Kas kontrollimata sissetulekuga laenutaotlused on riskantsemad?

Lugesin hiljuti ühte The Motley Fooli artiklit, kus räägiti Prosperi ja LendingClubi laenudest ja sellest, et nad ei tee just väga põhjalikku sissetulekute kontrolli.

Suures pildis oli artikli mõte see, et olukorras, kus investorite raha on rohkem kui sobivaid laene, võib väga kergesti juhtuda, et standardeid lastakse lõdvemaks ja laenu saavad sellised inimesed, kes ei peaks seda saama.

Teine probleem, mis sellise vähese kontrolliga kaasa võib tulla, on see, et ilmselt mõnevõrra valetatakse või siis lihtsalt ei olda oma rahalise olukorraga kursis, nii et raporteeritakse optimistlikumaid numbreid, kui need tegelikkuses on.

Eestis on vähemalt üks portaal ehk Bondora, kes sarnaselt, üle lombi tegutsevatele platvormidele, ei tee kõigile laenajatele sissetulekute ja kohustuste osas lisakontrolli. Teiste portaalide osas ei ole väga kindel, kuna nad ei ole minu teada avalikult selles osas väga kommenteerinud.

Kunagi uurisin nende laenude puhul ka seda nö “valetamise efekti”, kui need laenud turule tulid ja natukene nagu midagi oleks olnud ka, aga ei midagi väga drastilist.

Samuti oleme näinud Mogo näitel, kuidas laenude kvaliteet on halvenenud, kui investorite rahastust on rohkem kui laene pakkumisel ehk keskmine LTV tegi lühikese aja jooksul päris suure tõusu.

Kuna Bondora osas on meil ka andmebaas kättesaadav ja tänaseks on statistikat natukene rohkem, siis saame vaadata lähemalt, kuidas asjad vahepeal arenenud on selles osas.

Edasises analüüsis olen erinevate tabelite jaoks kasutanud mõnevõrra erinevaid filtreid vastavalt nii, kuidas konkreetse analüüsi jaoks mõistlik tundus. Kui soovid täpsemalt mõne tabeli kohta teada, siis küsi kommentaarides. Ei hakanud seekord postitust liiga palju sellega risustama, kuna enamik lugejaid ilmselt ei huvitu otseselt.

Esimese maksega probleemsed laenud

Üks näitaja, mis võiks laenajate kvaliteeti näidata, on see, kui paljud hapudest laenudest lähevad hapuks esimese maksega ehk ei maksa absoluutselt mitte midagi enne hapuksminekut. Eelduslikult peaks see number natukene tõusma, kui laen on väljastatud hilisemal ajal, sest värskematel segmentidel hilisemaid defaulte ei saa lihtsalt nii palju olla, kui vanematel laenudel.

Nagu näha, siis nii ka on. Trend näitab ootuspäraselt, et ilma ühegi makseta hapuks läinud laenude osakaal on seda suurem, mida hiljem laenud on väljastatud. Natukene ehk teeb murelikuks see, et trend on nii suurte hüpetega (eriti Eesti osas), sest ma võtsin antud juhul arvesse ainult esimese 12 kuu jooksul peale väljastamist hapuks läinud laenud.

Ühesõnaga 2013 ja 2014 vahel ei tohiks ideaalis erilist erinevust enam olla, kui laenud oleksid võrdväärse kvaliteediga. Osa süüst võib muidugi olla puhtalt üsna väikestel numbritel 2013. aasta osas.

Lühidalt, on võimalik, et vähesel määral on ehk esimese maksega raskustesse sattunud laenude osakaal suurenenud, aga kui palju, seda saame vaadata näiteks 2017. aasta alguses, kui teeme samasuguse võrdluse uuesti. Kui vaadata sama võrdlust näiteks esimese 6 kuu jooksul defaultinud laenude põhjal, siis tundub, et 2015 numbrid on pigem väiksemad, kui 2014, aga eks 2015. aasta laenudel on ka veel aega, kuniks kõik laenud sellest võimalusest üle jõuavad.

Üks trend paistab siit siiski välja ja see on see, et Hispaania ja Slovakkia puhul on esimese maksega probleemseks muutunud laenude osakaal teistest riikidest tunduvalt suurem.

Sissetulekute tuvastamismeetodid

Bondoral on aja jooksul olnud suures pildis 4 erinevat viisi, kuidas laenaja sissetulekuid ja kohustusi on kontrollitud. Vaatame nüüd, kuidas see sissetulekute kontrollimismeetod võiks laenude kvaliteeti mõjutada. Vanad laenud enne 2014. aastat jätsin valimist välja.

Antud juhul tundub olevat iga riigi laenude puhul selge muster, et mida vähem on sissetulekute ja kohustuste kontrolli tehtud, seda suurem on ka mitte ühtegi makset teinud inimeste osakaal.

See võiks justkui viidata sellele, mida The Motley Fool artiklis kardeti, et kehva kontrolli puhul on suurema tõenäosusega inimesi, kes saavad laenu, kuigi ei tohiks seda saada. Mitte ühtegi makset tehes võiks lausa eeldada, et tegemist on pahatahtlike laenajatega, kes kas reaalselt tegelevad pettusega või siis vähemalt on teadlikud, et tõenäoliselt ei ole nad enam lähitulevikus maksevõimelised (näiteks kaotasid töö, aga võtavad sellegipoolest laenu).

Muul juhul on väga raske ette kujutada olukorda, kus sa võtad laenu ja paar kuud hiljem ei suuda isegi mitte osalist makset ära teha.

Natukene murettekitav on, kui suur see protsent kokkuvõttes on, isegi siis, kui ainult 2014. aasta laene vaadata. Näiteks kogu portfellis 2014. aastal väljastatud laenude puhul esimese aasta jooksul defaultinud laenudest 28% ehk peaaegu kolmandik tegid seda ilma ühtegi tagasimakset tegemata.

Kui 2014. aasta alguses tehti veel kõigile laenajatele nii sissetulekute kui ka kohustuste kontroll, siis trend on Eesti osas selles suunas, et kontrolli läbinud laenude osakaal tundub jäävat aastast aastasse väiksemaks.

Samuti oli näha, et 2015. aastal läbis sissetulekute ja kohustuste kontrolli üsna väike protsent Hispaania ja Soome laenajatest. Midagi aga muutus detsembris, kus see protsent tõusis 20% peale ja on siiani ka 2016. aasta jaanuaris sealkandis püsinud.

Huvitava lisainfona tundub, et esimese maksega hilinevate laenude puhul on ka oodatav kaotusmäär keskmiselt kõrgem ja reaalne taastunud põhiosa protsent keskmisest madalam.

Hapude laenude osakaal sõltuvalt tuvastamismeetodist

Kuna ma järgnevas osas algselt tegin väikese vea ja unustasin tühistatud laenud välja võtta ning sain seetõttu hoopis teistsuguse tulemuse, siis otsustasin nö õppimise eesmärgil ka selle tabeli siia sisse jätta, et näeksid, mis juhtub tulemustega, kui keegi unustab ühe lisafiltri peale panemata.

Siin siis tabel kõigepealt hapude laenude osakaaluga 2013-2014 väljastatud laenude osas juhul, kui tühistatud laenud on valimis sees.

Siin nüüd sama tabel peale seda, kui tühistatud laenud (sealhulgas minu enda filtri abil tuvastatud tühistamised) on valimist välja võetud.

Huvitav tulemus on aga see, et kui vaadata üleüldist default rate’i 12 kuud peale laenude väljastamist (2013. ja 2014. aasta laenud), siis kõige kehvem seis tundub olevat telefonitsi tehtud kontrolli puhul (vasakul tulbas “2”), kuigi neid on arvuliselt üsna vähe.

Kui algselt tundus Eestis sissetulekute kontrollimata jätmine (vasakul tulbas “1”) pisut kehvema tulemusega, mida osaliselt ilmselt õigustaks riskantsem laenugrupp, siis tagantjärele tundub siiski, et 4% eeldatava kahjumäära tõusu ei paista päris õigustavat 10% suuremat hapude laenude osakaalu.

Samas, Soome puhul tundub, et enam kui 2x madalama riskitaseme juures on default rate kontrollimata sissetulekute puhul omajagu suurem võrreldes kontrollitud sissetulekute ja kohustustega. Väga palju abi ei paista olevat ka sissetulekute kontrollimisest, kus riskitase paistab samuti omajagu madalam, aga hapude laenude osakaal on tunduvalt suurem.

Kui algselt Hispaania puhul tundus kontrollimata sissetulekutega lahendus justkui kõige parema sooritusega, siis peale tühistatud laenude välja võtmist on ka siin näha teiste riikidega sarnane muster ning mida vähem on sissetulekute ja kohustuste kontrolle, seda kehvem paistab ka tulemus hapude laenude osakaalu osas ja seda sõltumata oodatavast kahjumäärast.

Minu jaoks on see tulemus mõnevõrra üllatav, kuna varasemalt sarnast analüüsi tehes ei olnud sellist tulemust näha ja tundus, et väga nagu mõju ei ole ning kohati tundus isegi, et kinnitamata sissetulekuga laenud näitavad paremat sooritust. Siinkohal oli aga ilmselt kaks peamist põhjust:

1. Tol ajal ei olnud väga palju andmeid, mille põhjal neid järeldusi teha ehk laenud olid üsna värsked. Eriti vähe oli andmeid just väljaspool Eestit väljastatud laenude kohta.
2. Minu mäletamist mööda ei olnud tol ajal veel seda protsessi, kus kontrolliti, kas laenaja ka reaalselt raha välja võttis või mitte. Mis tähendas seda, et ühel hetkel hakkas Bondora kontrollima ja laene ära tühistama, kui laenaja mingi perioodi jooksul ei olnud protsessi lõpuni läbinud ja raha oma Bondora kontolt välja võtnud. See tähendas seda, et enne seda seisis raha mitu kuud kontol ja sealt läksid maksed maha justkui oleks tegemist korralikult maksva laenajaga. Hapude laenude osakaalu arvutustes läksid need laenud seega kirja justkui tublid ja korrektsed laenajad ning seetõttu tõmbasid osakaalu alla ja jätsid parema pildi olukorrast.

Siin võib muidugi mängus olla ka see, et aja möödudes on laenajad süsteemi paremini tundma õppinud ja on hakatud seda leebet kontrolli näiteks rohkem kuritarvitama kas siis pahatahtlike või lihtsalt enda finantsseisu suhtes liigselt optimistlike laenajate poolt.

Kokkuvõtteks

Vaadates Bondora andmeid, siis saame teha üsna mitu tähelepanekut:

1. Esimese maksega hapuks läinud laenude osakaal hapudest laenudest on olnud murettekitavalt kõrge.
2. See osakaal on olnud seda kõrgem, mida vähem on sissetulekute ja väljaminekute osas kontrolli tehtud.
3. Esimese maksega satuvad raskusesse suurema tõenäosusega kõrgema riskiga laenud ning nende taastumine on siiani olnud ka keskmisest kesisem.
4. Kontrollimata sissetulekutega laenude osakaal on aja jooksul kasvanud, ulatudes 2015. aastal 36% peale väljastatud laenudest.
5. Kõigi riikide puhul tundub, et olenemata eeldatavast kahjumäärast, on hapude laenude osakaal seda suurem, mida leebemalt sissetulekute ja kohustuste kontrolli tehakse.

Nende tulemuste põhjal tundub, et mingil määral on eespool viidatud artikli mure põhjendatud ning tõepoolest, laenude puhul, kus sissetulekud ja kohustused on kontrollimata või kontrollitud ainult osaliselt, tunduvad ka tulemused selle võrra kehvemad.

Sedasi kõhutunde põhjal võiks arvata, et neis gruppides on ilmselt ka omajagu heatahtlikke inimesi, kes oma maksevõimet või finantsilist olukorda on natukene üle hinnanud ja seetõttu raskustesse sattunud. See on üsna tavaline, et inimesed ei tea, kui palju neil tegelikult võlgasid, järelmakse jmt kaelas on.

Kui see aga nii on, siis tasub meeles pidada, et tänane majandusolukord on tegelikult suures pildis veel küllaltki positiivne. See tähendab, et nii mõnigi laenaja, kes on omadega piiri peal, saab täna veel hakkama. Samal ajal on raske välistada aga seda, et järgmise kriisi saabudes on just sellised laenajad need, kes esimese hoobiga pihta saavad ja raskustesse langevad.

Ühesõnaga, kui ma just analüüsides kuskil mõnda suurt viga sisse ei teinud, siis võiks arvata, et mingil määral on artiklis mainitud oht tõesti olemas. Sellise leebema kontrolliga on laenajate kvaliteet langenud (protsent kontrollimata sissetulekutega laenajate osas tundub olevat tõusutrendis) ja see omakorda, nagu ajalooliste andmete põhjal täna tundub, võib suurendada ka investorite riski igapäevaselt, aga võiks arvata, et veel eriti just majanduslanguse korral.

Kas sinu arvates peaks kõigi laenajate sissetulekuid ja kohustusi kontrollima või võiks väiksemate laenude puhul teha seda lõdvematel tingimustel?