Risk ja investeerimine
Septembris kirjutasin sellest, kuidas me tajume, et investeerimine on riskantne ja kuidas me tegelikult kogu aeg investeerime, ilma et sellest arugi saaksime, ning teeme seda kohati äärmiselt suurte kaotustega.
Kui investeerime raha, et saada raha, siis suudame väga hästi hinnata, kas tegemist on hea investeeringuga või mitte. Investeerides aga raha energia, aja või mõne vaimse vajaduse rahuldamiseks, on äärmiselt keeruline selle otsuse kasumlikkust määrata.
See on ka tõenäoliselt peamine põhjus, miks me selliseid halbu otsuseid vastu võtame.
Kasum vs tulu
Rahalise tehingu puhul on kõik suhteliselt arusaadav. Kui paned €100 sisse ja tulu on €150, siis kasum on lihtne tulu – kulu = €50. Seejärel mõtleme enda senistele kogemustele või kasutame teadmisi teiste investeerimisvõimaluste kohta ning otsustame, kui hea see võimalus on. See on tavaliselt mõtteviis, kuidas me otsustame, kas sellist investeeringut on mõistlik teha või mitte.
Kui aga räägime emotsionaalsetest vajadustest, siis läheb asi palju keerulisemaks. Me võime endiselt investeerida €100, et osta endale ja oma kaaslasele lõõgastav nädalavahetus kahekesi spaas. Kulu on teada, see on €100. Tulu on sealt saadav lõõgastus ja pingete maandamine ning oma kaaslasega igati meeldiva nädalavahetuse koos veetmine ja uute mälestuste loomine.
Kahjuks lõõgastusest ei saa lihtsalt €100 lahutada, et siis teada saada, kui kasulik see investeering oli. Samamoodi ei saa €100 puhul väga lihtsalt öelda, mitu ühikut emotsionaalset rahulolu see väärt on.
Seetõttu esimese näite puhul lahutame kulu tulust ja teeme saadud tulemuse ehk kasumi põhjal otsuse. Teise näite puhul aga tundub, et vaatame tulu ja kui see meile meeldib, siis üritame aru saada, kas kulu on suur või väike (ehk kas hakkame pärast otsust kahetsema) ning seejärel otsustame vaimse tulu põhjal, kas investeerida või mitte.
Esimesel juhul vaatame, kas tulu on suurem kui kulu ehk arvutame välja kasumi. Teisel juhul tundub, et vaatame nii tulu kui ka kulu justkui teineteisest eraldi ja teeme otsuse selle põhjal, kas kulu on meile aktsepteeritav ja kas tulu on piisavalt ahvatlev. See, kas tulu on suurem kui kulu jääb tõenäoliselt üldjuhul teadmata ehk investeerimine toimub suhteliselt teadmatuses.
Kaotus ja võit
Samuti on mulle jäänud mulje, et kui investeerime selleks, et rohkem raha saada, siis keskendume riskile ja mõtleme sellest, kuidas meil on oht see raha ära kaotada. See on nii tähtis sellepärast, et me kardame kaotust märksa rohkem kui soovime sama suurt võitu saada. Investeerimine raha teenimiseks tundub ilmselt just seetõttu eriti ohtlik.
Kui aga ostame emotsionaalsete vajaduste rahuldamist (nädalavahetus spaas või uus telefon), siis keskendume võimalikele tuludele ja mõtleme, mida head meile see ost annab. Mulle tundub, et sellisel juhul me kaotust ei karda, kuna raha on juba läinud. Selliste ostude puhul ei tule tavaliselt isegi pähe, et kulutatud rahast kunagi midagi tagasi võiks saada. Seega arvestame kogu raha kaotamisega juba otsuse tegemise ajal.
Esimene samm sellise mõttevildakuse mõju vähendamisel on endale tunnistada, et me sageli nii mõtleme ning püüda neid olukordi juba varakult ära tunda. Kui õpime neid mõttevigu märkama, siis on ka suurem tõenäosus nende suhtes midagi ette võtta.
