Categories
Esimesed sammud: raha kogumine, eelarve, säästmine

Kas räägiksin võlgadest oma elukaaslasele?

Lugesin hiljuti mitmete (endiste) võlgnike kogemustest ja üsna levinud tundus olevat see, et oma võlgade probleemist (elu)kaaslasele ei räägitud. See pani mõtlema, kuidas mina sellises olukorras käituda võiksin ja miks?

Äkki saan oma võlakoormaga üksi hakkama ja ei peagi naisele midagi mainima?
Äkki saan oma võlakoormaga üksi hakkama ja ei peagi naisele midagi mainima?

Olen laenude kohta kirjutanud terve seeria artikleid. Viska pilk peale:

Miks mitte võlgadest rääkida?

Siin on omajagu põhjuseid, miks mitte tekkinud olukorrast kaaslasele rääkida. Näiteks hirm selle ees, et mind mõistetakse hukka. Hirm näida nõrgana või halvimal juhul koguni oma kaaslane kaotada või tema halvakspanu osaks saada.

Kartus, et see teadmine teeb tema elu raskeks ja paneb teda liigselt muretsema. Hirm, et äkki kaaslane enam ei usalda mind, kui teada saab, millega hakkama sain.

Kuigi siin võiks argumenteerida lõputult selle kasuks, et mitte rääkida, siis tegelikkuses on vastus alati üks: jah, räägiksin. Ja kui sina oled võlgnik, siis usun, et peaksid jõudma samale järeldusele.

Erandiks ehk see, kui räägime väga algusjärgus suhtest. Esimestel kohtingutel (kui teed selliseid asju) ei ole tõesti ehk mõtet sellest tingimata rääkima hakata. Kuigi ka siin võiks rääkimise kasuks argumenteerida.

Kas võlg mõjutab minu (elu)kaaslast/abikaasat?

Kui vastad siinkohal jah, siis peaks kindlasti olukorrast oma kaaslasele rääkima. Kui vastad ei, siis tõenäoliselt valetad iseendale ja peaksid ikkagi oma kaaslast teavitama. Las siis tema otsustab, kas mõjutab või mitte. Mõned mõtted näiteks.

Seaksin ohtu abikaasa vara

Abielus olles ja varaühisust kasutades on minu käitumisel väga otsene mõju minu abikaasale. Mitte ainult ei kaeva ma oma maksevõimet sügavasse auku, vaid sean ohtu oma abikaasa vara ja plaanid.

Isegi kui tegemist on minu enda jaoks võetud kohustustega, mida ühisteks kuludeks ei kasutatud, vastutan nende eest ühisvara enda osaga. See tähendab, et halvimal juhul võib ka ühisvaras olev maja minna sundmüüki, sest võlgade katteks on vaja sealt pool kätte saada.

Kui õigesti aru sain, siis võib ka minu abikaasa vastutada nende kohustuste eest oma varaga, kui seda raha kasutati meie mõlemi kulutusteks.

Tema soovid ja plaanid saavad kannatada

Raha on üks levinumaid vaidluste põhjustajaid.
“Minu excel ütleb, et meie finantsvabadus on 3 kuu kaugusel!”
– “Sa unustasid mu 200,000€ võlgasid maha arvutada.”

Ilma igasuguse varalise vastutuseta on endiselt see mõju, et kaaslane võib oma peas mõelda mingisuguseid plaane. Näiteks tahab minna minuga reisile, teha kodus remonti või täiendusi või koguni jõuda finantsvabaduseni.

Minu võlgade tõttu saavad need plaanid väga tugeva tagasilöögi. Kui tal on olnud aega neid plaane pikalt mõelda ja plaanida, siis toob see kaasa ka korraliku pettumuse. Sealhulgas pettumuse minus. Parem mitte lasta neil ebarealistlikel ootustel tekkida ja näidata meie tegelikku olukorda ennetavalt.

Minu panus peresse väheneb

Arvestatav osa minu sissetulekust läheks teiste inimeste taskute täitmiseks ja ma ei saaks enam nii palju oma peresse panustada. Siin ei ole isegi jutt ainult rahast, vaid ka ajast ja energiast, mis kulub selle raha teenimisele.

Võin näiteks teha lisatöid nende võlgade katmiseks ja saavutada olukorra, kus saan endiselt arveid maksta ja eluolu parendamiseks panustada samas summas, mis enne. See aga tähendab, et ajaliselt olen pere jaoks tunduvalt vähem olemas, kui varem. Neil on õigus teada, miks.

Kumb on parem, kas täna või hiljem?

Kas parem oleks, kui mu kaaslane saab mu võlgadest teada täna või kunagi hiljem? Nii palju kui võlglaste kogemusest silma jäi, siis teada saab ta niikuinii. See on ka loogiline.

Mul pole võimalik 24/7 valvata, et ükski telefonikõne, ükski kiri postkastis või meiliaadressil jne ei riiva tema silma. Samuti pole lõplikult võimalik varjata seda, et ma ei saa enam mingisuguseid oste lubada, mis muidu olid igapäevased või et mu pangakonto on arestitud.

Kas oleks siis parem, et ta saab teada täna või pigem millalgi hiljem? Täna on probleem väiksem ja selle lahendamine lihtsam. Samuti on mul võimalik ise rääkides valida, kuidas ta seda teada saab ja meievahelist usaldust pigem kasvatada.

Mida ei tea, see ei saa kahju teha?

Võlg ise teeb olukorda tema jaoks pidevalt hullemaks. Asjakohane võrdlus siinkohal oleks vähiga või mõne muu tõsise haigusega. Kui sa ei tea, et sul see haigus on, siis teadmatus ei kaitse sind kahjude eest.

Pigem kipub nii olema, et kui olukorrast liiga hilja teada saad, siis ei saa selle parandamiseks enam midagi ette võtta. Varakult avastades aga võiks mure laheneda. Antud juhul oleksin mina süüdi selle varjamises ja tema jaoks olukorra hullemaks tegemises.

Minu hirmud ja enesekesksus võtaksid temalt ära võimaluse olukorda kergemini lahendada. Kas varjaksin tema eest, et tal on mingi haigus, millest tema ei tea?

Usalduse murdmine ja tagasivõitmine

On asju, mille puhul võib mitte rääkimine olla õigustatud. Eriti kui see rääkimine teeks asja ainult minu jaoks kergemaks ja tema jaoks hullemaks. Võlg ei ole üks neist asjadest.

Sellise asja varjamine võib panna usaldusele suhtes väga tugeva põntsu. Ühest küljest peaksin ma aktiivselt tegelema oma kaaslase eest millegi varjamisega ehk mina ei usalda teda.

Teisest küljest, kui kaaslane lõpuks teada saab, võiks tal vägagi põhjendatult tekkida küsimus, et mida ma veel tema eest varjan? Kui ma olen mitu aastat nö topeltelu elanud ja nii suurt asja suutnud tema eest varjata, siis…

Seda usaldust tagasi võita võib olla väga keeruline. Sedalaadi usalduse murdmist ennetada on tunduvalt lihtsam. Seega rääkimine tundub jällegi mõistlikum samm.

Tervis ja suhe halveneb

Rahaprobleemid rikuvad suhteid
Tõenäoliselt su kaaslane märkab muutusi teie suhtes. Kui sa põhjusest ei räägi, võib ta sellele oma põhjuse mõelda. See ei pruugi olla võlaprobleemidest parem.

Üks põhjus mitte rääkimiseks oleks ilmselt usk, et suudan oma võlgadega iseseisvalt hakkama saada ja see ei pea meie suhet mõjutama. Paradoksaalsel kombel aga kogu see varjamine, stress ja tõenäolised tervisehädad (asja kestes) rikuvad suhet ja vägagi otseselt.

Seega kui ma tahan, et suhe ei halveneks ja minu vead mu abikaasat liigselt ei mõjutaks, siis oleks ilmselt õige samm olukorrast rääkida. Lõppudelõpuks on ikkagi tema see, kes kannatab.

Stressi korral on tülid tunduvalt sagedasemad. Võimalik, et kaaslase kohustuste hulk tõuseb, kui minu tervis peaks halvenema ja ma ei saa enam nii palju panustada. Rääkimata vaidlustest raha üle, kui kaaslane isegi ei tea, miks me ei või omale enam mingeid asju osta, mis enne oli igati okei.

Vajalikke samme on keeruline astuda

Vajadus oma häda varjata, tekitab olukorra, kus ma ei pruugi saada astuda piisavalt julgelt samme, mida peaks lahenduse leidmiseks tegema. Kui pean teesklema, et kõik on hästi, siis ei saa öelda kaaslasele, et ärme lähe välja või jätame kallimavõitu kingituse ostmata. Rääkimata siis drastilisematest ja olulisematest sammudest.

Justkui nagu lahendaks midagi, aga samas loodan, et mitte midagi sellest suurest laenukoormast minu elus ja elustiilis ei pea muutuma. Pehmeltöeldes on see naiivne. Veidi karmimalt öeldes ohtlik ja lõplikku karile sõitmist tohutult kiirendav.

Jagatud mure on pool muret ehk ühine vaenlane

Ega ilmaasjata ei ütle vanasõna, et jagatud mure on pool muret. Siinkohal ei tasu eeldada, et mu kaaslane hakkab minu vigu kinni maksma. Ta võib, aga ei pea seda tegema. Küll aga võiks ta olla toeks, kui on selgelt näha, et olen oma vigu tunnistanud ja püüan tõsimeeli olukorrast välja tulla. Kasvõi nii palju, et ta ei eelda minult kalleid kingitusi ja muid suuremaid kulutusi.

Parimal juhul saab sellest meie ühine väljakutse, millest koos õppida, mida koos ületada ja mille käigus meie suhet tugevamaks kasvatada. Raskused ju ikka liidavad. Selle asemel, et üksi salaja pusides meid pigem lahutada.

Kui peaks selguma, et minu aususest, parimatest pingutustest ja edusammudest sõltumata ei ole kaaslane kohe üldse toetav, siis ka seda võib pidada võiduks. Parem seda täna teada saada kui 10 aasta pärast.

Valehäbi viib halbade valikuteni

Paljudel juhtudel jääb mulje, et see varjamine on tingitud valehäbist. Häbenetakse seda, et ollakse võlgu ja raskustes. See on vale asi, mille pärast häbi tunda.

Häbi peaks tundma ikka nende laenude võtmise pärast ja selle käitumise pärast, mis sind tänasesse olukorda viis. Isegi kui sa ei oleks võlgades, siis nende laenude võtmine võiks endiselt häbitunnet ja piinlikkust tekitada. See käitumine on aga tänaseks (loodetavasti?) möödas.

Ainult sellisel juhul suudad vältida olukorda, et tulevikus jälle neid laene võtma hakkad ja samale libedale teele satud. Kui sa aga ei saa aru, et probleemi juur ei ole mitte sinu tänastes võlgades, vaid sinu käitumises, mis nende võlgadeni viis (sh eriti laenude võtmine), siis saab su elu raske olema ja samad probleemid ilmselt ka korduma.

Paralleele võiks võtta ettevõtlusmaailmast. Kui sul on ettevõte, mis läheb pankrotti, siis see pole mingi häbiasi. Ikka juhtub selliseid asju. Kui ettevõte aga läks pankrotti sellepärast, et tegid väga rumalaid samme, mille puhul iga mõistlik inimene oleks seda ette näinud, siis selle tegevuse osas võiks juba häbi tunda küll.

Kokkuvõtteks: rääkida võlgadest või mitte?

Kujuta ette, et sul on sugulisel teel leviv haigus, mille ravi võtab aastaid. Võib olla päris piinlik teema. Kas sa:

  1. räägiksid sellest oma kaaslasele, et saaksite vajalikud meetmed tarvitusele võtta ja tema nakatumist vältida? või
  2. püüaksid seda tema eest varjata lootes, et saad selle tema teadmata ja teda mõjutamata ravitud?

Kui sul vähegi vastutustunnet on, siis saad ilmselt aru, et isegi kui sul õnnestuks 2. punkt edukalt täide viia, siis tegemist oleks ikka väga vastutustundetu käitumisega. Rääkimata, et selle ebaõnnestumine on peaaegu garanteeritud.

Võlgade suhtes võiks üsna sarnast loogikat rakendada. Sinu võlad juba täna mõjutavad sinu kaaslast. Tahad sa seda või mitte. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas ja millal ta sellest teada saab.

PS! Ma ei taha väita, et see vestlus lihtne saab olema. Tõenäoliselt ei ole ega peagi olema. Võimalik isegi, et see lõpeb halvasti. Ilmselt siiski mitte halvemini kui see, et sina seda varjad ja kaaslane ise selle avastab.

Võtad lähedastelt võimaluse sulle toeks olla

Kas lased lähedastel end võlgadega aidata?
Kaaslane võib nö kõrvaltvaatajana näha lahendusi, mis sinule probleemi sees olles ei paista. Lisaks on kahekesi ehk lihtsam uue laenu kiusatustele vastu panna.

Muuhulgas võtad rääkimata jättes oma lähedastelt ära võimaluse sulle toeks olla. Kuigi tihtipeale nad tahaksid aidata. Sinu piinlemise ja järjest sügavama augu kaevamise kõrvalt vaatamine võib olla kordades raskem ja valusam kui sellest august välja aitamine.

Nad muidugi ei pruugi sulle toeks olla. Eriti, kui on selgelt näha, et sa reaalselt pole valmis oma olukorra parandamise nimel tegutsema. Küll aga võiks see olla nende otsustada.

NB! Ära kaaslase käest küsi, vastu võta ega lase tal võtta tarbimislaenu selleks, et sinu võlgasid ära maksta! Kaaslasena ära sellist asja ka paku. Kui mõlemad samas augus olete, siis on raske kätt ulatada, et teist välja aidata.

Kas oled praegu või oled olnud varasemalt võlakoorma all? Kas rääkisid sellest oma (elu)kaaslasele/abikaasale? Kuidas sellega läks?

Kas sinu (elu)kaaslane/abikaasa on praegu või varasemalt olnud võlakoorma all? Kas ta rääkis sellest sinule või pidid ise avastama?

Kuidas sa suhtuksid sellesse, kui su elukaaslane ütleks sulle ootamatult, et tal on suured võlad kaelas? Kuidas suhtuksid, kui ta ei ütle, aga sa ise avastaksid kogemata, et ta on aasta aega seda sinu eest varjanud?

Lahtiütleja: Ma ei ole täna ega ole ka kunagi varem olnud sellise suure võlakoorma all. Võimalik, et selles seisundis mõjutaksid stress, mured, väsimus ja ärevus mõtlemist nii palju, et võiksin vabalt jõuda vastupidise otsuseni. Praeguses seisundis tehtud järeldused on aga tõenäoliselt tunduvalt arukamad.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.