Võlakiri

« Back to Glossary Index

Võlakiri ehk obligatsioon on oma olemuselt laenuleping, mis võimaldab soovi korral investoril laenu lihtsamini teistele edasi müüa.

Suurem osa eestlasi puutub võlakirjadega kokku pigem läbi oma pensionifondi. Võlakiri on üks võimalus anda laenu ettevõttele või riigile, kes maksab võlakirja omanikule intressi.

Kui ettevõte tahab laenu võtta, siis ta võib väljastada võlakirju. Investorid, kes on valmis ettevõttele pakutud intressi juures laenu andma, ostavad neid võlakirju.

Väikeinvestorina on kõige lihtsam viis võlakirju soetada näiteks läbi vastavate indeksfondide. Aeg-ajalt väljastavad võlakirju ka mõned Eesti ettevõtted.

Mõnikord on Eesti ettevõtete võlakirjade märkimine avalik, aga tihedamini pigem mitte ja osalemiseks on vajalik vähemalt 5-kohaline summa välja käia. Mõne ettevõtte võlakirju võib siiski leida ka Balti börsilt.

Kui ettevõte läheb pankrotti, on võlakirja omanikul õigus oma raha tagasi saada enne aktsionäre.

Võlakirju on erinevaid. Näiteks võlakirja väljastaja järgi saab neid liigitada:

  • Valitsuse võlakirjad (treasuries või government bond või sovereign bond), mille tähtaeg jääb reeglina 3 kuu ja 30 aasta vahele. Sõltuvalt riigist peetakse neid üsna madala riskiga investeeringuks. Valitsuse võlakirjad jagunevad veel omakorda:
    • Lühiajalised (treasury bills) – kuni aastase tähajaga.
    • Keskmise pikkusega (treasury notes) – kuni 7-aastase tähtajaga.
    • Pikaajalised (treasury bonds) – kuni 30+ aastat või koguni tähtajatud.
  • Munitsipaalvõlakirjad (municipal bonds), mida väljastavad kohalikud omavalitsused.
  • Ettevõtete võlakirjad (corporate bonds), mida väljastavad ettevõtted ja mis on seetõttu üldiselt riskantsemad. Ettevõtted võivad väljastada ka lühiajalisi võlakirju, mida nimetatakse kommertspaberiks (commercial paper).

Vt ka intressirisk, konverteeritav võlakiri, tagasikutsutav võlakiri, kupongvõlakiri, diskontovõlakiri