Categories
Statistika, andmeanalüüs, matemaatika, uurimused

Absoluutne vaesus vs suhteline vaesus

absoluutne vaesus vs suhteline vaesus Sotstonias
Pilt: Alina Botina

Absoluutne vaesus

Kujutame ette ühte väikest totalitaarset kuningriiki Sotstonia. Sotstonia on väike riik, kus elab kõigest 5 elanikku. Hiljutise rahvaloenduse tulemused:

  1. Diktaator Sussolini – sissetulek €10 000 kuus
  2. Diktaatori nõunik Sevgeni – sissetulek €5000 kuus
  3. Süri – sissetulek €2500
  4. Saanika – sissetulek €190
  5. Suss – sissetulek €140

Ühel ilusal päeval oma värske dial-up ühendusega internetis surfates sattus Sussolini artiklile, kus oli välja toodud erinevate riikide vaeste osakaal. Sotstonia jäi selles silma üsna halvas valguses, kuna vaeste osakaal oli tervelt 40%.

Uhke diktaatorina, kelle jaoks on teiste riigiisade heakskiit sama oluline kui oma rahva üle võimu demonstreerimine, otsustas Sussolini koheselt selle probleemi kallal susserdama asuda.

Kuna boss ise määras kõikide kaupade hinnad, siis oli tal väga lihtne välja arvutada minimaalne summa, mida on tarvis, et tema alamad suudaksid end ära elatada ja tema heaks endiselt vähemalt sama edukalt tööd rügada (seda nimetatakse arvestuslikuks elatusmiinimumiks, mis on omakorda ka näiteks Eestis absoluutse vaesuse piirina kasutusel).

Selleks oli €207.23.

Arvestades, et tegemist oli ikkagi kuningaga, siis otsustas Sussolini probleemi lahendada samuti suursuguselt ja tõsta nii Sussi kui ka Saanika sissetulekut tervelt €500 peale. Nüüd oli kõigil Sotstonia elanikel piisavalt raha, et elada ära ja hästi natukenegi endale luksusi lubada (kui neid selles riigis muidugi oleks).

Selle ühe korraldusega likvideeriti Sotstonias vaesus igaveseks.

Kuigi antud juhul olid motiivid mitte just kõige paremad, siis vähemalt mõndadel juhtudel on ka otseselt ühiskondlikult kasulik aidata vaeseid kõige sügavamast august välja, sest vaid nii suudavad nad ühiskonnale rohkem väärtust luua ja end otseselt vaesusest tingituna mitte veelgi sügavamale kaevata. Eriti kui võtta siia kõrvale veel näiteks selline tähelepanek, et suur osa ameeriklastest satub oma elu jooksul ühel või teisel hetkel vaesusesse.

Kuidas seda kõige mõttekam on teha, on juba omaette teema ja jääb nii minu pädevusest kui ka antud artikli skoobist välja.

Suhteline vaesus

Suure õllesõbrana lõi Sussolini oma kuningriigi ainsat sorti õllel korgi pealt ja oli juba peaaegu enda saavutuse üle rahuloleva muigega seda nautima asumas, kui uksest astus sisse nõunik Sevgeni.

Nähes Sevgeni pahakspanevat pilku, oli selge, et õlu tuleb panna ootele. Nimelt oli nõunik targem ja teadis rääkida, et vaesusega ei ole teps mitte asi ühelpool. Olukord on tõsine ja kuninga rutakas sekkumine ei saavutanud midagi.

Sotstonias on endiselt vaesusprobleem, sest tervelt 40% populatsioonist on vaesed… suhteliselt vaesed.

kuidas kaotada ära suhteline vaesus?
Pilt: Alina Botina

Kuulanud ära oma nõuniku selgituse, et suhteliselt vaesed on need, kelle sissetulek on väiksem kui 60% mediaansissetulekust, oli lahendus neile mõlemile ilmselge. Sussolini haaras kiiresti pastaka ja vormistas asja ära.

(Kõrvalmärkus: kui panna kõik inimesed palga suuruse alusel järjekorda, siis mediaanpalk on sellel, kes seisab järjekorra keskel. Antud juhul Süril.)

Seejärel haarasid nii nõunik kui ka kuningriigi põhiboss mõlemad omale suure mõttetöö käigus leigeks soojenenud õlled ja nautisid seda vaikuses, mida täitis mõlemist õhkav selgelt väljateenitud uhkusetunne. Uhkuseks oli ka põhjust. Ei ole just palju riigimehi, kes oleks samal päeval likvideerinud nii absoluutse kui ka suhtelise vaesuse.

Kuidas siis suhteline vaesus välja sai juuritud? Väga lihtsalt. Nimelt võttis Sussolini vastu astmelise tulumaksu seaduse, mida ta küll sedamoodi ei nimetanud. Ta kutsus seda maksuvabastuse vabastuseks.

Selle seaduse alusel tehti ühiskondlikult aus lüke ja võeti Süri käest ära €2000. Sellest €1500 antakse edaspidi diktaator Sussolinile ja €500 tema nõunikule Sevgenile hea töö eest vaesuse likvideerimisel. Ühe suletõmbega oligi vaesuse probleem lahendatud.

Sellest päevast peale olid sissetulekud järgmised:

  1. Diktaator Sussolini – sissetulek €11 500 kuus
  2. Diktaatori nõunik Sevgeni – sissetulek €5500 kuus
  3. Süri – sissetulek €500
  4. Saanika – sissetulek €500
  5. Suss – sissetulek €500

NB! Tegemist on väljamõeldisega. Igasugune kokkulangevus tegeliku elu inimestega, sündmustega või 2017. aasta Eesti absoluutse vaesuspiiriga on täielikult juhuslik tahtmatu kokkusattumus.

Kokkuvõtteks

Loodan, et suutsin selle lühikese looga illustreerida, kuidas suhteline ja absoluutne vaesus on täiesti erinevad nähtused ja neid ei maksaks segamini ajada.

Hästi lihtsustatult võib öelda, et absoluutses vaesuses inimesel ei ole piisavalt süüa ja muud eluks vajalikku. Suhtelises vaesuses olev inimene võib teenida täitsa korralikult, aga kuna naaber teenib rohkem ja ta ei suuda temaga sammu pidada, siis tuntakse kadedust.Neil kahel mõistel on väga suur sisuline vahe, mistõttu on oluline ka seda märgata, kui kusagil vaesusest räägitakse. Sageli ei mainita erinevates sõnavõttudes tingimata, kummast vaesusest jutt.

Näiteks kui üleöö kõigi eestlaste sissetulekud kasvaksid 100-kordseks, oleks meil absoluutne vaesus praktiliselt kadunud. Samas suhteline vaesus oleks endiselt samal tasemel, kus varasemalt.

Ajalooliselt on kõige edukamalt suhtelist vaesust lahendatud sotsialismiga. See on antud probleemi lahendamiseks üsna hea, sest tuleb lihtsalt üle poole elanikkonnast võrdväärselt vaeseks teha ja asi korras. See on üks asi, millega sotsialistlikud riigid on üsna edukalt hakkama saanud.

Seega järgmine kord kui mõni poliitik jälle räägib, kuidas meil viiendik eestlastest on vaesuses, siis võid talle meelde tuletada, et tema tublisti üle mediaani sissetulek on üks selle vaesuse otsestest põhjustest. Kui see tõesti nii suur probleem on, siis alandagu oma sissetulek korralikult alla mediaani ja koheselt hakkab vaesus Eestis vähenema (fakt, et vaesus saab väheneda inimeste vaesemaks jäämise käigus, peaks nii mõndagi juba ütlema).

Paraku on sotsialismiga siiani alati kaasnenud absoluutse vaesuse süvenemine, mis vähemalt minu arvates on tunduvalt hullem kui “naabrist parem” stiilis suhteline vaesus. Aga suhtelise vaesuse probleemi võib sedasi ära lahendada küll.

Nagu ülevaltpoolt näha, siis Eestis on absoluutne vaesus langenud drastiliselt. Suhteline vaesus on kõikunud enam-vähem paari protsendi piires üles-alla. Seega ei tundu küll, et midagi hullu meil siin selles osas toimuks.

Pigem võiks öelda, et erinevalt mõne poliitiku hädakisast, on vaesuse osas asjad kulgenud vägagi positiivses suunas ja reaalselt vaeseid on vähem kui viimase 20 aasta jooksul neid varem olnud on.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.