Home » Uudised » Millionaire Mind Intensive ja Londoni külastus
     

Millionaire Mind Intensive ja Londoni külastus

Käisin 14.-16. oktoobril Londonis Millionaire Mind Intensive koolitusel, mis põhineb T. Harv Ekeri õpetustel ja on nö sissejuhatav koolitus paljudele teistele antud ettevõtte koolitustele.

Kuna ei ole isiklikult varem ka Londonisse asja olnud, siis läksin natukene varem kohale, et põgusalt vaatamisväärsustele pilk peale visata ja kohustuslikud selfied ära teha (viimane vajab veel harjutamist), aga sellest juba postituse lõpus.

Öömaja võtsin taaskord läbi Airbnb (meie lingiga liitudes saad ka €18 soodustust esimese broneeringu pealt), mis tuli kõvasti odavam, kui hotell ja oli paariminutise jalutuskäigu kaugusel ürituse kohast. Kuna mõned inimesed olid meie lingi kaudu ka reisimas käinud ja seda soodustust kasutanud, siis sain veel omajagu hinnast maha natuke. Suur aitäh teile!

Sel korral siis proovisin esmakordselt toa rentimist, mis tegelikkuses oli küll justkui eraldi korter keldrikorrusel eraldi vannitoaga. Palju aega seal ei veetnud, aga väga mõnus “verandaga” tuba oli.

Millionaire Mind Intensive

Tegemist on niiöelda sissejuhatava koolitusega, mistõttu reeglina on piletid suhteliselt soodsad ja neid jagatakse päris palju ka tasuta laiali. Eriti neile, kes mõnel teisel, kallimal koolitusel osalevad.

Eesti mõttes on tegemist massiüritusega, kuigi mulle jäi mulje, et sel korral oli tavapärasega võrreldes osalejaid vähe ehk “kõigest” väidetavalt kusagil 800 ringis.

Üritus kestis kolm pikka päeva (reaalselt hommikust õhtuni) ja sisaldas endas ohtralt ameerikalikke elemente, nagu tantsuliigutused peale pause ja kõrgeid viisikuid kogustes, mis ühes endast lugupidavas eestlases peaks automaatselt pahameelt tekitama või vähemalt panema altkulmu vaatama ja kogu seda tegevust kindlameelselt hukka mõistma.

Olukorda ei parandanud ka see, et juba enne saali sisenemist tuli mingi võrkturundaja tädi oma huvitavaid võimalusi pakkuma ja saalis tundus sarnaste huvidega inimesi teisigi olevat.

Kuna päevad olid pikad, siis on võimalik, et ajaline järjestus allpool võib veidi sassis olla, aga see polegi kõige olulisem. Teen üritusest vaid põgusa ülevaate.

Päev 1 – algtõed

Nagu juba eelnevalt mainisin, algas päev sellega, et juba enne üritust pakuti “võimalust” võrkturundusskeemiga liituda, millest ma külma eestlasena keeldusin.

Seejärel räägiti minu jaoks üldiselt tänaseks juba väga iseenesestmõistetavatest teemadest. Näiteks, et tööl käimise mõte on teenida raha oma investeeringute või ettevõtte käivitamise jaoks või õppida selleks vajalikke oskusi.

Samuti tutvustati eelarvestamist läbi purkide süsteemi (sarnane meetod on tuntud ka kui ümbrikute süsteem) ehk jaotad oma sissetuleku protsentuaalselt valdkondade vahel.

Näiteks:

  • 10% investeeringud
  • 10% suuremate ostude jaoks kogumiseks
  • 10% haridus
  • 55% igapäevased vajadused ja arved
  • 10% meelelahutus
  • 5% heategevus

Meie suurendaksime muidugi seda investeeringute osa 10% pealt ikka 50% ja enama suunas aja jooksul, sest miks mitte kiiremini edasi liikuda.

Midagi otseselt uut teada ei saanud, aga teemas uustulnukate jaoks ilmselt nii mõndagi uut nii mõtteviisi kui teadmiste osas. Minu jaoks oli esimese päeva kõige huvitavam osa pigem võimalus uute inimestega natukene tutvuda ja nende mõtteid kuulda.

Päev 2 – uskumused

Teine päev keskendus peamiselt rahaga seotud uskumuste ja eelkõige just negatiivsete uskumuste tuvastamisele. Sellistest uskumustest rääkisin näiteks RahaRaadio 42. saates.

Arvestades minu huvi psühholoogia vastu, oli see päev juba tunduvamalt huvitavam ja kasulikum. Isegi kui oled varem sarnaseid asju teinud, siis on mõistlik aeg-ajalt neid uuesti teha.

Asjad muutuvad ja varasemalt läbimõeldud mõtted kipuvad igapäevarutiini varju ära kaduma või nende mõju vaibub ja olulisus ununeb.

Eriti silmiavardavad on sellised harjutused neile, kes arvavad, et nad on ainsad, kellel mingi eriline mure või probleem rahaga seoses esineb. Päris suure tõenäosusega istub ühel või teisel pool su kõrval keegi, kes umbes samamoodi mõtleb või sarnase murega maadleb.

Selles mõttes oli taaskord ilmselt kõige väärtuslikum teiste inimestega suhtlemine, kuigi sel korral lõid harjutused selleks väga mõjusa konteksti.

See oli ka päev, kus nägin esimest korda elus ca tunniajast müügiesitlust keset koolitust. Kui ma varasemalt arvasin, et üks võrkturundusskeemi müügiesitlus, kus ma käisin, oli väga kavalalt ja oskuslikult üles ehitatud ning kasutas äärmiselt agressiivset müügitaktikat, siis siinne ettekanne tegi tollele pika puuga ära.

Osa rahvast olid esitluse lõpus juba reaalselt vihased selle pika reklaamipausi peale ja kasutas vulgaarseid termineid oma arvamuse väljendamiseks.

Harjutuste käigus sattusin juhuslikult rääkima mehega, kes investeerib (õuna?)puudesse. Teenib viljade pealt raha ja kui lõpuks ühel hetkel võetakse puu maha, siis teenib ehitusmaterjali pealt samuti.

Miski paar euri pidi ühe puu eest maksma ja pakkus mulle ka seda võimalust. Pidavat väga hea idee olema. Ei osanudki midagi sellest asjast arvata.

Peale päeva lõppu jäime veel ühe eestlasega natukeseks eesruumi lobisema ja mingi hirmuäratav vanatädikene tuli enda “äriga” liitumise võimalust pakkuma. Väga huvitav suhtlemisstiil oli tal, et lendas sedasi keset meie omavahelist vestlust lause keskelt oma küsimustega lambist peale, aga skeptilise eestlasena ei tundunud ka see pakkumine väga ahvatlev…

Kusjuures tundus, et ta oli seda “võimalust” ka paljudele teistele pakkunud, sest paaril korral nägin tema prinditud visiitkaarte ka saalis vedelemas, kohtades, kus inimesed olid enne istunud.

Päev 3 – uskumuste ümberpööramine

Põhifookuses oli eelmisel päeval tuvastatud negatiivsete uskumuste ümberlükkamine ja muundamine positiivseteks. Oma mõju poolest ilmselt kõige olulisem päev enamikule osalejatele.

Kui ka muud otsest kasu polnud, siis vähemalt tunne oli küll selline, et varasemad vabandused/põhjendused on oma mõju kaotanud ja võiks tunduvalt rohkem korda saata, kui enne mõtlesin. Sellist seisukohta jagasid ka mitmed teised osalejad, kellega rääkisin.

Päev sisaldas muuhulgas taaskord mitut korralikku reklaamipausi ning lõunapausi ajal minu elu esimest KFC külastust. Kana ise oli hea, aga nurgas istuv joodik, kes pudelist midagi veinitaolist rüüpas ja arusaamatuid kommentaare iga asja peale teele saatis, ei jätnud kohast just kõige paremat esmamuljet.

Mitu inimest said omale ka harukordse võimaluse osta üle €8000 maksva koolituspaketi, milles koolitused, millega lubati, et 20 min päevas tegutsemisega saad börsilt 25% tootlust, olenemata kus suunas börs liigub, ehitad omale ettevõtte, mis teenib vähemalt miljoni aastas, õpid esinema nii, et nädalavahetusega tuleb tulu £400k-450k ja samal ajal kogu see paketihind oli nii hea, et need härrased vaevu teenivad selle pealt mingitki raha…

Ühesõnaga ei lubaduste ega osalustasu suuruse osas need mehed tagasihoidlikud ei olnud. Kui keegi ka neil koolitustel käinud on, siis ehk oskab oma kogemustest täpsemalt rääkida, kui hästi lubatud tulemusteni jõudnud olete.

Kokkuvõtteks

Millionaire Mind Intensive koolitus sisaldab algaja jaoks omajagu kasulikku infot, aga peamine kasutegur tuleb pigem uskumustega tegelemise harjutustest.

Teoreetiliselt käsitletakse selle kolme pika päeva jooksul suhteliselt vähe materjali, aga seda tehakse suures osas läbi huvitavate lugude jutustamise ja erinevate harjutuste. Mehed oskavad päris hästi lugusid jutustada, nii et ka meelelahutuslik element on kindlasti omal kohal.

Kahjuks on nende ärimudel selline, et selle koolituse eesmärk on sulle müüa teisi ja väga krõbeda hinnaga koolitusi, mis algavad sealt mitmetuhande eurose piletihinna juurest.

Seega selle kolme päeva jooksul on kokku ca 5-6 tundi või rohkemgi väga agresiivseid ja oskuslikke müügiesitlusi. Ühest küljest väga tüütu ja ebameeldiv (eriti enne lõunapausi, kui tahaks sööma minna), aga teisest küljest ka hea õppematerjal müügioskuste osas. Kuigi neljandal korral juba hakkab ennast liigselt kordama.

Kogemusega olen suures pildis rahul. Sain palju uusi mõtteid, mõned uued huvitavad tuttavad ning mõnus võimalus ka taaskord uskumustega vahelduseks tegeleda.

Kui aga keegi kunagi minna plaanib, siis tasub juba eelnevalt vaim valmis panna pikkadeks ja intensiivseteks müügiseanssideks.

London ja selfied

Kõige esimene kogemus Londonis oli see, et Google Maps kaudu võtsin omale metrooplaani, millega oma sihtpunkti jõuda ja kui esimese otsa olin ära sõitnud, siis selgus, et järgmine rong, kuhu pidin minema, tol päeval ei sõitnud. Mingi streik olevat. Ca poole tunnise hilinemisega jõudsin siiski lõpuks vajalikku sihtpunkti.

Airbnb Londonis

Minu Airbnb öömaja oli endisesse kirikuhoonesse ehitatud uute korteritega majas.

Turistina jõudsin külastastada Tower of Londonit, kuhu soovitan minna, kui Londonisse satud. Seal tehakse regulaarsete vahetega mingit Yeoman Warder Touri, mis oli väga mõnus tunnike-poolteist. Giid oli paras stand-up koomik, nii et lisaks huvitavatele lugudele ajaloo kohta sai ka korraliku kõhutäie naerda.

Tasub varakult kohale minna, sest päeva jooksul täitub koht päris korralikult lastekarjadega, kes seal ekskursioone teevad, nii et mõnes kohas tekivad kitsastes koridorides järjekorrad. Eriti meeldib rahvale millegipärast juveele jõllitada.

Tower Bridge Londonis

Lisaks juveelidele, oli seal tornis kunagi ka näiteks loomaaed, kus olid esindatud kõiksugu maod, lõvid, tiigrid, ahvid, jääkaru ja jaanalinnud. Viimastele toideti publiku poolt rauatükke, sest millegipärast arvasid inglased tol ajal, et jaanalinnud seda söövad. Karta on, et asi lõppes kurvasti.

Kuna selle külastus võttis päris palju aega, siis ülejäänud päevaga tegin korralikuma jalutuskäigu mööda jõeäärt ja vaatasin ka teised kohustuslikud selfiede tegemise kohad üle, nagu näiteks Big Ben, London Eye ja klassikaline punane telefoniputka.

Huvitav tähelepanek oli see, et rahvas on Big Beni vastas oleval muruplatsil paar kohta nii ära tallanud oma piltide tegemisega, et need olid piirdega ära märgistatud ja sinna tuli uut muru külvata.

Big Ben Taavi Pertman

Kohustuslik selfie Big Beni juures.

Aleksandria obelisk

Egiptusest pätsatud obelisk, mis esimesel toomisel tormiga ära uppus ja hiljem taas üles tõsteti.

London Eye Londoni punane telefoniputka

Õhtul jõudsin ka Hyde parki, kus olid maps.me kaardi järgi mitmed mälestusmärgid ja monumendid. Ühe neist sain ka pildile umbes sellisel kujul, nagu ta silmaga tol hetkel nähtav oli.

Mälestusmärk Hyde Parkis

Mälestusmärk Hyde Parkis.

Peale seda käisin ka Notting Hillis (ikkagi kunagi oli ju popp film selle nimega, kuigi ma ei mäletanud selle sisust midagi), kus õnnestus üks üsna keskpärane wrap ära süüa ja siis tükk aega õige tähega bussipeatust otsida, et tagasi koju jõuda.

Kuna aega oli vähe ja huvitavaid asju on Londonis tegelikult omajagu, siis tuleb ilmselt kunagi uuesti minna.

Üldiseid mõtteid Londonist

Kokkuvõttes oli mul suhteliselt vähe aega Londonis ringi käia, nii et ega ma väga palju kogeda ei jõudnud. Küll aga tekkisid mõningased esmamuljed, mis võivad vabalt täiesti valed olla.

Natukene tegi algselt nalja selline mulje, nagu inimesed oleksid suuresti saamatud ja neile on vaja lihtsad asjad puust ja punaseks selgeks teha ning ka siis seejuures neid abistada.

Näiteks oli peaaegu igal ülekäigurajal maas kirjas, kummale poole vaatama peab. Iseenesest muidugi loogiline, arvestades, et nad sõidavad valel pool. Ilmselt saavad ka ise sellest aru, et see nii on ja püüavad siis selle tekstiga olukorda parandada. Uhkus siiski päris õigele poolele üle kolida ei luba vist.

Metroojaamas oli minu jaoks naljakas, et seal oli töötaja, kes pidi rahvale pidevalt meelde tuletama, et nad ei läheks üle kollase joone ehk ei seisaks perroonil liiga serva lähedal. Samamoodi olid pisut üllatav, et rongis hoiatati perrooni ja rongi vahele jääva vahe eest, mis oli vaevu ehk 5 cm võrreldes mõnikord Eestis kohatud laiade kraatritega, mille eest mitte keegi kedagi ei hoiata.

Mõnevõrra hämmeldust tekitas ka see, et autode numbrimärgid olid eest valged ja tagant kollased (või oli see vastupidi). Kuna pole väga kursis, miks see nii on, siis mõtlesin välja, et ilmselt muul moel ei saada sealmail aru, kumbatpidi auto on. Kah mõni ime muidugi, arvestades, et need pidevalt valelt poolt tulevad.

Ilmselt olen siiani liiga vähe reisinud, sest ka prügipäev oli minu jaoks huvitav nähtus. Nimelt koguti prügipäeva puhul prügikotid tänavale hunnikusse. Mingid puud ja postid on määratud prügikottide kogumise kohaks ja seal need siis kõik vapralt vedelesid õhtul.

Tänav oli prügikotte täis, aga mitte ühtegi prügikasti pikka aega ei näinud, kuhu oma näts ära visata. Ja samal ajal, kui panid vale posti juurde oma prügi, siis oli sinna päris karmi trahvinumbriga ähvardus selle jaoks kinnitatud.

Samal ajal on London ka ülimalt multikultuurne, nii et praktiliselt võimatu on aru saada, kes on kohalik ja kes mitte. Isegi kui sa nime tead, ei saa ikkagi teada, kas ta on kohalik või mitte. See mitmekesisus on lausa nii suur, et teisel päeval küsiti juba minu käest teed. Ilmselt siis tundusin nagu kohalik.

Märkasin ka seda, et jooksja ütles möödudes aitäh, kui mingil teetöödega kitsal lõigul märkasin teda tagant tulemas ja astusin korraks kõrvale, poemüüja reaalselt üritas teada saada, kuidas mul läheb (kuigi tüüpilise külma eestlasena oli see minu jaoks pigem tüütu, aga hea mõte sellegipoolest) ja mingi tüüp tuli kohe abi pakkuma, kui oma Airbnb koduukse juures telefonist uksekoodi otsisin.

Kõige üllatavam oli aga see, kui lihtne seal oli autoteed ületada. Võiks isegi öelda, et tüütult lihtne. Eestlasena olen harjunud, et kui autol on ülekäigurajani veel 20 meetrit sõita, siis ta ei hakka hoogu maha võtma sellepärast, et jalakäija kahe sammu pärast ülekäigurajal oleks.

jalgrattatee Londonis

Jalgrattatee praktiliselt Londoni kesklinnas.

Seal oli aga pigem probleem vastupidine, et autod jäid seisma, kui mul veel 20 meetrit ülekäigurajani minna oli. No okei, mitte päris nii palju varem, aga ikka kõvasti enne, kui ma seda oodata oleks osanud. Proovisin isegi mõnikord harjumusest lasta mõnel autol edasi sõita, enne kui teed ületama hakkan, aga mitte kuidagi ei õnnestunud…

Hoia end RahaFoorumi tegemistega kursis:

6 kommentaari

  1. Comment by H.P.:

    😀 Mulle meenus oma inglise keele õpetaja räägitud lugu oma Inglismaalkäigust (90ndatel). Jäid mehega linnatänaval üle tee asuvat maja imetlema, siis märkasid imestunult, et liiklus puha seisab – autod tahtsid neid kangesti üle tee lubada. Eks nad siis viisakusest läksidki, kuigi plaani ju polnud…

  2. Comment by Taavi Pertman:

    Peale koolitust järgneb veel müügikõne ka, nagu välja tuleb. Eks näis, kas ainult üks või tuleb neid veel.

  3. Comment by Miljöönär:

    Olen lugenud ühe autori (T Harv Ekeri) bestseller raamatutest läbi. Hästi kirjutatud ja nii mõndagi jääb eluks ajaks meelde, aga iga 5 lehe järgi mainitakse jälle kursusi. Lõpuks jääb mulje, et autor polegi miljonär vaid pürgib sinna poole müües neid kursusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga