Milline investeerija sina oled – kaupleja või investor?

Kõik inimesed, kes tegelevad investeerimisega, võiks paigutada mõttelisele joonele, kus ühes otsas on kaupleja ning teises otsas on investor. Suurem osa meist on ilmselt kusagil seal kahe vahel, nii et mõnikord kasutame ühte lähenemist ja teinekord teist või siis ühte varaklassi investeerides oleme investorid, kuid teise puhul kauplejad.

Mis neil vahet on?

Need investorid erinevad oma investeerimisstrateegia poolest üsna palju.

	Investor	Kaupleja
Investeerimishorisont	Pikaajaline	Lühiajaline
Riskivalmidus	Madalam	Kõrgem
Aktsepteeritav tootlus	Madalam	Kõrgem
Ajaline panus ühe tehingu tegemisel	Madalam ning peamiselt enne tehingut ja alguses	Suurem ja kogu investeeringu ajal

Kõige paremini tulevad need erinevused välja siis, kui tuua mõned näited erinevatesse varaklassidesse investeerimise kohta. Toon igast varaklassist mõned lihtsamad näited, kuigi tegelikkuses ilmnevad need samad mustrid ka palju keerulisemates skeemides, mida kasutatakse.

Aktsiatesse investeerimine või nendega kauplemine

Investor

Kõige tüüpilisemalt räägitakse investoritest ja kauplejatest aktsiate puhul. Investori kohta on ilmselt kuulsaim näide Warren Buffett, kes investeerib väärtusesse (value investing). See tähendab, et ta otsib ettevõtteid, mille aktsiahind on põhjendamatult madal võrreldes selle aktsia väärtusega ning vaatab nende äride pikaajalist potentsiaali.

Investorid hoiavad oma aktsiaid tavaliselt aastaid või aastakümneid, ilma et plaaniksid neid maha müüa.

Kaupleja

Kauplejate peamiseks eesmärgiks on leida lühiajalisi võimalusi, kust kiiresti võimalikult head tootlust teenida. See tähendab, et sageli võib ostu- ja müügitehing toimuda isegi sama minuti sees ning väga suur osa tehingutest lõppevad paari päeva jooksul. Sealt ka inglisekeelne termin day trader.

Viimaste aastate jooksul on siia alla lisandunud ka terve rida institutsionaalseid kõrgsageduslikke kauplejaid (High-Frequency Trading), kelle puhul tehingud toimuvad murdosasekundite jooksul ja mahud on enamiku lihtsurelike jaoks ulmelistes suurusjärkudes.

Kinnisvarasse investeerimine

Samad mustrid tulevad välja ka kinnisvarainvestorite seas.

Investor

Investor otsib tavaliselt head väärtuslikku kinnisvara, mille väärtus aja jooksul kasvaks ja tavaliselt ostab ta kinnisvara pigem regulaarse tulu teenimiseks, sest see on pigem vahend pikaajaliselt oma varade kasvatamiseks, mitte lähitulevikus realiseerimiseks. Näiteks üüritulu korterist või büroopinnalt.

Kaupleja

Kaupleja otsib samuti head väärtuslikku kinnisvara, kuid tema jaoks ei ole nii oluline see, kui hästi sealt üüritulu teenida saab, vaid pigem see, kui palju väärtusest odavamalt on võimalik see kinnisvara omale soetada.

Siinkohal tasub ära mainida, et paljud kogenud kauplejad suudavad ka üsna edukalt kinnisvarale remondi või renoveerimise teel lisaväärtust luua ning sellega seda vahet veelgi suurendada.

Kui väärtus loodud või lihtsalt piisavalt väärtusest odavamalt hind kätte saadud, siis püüab kaupleja selle kinnisvara kõrgema hinnaga maha müüa ja vahe kasumina enda taskusse pista.

Kinnisvarabuumi ajal oli ka väga palju selliseid kauplejaid, kes ostsid kinnisvara, sest tundus, et hind jääb lõputult tõusma ja juba natukese aja pärast on võimalik see kõrgema hinnaga maha müüa. Loomulikult sellise skeemiga kauplejad väga pikalt tavaliselt vastu ei pea, kui mull otsa lõpeb.

Laenudega kauplemine

Lihtsuse mõttes toon näite Bondora laenudesse investeerimisest, kuigi samad mustrid tulevad jällegi välja ka isegi institutsionaalsete finantsasutuste puhul. Eriti selgelt tuli näiteks kaupleja mentaliteet välja kinnisvarabuumi ajal.

Investor

Laenuturu mõttes on investor see laenuandja, kes hindab laenaja krediidiriski, teeb vastavad analüüsid ning annab talle laenu vastavalt enda võetud riskitasemele. Tema teenib raha selle pealt, et piisavalt paljud laenajad maksavad talle piisavalt suurt intressi, et ta teeniks enda soovitud tulu ka peale seda, kui mõned laenajatest oma kohustusi ei täida.

Bondora mõistes tähendab see korralikku riskide hajutamist enam-vähem võrdsete summadega paljude erinevate laenude vahel.

Kaupleja

Kaupleja ei piirdu ainult enda riskitasemele vastavatesse laenudesse investeerimisega. Tema annab laenu igale ühele, kes teiste arvates on piisavalt hea, et neile laenu anda.

See tähendab, et ta vaatab, kellele teised laenu annavad, annab ka ise neile ning müüb seejärel need laenud näiteks juurdehindlusega teistele investoritele maha.

Bondoras jällegi näiteks seadistatakse omale investeerimisprofiil, mis investeerib laenudesse, mis investorite seas on populaarsed või ostab Bondora+ laenudest tavapärasest rohkem ühikuid, et need hiljem järelturul teistele kallimalt maha müüa.

Ettevõtlus – investeerimine vs kauplemine

Jällegi ilmnevad ka siin samad mustrid välja.

Investor

Investor loob tavaliselt süsteeme. Ta leiab mingi probleemi, mis vajab lahendamist ja mille lahendamise eest ollakse ka valmis maksma. Selline ettevõtja püüab luua lahenduse, mis selle probleemi ära lahendaks ja sedasi, et ta teeb sisuliselt ühekordse suurema investeeringu ning edaspidi enam nii palju vaeva sellega ei ole.

Ilmselgelt ettevõtluse puhul tekivad alati uued probleemid, ideed ning edasiarendused, mis kogu aeg aega võtavad ja millesse panustama peab, kuid erinevus on mõtteviisis.

Kui on ka tema ettevõttes mõni korduvalt esinev probleem, siis investor püüab luua süsteemi, mis aitaks selle probleemi ühekordselt ära lahendada, et saaks edaspidi teistele asjadele pühenduda.

Näiteks, kui kliendid kurdavad, et oli halb teenindus, siis investor täiendab uute töötajate koolitusprogrammi või värbamise protsessi, et sellist probleemi edaspidi ei tekiks.

Kaupleja

Kaupleja otsib tavaliselt mingit kuuma valdkonda. Kui tulevad sendioksjonid, siis teeb oma lehe ja proovib sealt teenida. Kui on parasjagu kinnisvarabuum, siis palkab paar maaklerit ja hakkab kinnisvaraäri ajama jne.

Tema lähenemine on tavaliselt pigem tulekahjude kustutamine, kui nende põhjuste likvideerimine. Kuna selline ettevõtja otsib pidevalt uusi ja tulusaid võimalusi, siis ta ei püsi kunagi kaua paigal ja tal pole sageli aega protsesside üle süsteemselt järele hakata mõtlema.

Kui kliendid halva teeninduse üle kurdavad, siis ta tegeleb selle konkreetse juhtumiga ja loeb asja lõpetatuks.

Kokkuvõtteks

Kuna tegemist on pigem inimestele iseloomulike eripäradega kui investeerimisest tingitud nähtusega, siis võib eeldada, et need erinevused tulevad välja praktiliselt kõigis varaklassides investeerijate seas, kus mõlemat lähenemist on võimalik kasutada (ei oska öelda, kas näiteks keegi hoiustega ka kaupleb või mitte).

Samuti ei saa ilmselt üheselt öelda, kumb lähenemine on parem ja kumb halvem. Võiks öelda, et sõltub isikust, kes seda rakendab ja eesmärkidest, mida sellega tegevusega saavutada tahetakse.

Mina isiklikult jään pigem sinna investori poolele, kuid aeg-ajalt ikkagi tegelen ka kauplemisega ning olen umbes samamoodi käitunud peaaegu kõigis varaklassides, kuhu investeerinud olen. Mida aeg edasi, seda rohkem olen siiski vist investeerimise poole kalduma hakanud.

Nii palju võiks ehk öelda, et valdavalt on investeerimine lihtsam ning nõuab vähem aega. Kauplemise kasuks räägib aga see, et kui see on tõesti sinu kirg ja huvi ning oled valmis sellele palju aega pühendama, siis on päris hea võimalus teenida tunduvalt suuremat tootlust.

Kui aga oled valmis pühendama aega, nagu investor, aga tahad tootlust nagu kaupleja ning rakendad kaupleja taktikaid, siis oled tõenäoliselt üks neist 80-90%+ kauplejatest, kes lõpetavad kahjumiga.

Kuhu sina ennast sellel skaalal paigutaksid? Miks?