mainitud investeering iseendasse ning seda ka investeerimise vallas enda harimise mõttes.

Säästa tuleb kõik või mitte midagi

väiksemaid summasid säästa ei saa?

Millegipärast on inimestele jäänud mulje, et säästma peab alati nii, et hambad ristis krigisevad. Väiksemat summat, kui absoluutne maksimum, pole lihtsalt võimalik kõrvale panna? Niipea, kui €5 kõrvale paned, on elu läbi ja masendus kaelas, aga €20 kallima tehnikavidina saab osta või nädalavahetusel peol €100 laiaks lüüa ilma silmagi pilgutamata, ilma et midagi juhtuks.

See on üsna tüüpiline valearusaam säästmisest inimestelt, kes pole sellega kunagi kokku puutunud või on mingit ekstreemset jama kuskilt näinud.

Mina räägin sellest, et sa paneksid iga kuu alguses väikese osa oma palgast kõrvale ja ideaalis investeeriksid selle ka ära, et see kasvaks. Mõnele võib see tunduda üllatav, aga valdav osa inimesi isegi ei märkaks mingisugust vahet elukvaliteedis või õnnelikkuses ning aja jooksul saaksid seda summat ka vähehaaval kasvatada ja sedagi üsna märkamatult.

Kui sa mind ei usu, võid kasutada näiteks SEBi pakutavat Digikassat ja vaadata, kas märkad kuu lõpus tavapärasest suuremat vajadust antidepressantide järele või saad aru, et oled kuskilt mingit lolli stereotüüpi näinud, millel reaalsusega on vähe pistmist, ning võiksid teemat ehk isegi põhjalikumalt uurida.

Kui see säästetav raha ka arukalt ära investeerida, siis võib see juba paari aasta pärast ehk ühe lisapalga sulle teenida, ilma et selle nimel suurt midagi tegema peaksid ja mõtled, et oleks võinud varem alustada.

Ühesõnaga, selleks, et raha kõrvale panna, ei pea elamisest loobuma ega oma palgast maksimaalselt viimast ära võtma.

säästa maksimaalselt

See oli tegelikult ka üks märkus, mis ma toimetajale esitasin, kui artiklit üle vaatasin, et inimesed võivad seda kohta valesti mõista, kui sinna kirjutada, et peale elamiskulude katmist, „ülejäänud €350“ võiks investeerida. Isiklikult pidasin siiski silmas, et sellest summast oleks võimalik omajagu vajadusel kõrvale panna, mitte et peaks kogu summa lisama, aga ju siis tundus toimetajale sedasi parem.

Üldiselt aga on see üsna hea algus, kui on nii hästi teada, kuhu raha praegu läheb, aga minul tekib näiteks küsimus, et mille alusel arvatakse, et peaks €280 säästma? Võib-olla peaks hoopis €350 säästma või piisaks täiesti €50-st?

Äärmuslik säästmine ilma mingi eesmärgita ei ole just väga palju mõistlikum säästmata jätmisest, kuigi finantsilises mõttes lõppeb ilmselt parema tulemusega (eeldusel, et sa vastu pead ja sellega järjepidevalt tegeled).

Sellepärast mina olen alati soovitanud alustada eesmärkide läbi mõtlemisest, sest siis sa saad ka mingil määral teada, kui palju sa säästma peaksid ning sul on reaalne põhjus, miks seda teha (kõigil võiks olla üks põhjustest see, et ka pensionipõlves saaks omale elamist lubada, aga ka siinkohal on oluline teada, kui palju sa selleks säästma peaksid).

Et lihtsam oleks, olen kunagi ühes blogipostituses ka sellist lihtsat meetodi kirjeldanud nagu turniiriredeli harjutus ning loonud ühe exceli tabeli, mis aitab vajalikke summasid välja arvutada:
https://rahafoorum.ee/finantseesmargid-ja-nende-seadmine/

Kui eesmärgid teada, siis on selgem, kas ja kui palju säästma peaksid ning siis võite ka hakata mõtlema, kust seda säästmiseks vajalikku summat leida. Äkki selgubki, et piisab täitsa 80 eurost kuus ja polegi mingit probleemi.

Olen kohanud ka inimesi, kes jõudsid peale harjutust järeldusele, et neil polegi vaja säästa, sest kõik olulised eesmärgid olid saavutatavad ka ilma lisarahata. Ka see on täiesti okei, kui see on teadlik ja läbimõeldud otsus. Kuigi tihtipeale me siiski ei oska pikaajaliselt mõelda, seega isiklikult leian, et vähemalt pensioniks võiks siiski midagi koguda.

Kindlasti ei olnud minu ega selle artikli sõnum see, et kõik peaksid võimalikult palju säästma ja minimaalsete kuludega elama. Pigem on mõte siiski see, et kui sul on vaja säästa, et oma eesmärke saavutada, siis on seda võimalik teha ka väikeste summadega alustades ning tihtipeale tähendab see tõesti ka seda, et pead oma eesmärkidest lähtuvalt kulud ümber hindama ning millestki ilmselt loobuma.

Viimane aga eeldab, et sa oled läbi mõtelnud, mis sinu jaoks üldse oluline on ja mida sa tahad. Valdavalt me seda ei tee ja sealt tulevad tihtipeale ka sellised uskumused, et meil pole võimalik raha kõrvale panna või et säästmiseks peaks elama nagu rott.

Inimesed ei mõista, miks üldse investeerida

milleks investeerimisega tegeleda

Täiesti mõistlik ja asjakohane küsimus. Ilmselgelt ei saanud nii lühikeses artiklis, nagu see intervjuu oli, teemasid väga põhjalikult käsitleda, nii et võibki jääda selline segane mulje.

Tegelikult oli seal mõeldud pigem seda, et meile üldjuhul piisab palju vähemast, kui me arvame. Miks me aga nii palju asju ostame, on osaliselt selgitatav sellise nähtuse poolt nagu hedonic treadmill.

See tähendab seda, et mida rohkem meil midagi on, seda vähem naudingut/õnne jmt me sellest saame ning seda rohkem on meil vaja, et saavutada sama õnnetaset, mis see meile algselt andis.

Lihtsamalt öeldes tähendab see seda: oletame, et sa näiteks saad restoranis söömisest täna €15 eest 20 ühikut naudingut. Kui sa lähed ka homme restorani, siis saad selle sama €15 eest ilmselt mõnevõrra vähem naudingut ehk näiteks 18 ühikut.

Kui nüüd hakkad iga päev restoranis käima, siis sama raha eest saadav nauding väheneb veelgi ja selleks, et naudiksid seda sama palju, kui algselt, pead kas kordades rohkem kulutama või leidma midagi uut.

Suures pildis viib see selleni, et me pole kunagi päris rahul sellega, mis meil on ja kulutame järjest rohkem ja rohkem, ilma et see meid otseselt õnnelikumaks teeks, sest harjume sellega taas ära.

Teemal, milline kulutamine meid õnnelikuks teeb, on tehtud ka päris palju uurimusi ja kui uurimusi lugeda ei viitsi, siis on nende põhjal tehtud näiteks raamat Happy Money. Üks tüüpilisemaid eristusi on näiteks see, et kogemused teevad meid tunduvalt õnnelikumaks kui asjad.

Säästmise ja investeerimise põhjuste osas aga on põhjused erinevad sõltuvalt inimestest. Üks levinumaid põhjusi nö suures pildis on sellest tulenev vabadus ja võimaluste suurenemine.

Sellest eelnevalt mainitud võtmest lähtudes näiteks saad omale lubada rohkematel kontsertidel/teatrietendustel käimist või rohkemates kohtades reisimist.

Sul on võimalus mitte minna esimesele ettejuhtuvale tööotsale, vaid sa võid kasvõi 6 kuud jutti otsida seda sobivat kohta, ilma et nälga jääksid. Suure tõenäosusega saad ka parema koha ning parema palga peale, sest sa pole nii meeleheitel.

Sul on rohkem võimalusi valida, millele sa oma aega pühendad, sest võid vajadusel töökohta vahetada, oma perega rohkem aega veeta või mingi omaenda projektiga tegeleda, kuna sa ei pea muretsema, kuidas sa järgmise kuu kulud ära katad.

Sa võid lubada omale pensionipõlves mitte töötamist ja iganädalaselt ka süüa…

Saad rohkem turvatunnet ka selles osas, et kui tuleb mõni ootamatu suurem kulu, siis sul on võimalik see ära katta, mõni soovib rohkem tegeleda heategevusega ning miks mitte vajadusel ka aidata oma vanemaid ja näiteks võimaldada neil pensionieas normaalselt elada.

Põhjuseid on palju ja igaühel on need mõnevõrra erinevad. Minu eesmärgi osas võid leida kunagise kommentaari näiteks siit:
https://rahafoorum.ee/miks-finantsiline-vabadus-hea-eesmark/

Kokkuvõtteks

Sain sealt kommentaaride alt taas kinnitust, et valdav enamus inimesi elab maailmas, kus säästmine ja investeerimine on pigem erand ja sotsiaalne tõendus toetab seda arusaama.

Meedias olevad kommentaarid aitavad ka seda taaskord kinnitada, sest suurem osa arvamusi on samasugused. Seega on lihtne järeldusele jõuda, et kui mina arvan nii, minu sõbrad ja tuttavad arvavad nii ning ka delfis on kõige populaarsem kommentaar selline, nagu see siin all, siis järelikult asjad nii ongi.

säästmine on mõttetu

Sel teemal tekkis ka RahaFoorumi Facebooki grupis väike arutelu, kus soovitati kommentaare üldse mitte lugeda ja jõudsime järeldusele, et sealsed kommenteerijad on lootusetult rumalad.

Samas, mulle tundub liiga lihtne öelda, et nad on lollid ja loobuda seal isegi vastamast, aga kunagi olime kõik raha osas lollid ja keegi võttis vaevaks meid harida ning aidata meil näha maailma teise nurga alt.

Olgu see siis kas läbi mõne raamatu, eeskuju, vestluste, koolituste või selliste blogide nagu RahaFoorum. Keegi on sind kunagi õpetanud rahaga mõistlikumalt ümber käima.

Kui ka sinu ümber oleks olnud ainult sellised inimesed, nagu seal Delfi kommentaariumis ning see inimene, kes sind õpetas, oleks samuti leidnud, et sa oled loll ning poleks vaevunud õpetama, oleksid ka sina täna tõenäoliselt üks neist kommenteerijatest või inimestest, kes neid kommentaare ülespoole hääletab.

Võiksime siinkohal kollektiivselt rakendada põhimõtet, mis inglisekeeli kõlab pay it forward ehk anda õpitu edasi järgmistele inimestele ning aidata ka neil finantsiliselt arukamate otsusteni ja parema seisuni jõuda.

Kõige lihtsam viis oleks selliste artiklite all kommentaaridele omapoolne viisakas ja läbimõeldud vastus kirjutada, et inimesi harida ning mõistlikke kommentaare ülespoole hääletada:

https://maaleht.delfi.ee/news/eestielu/arhiiv/saasta-ja-investeerida-saab-ka-vaikesest-palgast-kuidas?id=71747095&com=1&reg=0&no=0&s=1

Parimal juhul saab originaalkommentaari kirjutaja motivatsiooni teemat edasi uurida ja tegudeni jõuda, halvimal juhul aitad teisi lugejaid või vähemalt jääb aina selgem pilt, et on võimalik ka teisiti mõelda, neid inimesi on ning neid tuleb järjest enam ka juurde.

Antud artikli puhul enam ei tea, kui suurt mõju sedasi tagantjärele on, aga küll tulevad uued ja paremad artiklid ning samasugused kommentaarid.

P.S. Kui ei taha seda puhtast altruismist teha, siis võiksid mõelda, kes neid inimesi ülal hakkab pidama, kes pensioniks ei valmistu? Kui selliseid inimesi on piisavalt palju, siis ühel või teisel moel hakkavad maksumaksjad seda kinni maksma niikuinii, näiteks läbi suuremate maksude ja toetusprogrammide või muud liiki rikkuse ümberjagamise (Kreeka tuleb meelde?).

Mina isiklikult eelistaks seda, et majanduslikult kehval järjel inimesi oleks võimalikult vähe ning oma panuse sellesse saame anda igaüks. Olgu selleks siis kasvõi lihtsalt artiklite all kommenteerimine.

30 replies on “Mida ma õppisin Delfi kommentaariumist”

Jah paraku nii on, et see finantsteema on läbilõikes üsna vähetuntud. Delfi kohta võid vaadata ka sketši “Netikommentaator” annab hea ülevaate delfis kommijatest.

Eks ka seal Delfis ole neid kommentaatoreid igast masti. Ei saa kõiki kindlasti päris ühe puuga lüüa ja siin väljatoodud kommentaarid on üsna levinud ka väljaspool Delfit investeerimisega vähem kokku puutunud inimeste seas paraku.

Esialgne artikel, kus 500€ äraelamisest juttu põhineb tegelikult eeldusel, et “pere elab endale kuuluvas 70 m² korteris”. Ilmselt tekitab segadust mõiste eluaseme kulu, mis tavamõistes tähendaks laen/üür+ kommunaal, kuid Õhtulehe artiklis mõeldakse eluaseme kulu all ainult kommunaalkulu. Kui nüüd selline korter võtta Tallinnas laenuga, siis väga tagasihoidlikult valides leiab vanemasse maja sellise pinna 350€ laenumakse eest. Mis teeb tegelikuks minimaalseks kuluks 850€ kuus.

Vaatasin praegu jah, et siin pisut sassi läinud. Seal ei ole see siiski mitte ainult kommunaalkulu (peaks vist üsna suures korteris elama või vee päevaks jooksma jätma, et see €500 kuus tuleks?), vaid seal sees on elamiskulu (eeldatavalt kommunaalid), toit ja ühistransport.

Sealt artiklist muidugi ei tule välja, kas tegemist laenuga või ilma laenuta omanikega, aga mööndustega võib öelda, et säästmiseks jääb sellistes oludes pisut vähem jah.

Samas olime näites üsna tagasihoidlikud sissetulekute osas, kui artiklis on selline näide keskmisest perest: “Pärast põhivajadustele kulunud summat jääb Tallinnas elavale perekonnale alles 74 protsenti tulust ehk 1455 eurot…”.

Lõppkokkuvõttes taandub ikkagi asi sellele, et kahepeale €1000 teeniv 4-liikmeline pere ei saa ilmselt omale 70 ruudust korterit lubada, kui see nii suure osa ära võtab, et midagi säästa ei võimalda.

Selle kohta võiks öelda lühidalt, et lolli pole mõtet õpetada kui ta õppida ei taha ja tark saab ka ise asjadest aru. Pole mõtet raisata oma aega üritades lollidele aru pähe panna. Kui nad teooriast aru ei saa, siis las saavad praktikas oma õppetunnid. Pigem tasuks panustada nendele inimestele kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad ja on nõus investeerimisel ise vaeva nägema.

Igasugu asju võiks öelda, aga nagu ka postituses välja tõin, siis tegelikult on eesmärk suures pildis aidata seda järgmist inimest, kes tuleb loeb neid peale seda kommenteerijat, sest kui kõik ütlevad, et:

a) investeerimisega teenid 0.01% tootlust ning nuumad pankasid ja
b) investeerivad ainult lollid, kes rahast ilma jäävad ning
c) investeerimiseks on võimatu raha leida,

siis sobivate eeskujude ja teadmiste puudumisel kaob ka neil motivatsioon seda teha, kes muidu on seda kaalunud.

Rääkimata sellest, et see kommentaator saab ainult kinnitust, et tal on õigus ja tal isegi ei teki kunagi tahtmist õppida. Kui kõik sinu ümber usuksid, et Maa on universumi keskpunkt ja Päike tiirleb ümber selle, siis kui suure tõenäosusega suudaksid sa uskuda kellegi imeliku juttu, et see nii pole?

Mulle küll meeldiks mõelda, et RahaFoorum ja RahaRaadio jõuavad kõikjale, aga fakt on see, et siin käib igakuiselt ca 6000 inimest, kellest arvestatav osa on ilmselt isegi samad inimesed erinevatest arvutitest. Eestis on inimesi umbes 200x rohkem.

Sellest 6000 inimesest jagavad siinseid postitusi ja infot teistele inimestele edasi ilmselt üsna väike osakaal ehk optimistlikult öeldes ca 100 inimest regulaarselt.

Ehk see ei ole isegi mitte piisavalt vali sõnum, et kõigi minu facebooki sõpradeni jõuda.

Ja nagu ma ka postituse lõpus mainisin – me kas maksame täna läbi selle panuse, et püüame võimalikult paljusid inimesi finantsiliselt arukamalt käituma õpetada ning eeskuju näidata või me maksame tulevikus läbi nende toetamise, kes seda ei õppinud või ei suutnud. Tänase seisuga ca 95%+ Eesti rahvast ilmselt.

On veidi paradoksaalne, et Delfi mõtteviisiga inimeste olemasolu teeb teistele inimestele rahalise vabaduse saavutamise üldse võimalikuks. Näiteks Bondoras on võimalik nii suurt tootlust saada just tänu sellele, et leidub inimesi, kes on valmis endale mittevajalike asjade eest nii palju maksma. Kui kõik käiksid rahaga ümber ratsionaalselt, siis Bondorat ja tarbimislaene kas üldse ei eksisteeriks või oleksid nende puhul intressimäärad märksa väiksemad.

Selles osas võib vaadata tõesti, et mida rohkematele inimestele finantstarkust ja rahaga arukat ümberkäimist õpetada, seda raskemaks muutub finantsilise vabaduse saavutamine.

Samas see on üsna piiratud nägemus üsna mitmel põhjusel:
1. On üsna ebarealistlik eeldada, et kõik inimesed finantsiliselt arukaks saaks. Küll aga võiks mõningase vaeva ja aruka lähenemisega jõuda olukorda, kus piisavalt suur hulk inimesi on piisavalt arukad, et tulevikus ei peaks vähemus enamust üleval hakkama pidama.

2. Laenu võtavad ka arukad inimesed ja tihtipeale isegi rohkem ning suuremates summades kui vähemarukad ja kehvemas finantsseisus inimesed.

Näiteks mõned olukorrad, kus laenu võtmine on mõistlik:
https://rahafoorum.ee/millal-tasub-laenu-votta/

Kui kõik muutuvad finantsilises mõttes arukateks, siis võtaksid laenu vaid kvaliteetsed laenajad, mis tähendab ühest küljest, et intressid oleksid madalamad. Samal ajal aga teisest küljest seda, et ka punaste osakaal on tublisti väiksem, seega on ka väiksem intress põhjendatud ning tootluses kokkuvõttes väga palju kaotada ei tohiks.

3. Mida rohkem finantsilises mõttes arukaid inimesi on, seda rohkem hakkab ka tekkima erinevaid võimalusi mujale investeerida, kui laenudesse. Näiteks ei tohiks tekkida erilisi raskusi leida partnereid, kellega kinnisvarasse investeerida või välismaistesse aktsiatesse jmt viisidel ühiselt portfelli üles ehitada.

Maailm on suur ja lai ning võimalusi on palju. Arukad inimesed aga loovad neid ainult juurde 😉

Kaks täiskasvanut,kogu sissetulek on 400 € kuus….mis sa siin säästad…..hea et aiamaa on ja kala tuleb jõest,järvest,seened marjad metsast….muidu oleks nälga ammu surnud.

Kui kahekesi €400 eest elatud saate, siis heade harjumuste püsides ei tohiks säästmisega väga suuri raskusi tekkida, kui teeniksite näiteks hoopis €700-800 kuus.

Küll aga peaks natukene oma seisu kriitilise pilguga üle vaatama, miks kahe peale ikkagi nii vähe seda sissetulekut on. Miinimumpalgaga peaks juba üks inimene üle €300 kätte saama, aga ka miinimumpalgaga töötav inimene võiks rohkem ambitsiooni omada.

Ema on pensionär saab pisut üle200€ juhuotste ja käsitööga teenin lisa 150-200 .Kodu on maal,bussiliiklust pole ,et kuhugi tööle saaks käia,autot pole.

Aga äkki püüaksime kamba peale aidata? Võib-olla Priit kirjeldab natuke täpsemalt oma rahalist seisu: varad-kohustused, sissetulekud-väljaminekud, ning meie anname nõu, mida Priit peaks tegema, et oma olukorda tunduvalt parandada?

Mis siin ikka kirjeldada-arveteks kulub nii 60€kuus ,liisinguid järelmaksusid pole .Iga pisemagi asja pärast tuleb aga päevane ekspeditsioon maakonnakeskusesse ette võtta,näiteks homme ongi minek,jalgrattale vaja mantlit ja õhukummi-hommikul kell 7minek,õhtupoolikuks saan koju tagasi,pikk päev süüa ka vaja ju mitme bussiga seiklemine +rattajuppide maksumus….nii need rahad kuluvad…kartulimaad jms vaja labidaga kaevata sest ümbruskonnas pole väiketraktorit kellelgi-sinna kulub ju aega….oleks 1000 € saaks nn motoploki millega aiamaad harida,küttepuid vedada…..jääks rohkem aega käsitöö jaoks,saaks rohkem laatadel käia….või siis nii 2-3000 eurot et saaks terve talve üle elada,saaks sel ajal suure portsu käsitööd suvehooajaks valmis varuda,praegu on nii et natuke valmis saan pean kohe maha müüma sest elada on vaja….

Alternatiivkulude arvestamatajätmine. Kas rattajuppe ei saaks netist tellida, jääks bussipiletiraha alles, hind ilmselt odavam ja terve päev aega ka muude tegemiste jaoks+ süüa saaks kodus odavamalt kui väljas, siit võiks tulla oluline vahe. Teine alternatiivkulu koht võiks olla ka kartulikasvatuses. Kartul on üsna odav, kas midagi muud kasvatades ei võiks olla tööjõu/toodangu hinna suhe parem? Aga mis on halba kui kohe saab käsitöö maha müüa? See ju ainult hea kui ei pea lattu tootma ja raha kohe kätte saab.

Kommentaariumis üsna tüütu ja raske see lahenduse leidmine. See nõuaks ideaalis pigem sellist jutuka moodi asja, et ideed ja mõtted saaksid mõnusalt edasi-tagasi põrkuda ja lahenduseni jõuda 🙂

Aga viskaks ka ühe pisut suurema mõtte õhku, kuna tundub, et enamik väljatoodud probleeme tingitud just kehvast transpordiühendusest ja asukohast.

Kas ei oleks võimalik olemasolev kodu maha müüa ja kuhugi keskusele lähemale kolida? Ilmselt psühholoogiliselt raske, aga kui on võimalik näiteks müügist saadava raha eest samaväärne kodu kusagil parema ühendusega kohas soetada, siis võiks justkui jääda transpordi pealt aja- ja rahakulu alles ning ka rohkem võimalusi käsitööga tegeleda või kohapealt (lisa)tööd leida? Rääkimata siis traktori olemasolust kellelgi.

Veel alternatiividest. Taavi kirjutas kunagi artikli arvutiostmisest, kas ikka on seda kõige püssimat vaja. Lõin Soovi lahti ja töökorras kasutatud mullafreeside hinnad algavad juba 134€ oluline vahe 1000€-ga. Muidugi ei ole need ehk nii head aga ehk aitab esialgu edasi, et august välja saada ja vastavalt vajadusele täiustada või millalgi välja vahetada. Kooliajal sai päris tihti käidud marju/seeni korjamas ja kokkuostu viidud, sellega sai päris korralikku raha ja sellise väiksema freesi saaks mõne päevaga ehk juba kätte.

Siin savikam pinnas mullafreesiga ei tee midagi.Seente marjade lähim kokkuostu punkt on 12km kaugusel ,sinna viib kruusatee millel kolm korralikku tõusu jalgrattaga sõita on marjadest toormoos valmis 🙂 …. ja ma pole küll siiamaani leidnud sellist talunikku kes odavamalt toidukraami müüks kui poes on,pealegi pole siin lähedal toidukraami tootvaid talunikke kaugemalt tellides läheb transport jube kalliks.Rattajuppide netist tellimisel tuleb ju kulleritasu juurde,lähimad pakiautomaadid 43km kaugusel …

Üks võimalik idee veel vähemalt natukene olukorra parandamiseks. Raske muidugi jälle öelda, sest ei tea, mis käsitööd teed, kus ja kuidas seda müüd ning mis hinnaga.

Aga võiksid hinnaga katsetada. Tihtipeale on nii, et kui natukene hinda tõsta, siis müük on sama hea või teatud juhtudel isegi parem. Eriti, kui ei ole varasemalt seda katsetanud ja panid mingi lihtsa loogikaga (a la tehtud töötunnid ja materjalikulu) selle hinna, millega müüd.

maakoht kus on inimesi aga keegi toitu ei tooda. Ühe ideena pakuks välja, et võta kanad ja hakka ümbruskonnas mune müüma. Maal on rebased ja nirgid aga kui käsitöös osav olla peaks olema ju ka võimalik ehitada kanatraktor kuhu nii lihtsalt sisse ei murra. Talveks ilmselt tuleks kas leida talumees kes lauta hoiule võtaks kanad või osad linnud lihaks teha.
Võibolla võiks ka mõelda, et kui ümbruses ei ole väiketraktorit siis kas selle järele nõudmist oleks? kas oleks näiteks grupp inimesi kes oleks valmis ühisomandisse midagi sellist ostma? kui natuke julgem olla võib mõelda ka laenu võtmisele ja traktori ümbruskonnas välja rentimisele. aga sellisel juhul peab loomulikult olema enne turuuuring et sellise teenuse järele nõudlust on.
Sissetuleku suurendamiseks võib kaaluda ka näiteks kaugtöö tegemist. Kui net on olemas siis võimalust ju nagu võiks olla?

Mina jälle ei saa aru sellest, millest tuleneb Sinu soov olla samas investor kui ka rahvavalgustaja? Oleme nüüd ausad – nii mina kui ka Sina ja üldse kõik investorid või ettevõtjad laiemalt teenivadki just tänu sellele, et 95% ühiskonnast on sellised nagu nad on. Võtame näiteks Bondora – tegelikult ju vaid kas väga rumal või siis väga suures hädas olev inimene laenab intressiga 20-30 või isegi rohkem aastas mingi 3000-5000 eurot. Aga selliseid inimesi ongi ühiskonnas enamus ja minu meelest väga hea.

Tohman võtab kõrge intressiga laenu, ostab suurema teleka, naisele kasuka ja bemmile uued kummid. Ning on õnnelik. Meie laename sellistele raha välja ja ka ei kurda…

Igaühel oma nägemus. Ühest küljest isiklikult eelistaks sellist ühiskonda, kus saab teha kokkuleppeid, kus mõlemad osapooled võidavad, mitte teenida tuleb kellegi teise arvelt.

Täna see on tõesti paraku nii, et tihtipeale tuleb teenimine just kellegi teise arvelt, sest teadmatust ja finantsrumalust on jube palju, aga saab väga edukalt ka teisiti.

Suurem osa ettevõtteid töötavad siiski sellepärast, et nad loovad klientidele väärtust, kas siis läbi oma toodete/teenuste või brändingu.

Teisest küljest, tuleta meelde, kuidas ja kust sina investeerimise kohta õppisid? Tegid omale kõik iseseisvalt selgeks ilma raamatute, koolituste või kellegi juhenduseta?

Võiksid proovida mingi aeg endast laiemalt mõelda. Ehk märkad, kuidas elu on isegi parem sedasi 😉

Ja tegelikult, nagu ka postituses välja tõin, on teistele mõtlemine ka suuresti egoistlikel põhjustel (kui kellelgi seda vaja läheb) täiesti ratsionaalne tegevus, sest mis juhtub ühiskonnas, kus rikkus koguneb väikse seltskonna kätte ja ülejäänud rahvas on näljas, sest ei oska finantsidega ringi käia või ei oma sellele ligipääsu?

Tänases päevas on heaks näiteks ehk Kreekas toimuv, kus seda on tehtud lausa avaliku sektori tasandil, aga ilmselt tulevad ajaloost nii mõnedki sellised korrad meelde, kus rikkus oli kogunenud teatud grupi inimeste kätte ja mida ülejäänud rahvas selle vastu viimases hädas ette võttis.

Mina saan aru küll. Õpetades teisi õpid ka ise kõige paremini ja muudad ka oma käitumist. Seega arened ka ise kiiremini edasi, ka teised sarnaselt mõtlevad inimesed täiendavad sinu kui õpetaja/ nõuandja teadmisi, lisaks tekivad suhted. Tekib sünergia. Seda küll ei ole vaja karta, et mingi eriline konkurents tekiks ja supp lahjaks jääks. Isegi kui terve Eesti elaks ainult investeerimisest, ei teeks seda ülejäänud maailm ja suhtarv (95% või sinnakanti) jääks samaks. Meid on ainult 1 miljon, kui ka kõik oleksid miljonärid, ei saaks see arv ligilähedalegi USA ja Euroopa kogu miljonäride või lihtsalt investorite arvule. See oleks sama, kui mõelda, et ma naabrimehele kirvest ei laena, et minu tare külas kõige uhkem oleks. Mõtle veidi globaalsemalt, börs ja investeerimine on ikka väga palju laiem teema kui 5€ kaupa Bondoras laenu anda. Piir tuleb nii väga ruttu ette. Sellest 20-30% ei ole kasu kui see pole jätkusuutlik.

Täpselt. Praktiliselt võiks ka terve Eesti finantsiliselt vaba olla ja investeerimisvõimalusi oleks ilmselt just tänu sellele isegi tunduvalt rohkem ja paremaid kui neid täna on.

Olen täheldanud, et finantsiliselt heal järjel inimesed kipuvad ka põnevamate ideedega välja tulema ja rohkem eneseteostusele keskenduma. Teadlased väidavad, et tervis (nii füüsiline kui ka psühholoogiline) on ka parem, nii et hoiame ka tervisekulude pealt kokku 😀

Kütuse kuus 300 eur,
Maja kodulaen 600/kuus,
Toit 500€
Muud kulud 600€ ja ma elan üksi.
Siin ikka midagi väga mööda pandud.
Lisaks veel autode kulud ca 300 kuus.

Päris suured kulud. See toidu osa tekitab kõige rohkem küsimusi. Ma ostan ka süüa ainult endale ja söön väga tihti lõunat väljas ja toidu peale läheb ca 150€ kuus. Ja ma ei söö kodus makarone ega nuudleid. Väljas söön ka ikka nii, et kõht korralikult täis saaks. Täitsa müstika, kuidas 500€ läheb.

Täiesti müstika on hoopis kuidas kuu aega ennast toita ja väljas söömas käia 150 euriga, õpeta mulle ka, tee näiteks exeli tabelisse mingi nimekiri, mida sa kuu aega ostad ja sööd.
Meil läheb peres 500-600 euri toidule, peres on neli liiget aga neist kaks on alla kolme aastased (kahe aastane ja 6 kuune).
Püüame toituda võimalikult tervislikult, kaks päeva sama toitu ei söö, väga harva peab midagi ära viskama. Oma arust toitume suhteliselt lihtsalt: korra nädalas ahjukala, kana, sea-, veiseliha, riis, kartul, makaronid, erinevad supid. Aastaringselt on puu- ja juurviljad laual.
Öelge, mida me siis nii väga valesti teeme?
Kuna see on rohkem säästmise kui kulutamise teema, siis tahan märkida, et ei ole mingi võlgades siplev ülepea elav inimene, praegu panen iga kuu palgast kõrvale 450 eurot, varem panin 600 aga kulutused on suuremaks läinud (eriti laste kohalt, kas keegi on poes vaadanud kui palju legod maksavad – täiesti hullumaja).

Toidu osas ilmselt oleneb, kust ja mis firma asju osta jmt. Me ka eriti toidu osas säästmist ei tee, aga kahekesi jääb tavaliselt €200-300 vahele koos väljassöömistega (mõni hiinaka külastus või tööl restoranilõunad). Hea näide ehk see, et täpselt sama liha oli Viru Keskuses ca 40-50% kallim, kui samal ajal kesklinnast väljaspool Selveris.

Legodega jm asjadega sama olukord. Eelmistel jõuludel tegime kahele halval järjel perest pärit lapsele legod kingituseks ja täpselt samal päeval oli täpselt sama lego Rimis €40 ja Maximas €20…

Sellised erinevused võivad ehk ajapikku üsna suure vahe sisse tuua? 🙂

Muidugi eeldan, et sa ei käi kusagil Kaubamajas või Stockmanis oma igapäevaseid sisseoste tegemas, nii et ilmselt saaksid selgema pildi pigem kui kirjutaksid näiteks kuu aega detailselt kõik oma toidu ostud üles ning siis saad pärast näha, kuhu see raha sedasi kaob.

Arvan, et minu toidunimekiri excelis ei tooks asjasse eriti suurt selgust, kuna elustiilid on meil juba erinevad. Ja sellest sõltub väga palju, kuhu palju raha läheb.

Küll aga on juhtunud nii, et mu igapäevasele trajektoorile jäävad selverid ja partner pangakaardiga teenib seal märkimisväärset boonust. Lisaks selle saab aeg-ajalt ka soodustust. Kui see soodus kuu peale kokku koguneb, on tegu juba päris hea säästuga.

Lisaks peab ütlema ka seda, et paljud viljad tulevad aiamaalt. Selle arvelt jääb muidugi päris palju raha poodi viimata. Seda aga mitte talvel, kus osa vilju tuleb ikka poest osta.

Tulles tagasi Priidu juurde, siis Eestis on tarvis rohkem selliseid kogukondi nagu kunagi lugesin raamatust ”Päikeseküla”. Grupid kus raha ei eksisteeri ning igaüks tegeleb asjaga mis on südamelähedane ning kõik toimub kaup-kauba vastu baasil. Veidi utoopiline kuid siiski vajalik.
Kuid Priit, mis sorti käsitööga tegeled? Eesti ju väike, kõik tunnevad kõiki. Äkki laeksid pildid tehtud töödest kõikvõimsasse internetti, alustades kasvõi facebook’ist.. võiksid ühendust võtta inimestega laatadelt kes tegelevad sama alaga ning kui neil võimalusi rohkem siis müüksid ka sinu toodangut, küll mingisuguse intressi eest, kuid alustuseks ju sobib. Siis saaksid juba valmistada taolisi teoseid millele nõudlus suurem, toodang ning maine leviks ning siis saaksid ise asja üle võtta.
Vabandan väljenduse pärast, eesti keel veidi ununenud.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.