Maksude tõstmisest… või mitte?

Pean tunnistama, et ma ei ole aktiivne meedia ja uudiste tarbija. Telekat ei oma ja lehti loen harva ja ebakorrapäraselt. Seega on võimalik, et magasin midagi vahepeal maha.

Samas olen viimastel päevadel jälginud maksude teemalist arutelu meedias ja küsimusi tekib rohkem kui vastuseid.

Alustame ikka eesmärgist?

Kogu ette jäänud arutelu meedias käsitleb, milliseid makse, kuidas ja kui palju tõsta. Kus on arutelu selle üle, miks seda üldse teha tahetakse?

Iga arukas tegevus võiks ikka alata eesmärgist, mida saavutada tahame. Nii nagu investeerimismaailmas ilma eesmärgita tegutsemine viib ettearvamatute ja pigem negatiivsete tulemusteni, kehtib see ka muudes tegemistes.

Näiteks, kui sa ei tea, miks sa investeerid ja kui palju sul selleks vaja läheb, siis:

1. sa kas ei jõuagi oma eesmärgini, sest sa ei tegutse piisavalt varakult ja sihikindlalt või
2. sa satud lõputusse nõiaringi, kus rahuloluks on alati vaja, et su number oleks “rohkem”.

Sellepärast olen juba aastaid rõhutanud, ja teen seda ka oma raamatus, eesmärkide seadmise olulisust investeerimisel.

Veel enam peaks sellele rõhku panema, kui tahad teha midagi, mis mõjutab kogu Eesti rahvast ja mille rakendamisega kaasneb kindlasti pikaajalisi otseseid ja kaudseid soovimatuid tagajärgi.

Isiklikult eeldaksin, et täna käib tõsine arutelu selle üle, kas ja miks üldse makse peaks tõstma, mitte milliseid ja kui palju. Tegelikult võiks lausa ühe sammu tagasi astuda ja arutleda hoopis, mida teha tahetakse ehk mis selle maksude tõstmise arutelu üldse käivitas.

Kus on see arutelu meedias? Nagu mainisin, ma meediat väga ei jälgi, nii et jagage linke 🙂

Maksude tõstmine on vaid vahend riigi käes, millega on võimalik midagi teha. See ei ole eesmärk ega tulemus omaette. Suures pildis tundub mulle, et sellel võiks olla kaks võimalikku motiivi:

1. rikkuse ümberjagamine võrdsuse suurendamiseks
2. avaliku sektori tulubaasi suurendamine oluliste kulutuste suurendamiseks

Ma ei ole poliitikaekspert, nii et kui on veel mõni reaalne põhjendus, siis andke teada. Panen nimistusse juurde. Praegu aga vaatame neid kahte.

1. Rikkuse ümberjagamine

Kui vaadata, milliseid makse on meedias mainitud, siis tundub see olevat täiesti realistlik põhjus. Realistliku all pean siis silmas, et see tundub praeguse arutelu ja maksude tõstmise põhjenduseks sobivat.

Olen nõus, et liiga suur rikkuse ebavõrdsus ühiskonnas on negatiivne ja pikas perspektiivis kahjulik ka riigile tervikuna. Siin ka üks TED video, kus erinevaid aspekte välja tuuakse.

Isegi kui kõik videos mainitud tagajärjed on lihtsalt korrelatsioon, mitte põhjuslikud, siis lõppkokkuvõttes on siiski ka rikkamate inimeste huvides see, et ebavõrdsus ei oleks liiga suur ja vaeseid poleks palju.

Küll aga on senised loetud maksustamise ideed rikkuse ümberjagamise eesmärgil pehmelt öeldes jaburad.

Kogu senine mõtteviis tundub väga lihtsale tasandile jäävat – a la tõstad kõrgema torni otsast klotsi madalama torni otsa ja tornid ongi sama kõrged. Reaalne maailm nõuab siiski natukene arenenumat mõtteviisi.

Rikkad ja vaesed

Miks rikkad on rikkamad, kui vaesed? Kui uskuda koolis loetud kohustuslikku kirjandust ja nõukaaegset uskumuste pärandit, siis nad on vaesemaid ära kasutanud ja neilt rikkuse ära võtnud.

Kunagi ilmselt see ka nii oli. Tänases demokraatlike omadustega ühiskonnas kipun aga pigem uskuma seda maailmavaadet, et reeglina nad mõtlevad ja käituvad teistmoodi kui vaesemad inimesed.

Käitumise erinevus ilmneb nii selles, et nad võtavad rohkem riske ja asutavad ettevõtteid, maksavad endale esimesena ehk investeerivad teenitud raha ettevõtlusesse, aktsiatesse, kinnisvarasse, laenudesse või kuhu iganes mujale, kus see raha neile tootlust teenib.

Vaesemad inimesed aga reeglina pigem tarbivad, võtavad laene, ostavad kohustusi, loodavad loteriiga rikkaks saada ja kipuvad kõik lisaraha esimesel võimalusel pigem ära kulutama.

Ega tegelikult ei olegi siinkohal väga vahet, kumb põhjus õige on. Maksude abil rikkuse ümberjaotamise tulemus saab olema sama – rikkad jäävad rikkamaks, aga aega kulub rohkem või rikkus liigutatakse Eestist välja, ja vaesed jäävad endiselt vaeseks.

Kui sa usud, et rikkad saavutasid rikkuse vaeste ärakasutamise teel, siis teevad nad seda endiselt ja vaesed maksavad selle maksutõusu kinni. Kui usud, et rikkad said rikkaks sellepärast, et nad mõtlevad ja käituvad teisiti, siis nad jätkavad seda endiselt ja vaesed löövad endiselt oma raha laiaks ja jätkavad vaesuses elamist.

Finantskäitumine

Sellise ümberjaotamise mõju on väga lühiajaline, sest rikkuse ebavõrdsuse põhjused ei muutu. Muutub ainult sümptom ehk rahaline vaesus, aga põhjus selle taga mitte.

Lisarikkus võib hoopis negatiivselt mõjuda, sest vaesel inimesel on rohkem raha, et omale lisakohustusi võtta (“mul on veel raha ühe laenumakse jaoks“) ja ennast hoopis sügavamasse auku kaevata.

Rikkus ei tähenda seda, et inimesel on palju raha või palju varasid. Raha ja varad on lihtsalt sümptom või tagajärg. Rikkus on pigem uskumused, mõtte- ja käitumisviisid, mis sellele rahale eelnevad ning võimaldavad teenida rohkem raha ja koguda varasid.

Seda aga paraku maksude kaudu ümber ei jaota. Vähemalt mitte sellisel moel, nagu need ettepanekud siiani on silma jäänud.

Meil peaks juba enda lähiajaloostki olema piisavalt näiteid, et see ei tööta. Rahareformid ja kommunistlik varade riigistamine on juba korduvalt seda proovinud.

Sellise maksustamise tulemusena pigem visatakse rikkamatele nö kaikaid kodaratesse, ilma et keegi otseselt kasu saaks. Võib-olla on kõik natukene võrdsemalt vaesed, aga kas see peaks tõesti eesmärk olema?

Minu arvates peaks sihtima lahendusi, mis aitaksid vaesemaid järgi, mitte ei tõmbaks edukamaid tagasi. Natukene rohkem ebavõrdsust riigis, kus vaeseid praktiliselt pole, on parem, kui täiuslik võrdsus läbi võrdse vaesuse kõigile. Viimase kogemus peaks veel paljudel ka meeles olema.

Kui üks olümpiasportlane jookseb liiga kiiresti, kas siis pannakse talle lisaraskusi külge või pigem otsitakse viise, kuidas teisi paremini treenida, et nad järgi jõuaksid ja ka sama häid tulemusi saavutaksid?

See on kõvasti raskem ja nõuab teadmisi ning mõttetööd, mille jaoks sageli enamus poliitikud ilmselt pole piisavalt pädevad, aga selleks ongi olemas teiste riikide kogemused, tegemised ja kõikvõimalikud eksperdid, kes sellise ülesande kallal kindlasti hea meelega töötaksid.

NB! See ei tähenda, et vaesemaid aitama ei peaks. Ma pooldan väga inimeste aitamist, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ja ei suuda sealt välja tulla. Selle kohta on piisavalt uurimusi, mis viitavad, et selline olukord viib järjest hullemate tulemusteni, sest inimestel pole vaimseid, füüsilisi ega rahalisi ressursse, et vältida edasiste kahjulike otsuste tegemist.

Ja neid inimesi peaks ka reaalselt aitama, mitte mõnitama €50 toetusega, mille saamiseks tuleb esitada 250 lk taotlusi ja aruandlusi kolmes keeles ja neljas asutuses viiele erinevale inimesele ning mille puhul kogu bürokraatiamasina ülalpidamine maksab rohkem, kui toetustena abivajajateni jõuab. Üks huvitav näide, kus kodututele ostetakse oma kodu ja mis seejuures tundub olevat olemasolevate lahenduste ja toetustega võrreldes hoopis odavamgi.

2. Oluliste kulutuste suurendamine

Teine põhjus maksude tõstmiseks võiks olla oluliste kulutuste suurendamine. Selle taga paistab reeglina olevat uskumus, et kui millegi pihta piisavalt palju raha visata, saab probleem lahendatud.

Praktikas on aga asi harva nii lihtne ja sageli on see lähenemine (parema eestikeelse sõna puudumisel) vastuproduktiivne soovitud tulemusele.

Kes on vähegi suurema lugemuse ja laiema silmaringiga, suudab vabalt mitmeid näiteid tuua, kus see lähenemine ei tööta, aga toon igaks juhuks siinkohal paar tükki ka ise.

Oletame, et tahad aidata aafriklastel majanduslikult paremale järjele jõuda ja vaatad, et nad ei tegele viljakate muldadega alal põlluharimisega. Mis seal ikka, viska hunnik raha sisse ja mine õpeta neile?

Tulemustest kuuled selles humoorikas loos ühest vägagi tõsisest Ernesto Sirolli TED loengust:

 

Sotsiaalsed probleemid

Eestlased tarbivad liiga palju alkoholi? Anname projektirahasid selle ennetamiseks ja vähendamiseks ning teeme reklaamikampaaniaid.

Sageli sisaldavad need reklaamid alkoholi või narkootikumide tarbimisega seotud pilte või detaile, mis sõltlaste jaoks võivad mõjuda nö päästikuna, mis käivitavad vana harjumuspärase mustri ja tekitavad tungi sõltuvust rahuldada.

Ma ei ole kindel, kas keegi on seda uurinud, kui paljud neist kampaaniatest sellise mõjuga on, aga triviaalsest isiklikust kogemusest tundub, et neid võiks omajagu olla.

Tarbin alkoholi harva, aga kunagine kampaania, et Eesti on alkoholitarbimiselt teisel kohal, tekitas sellise tunde, et ma vist peaksin nüüd rohkem tarbima hakkama? Sõnum tundus kuidagi vildakas.

Põhjalikult pole uurinud, aga esimeste otsingutulemuste põhjal tundub, et need kampaaniad erilist kasutegurit tarbimise vähendamisel ei oma. Kui eesmärk on käitumist mõjutada, siis siia rohkem raha loopida, oleks lihtsalt suurem raiskamine.

Mänguväljakud

Lastel on vähe mängimiskohti? Viskaks hunniku raha probleemi pihta ja ehitaks kõige vingemaid ja moodsamaid mänguväljakuid?

Kunagi lugesin eksperimendist, kus vaadati, milliseid mänguasju lapsed mänguväljakutel eelistavad. Selgus, et pappkastidega mänguväljak oli tunduvalt populaarsem ja loomingulist mõtlemist arendavam, kui kõige moodsamate liuväljade ja muude vidinatega variant.

Ilmselgelt meie kliimas ei saa ainult pappkastidega mänguväljakuid õue tekitada, aga miks mitte osade kallite mänguväljakute asemel mõnda kaubanduskeskusesse tekitada lastenurk, kus poodidel tekkivad telekate, külmkappide jne pappkastid mängulossideks, tunneliteks ja teab milleks veel kokku lasta panna.

Veel parem, lastele mõned pliiatsid ja vildikad sodimiseks kätte ja lõbu kui palju väga väikese kuluga võrreldes kallite mänguväljakute rajamisega. Hoolduskulud ka praktiliselt null, kui vildikate ja pliiatsite kulu mitte arvestada.

Valimistel võitmine

Võtame aga mõne teema, mis poliitikutele ka hingelähedasem on. Valimistel võitmine. Kui lähtuda sellest loogikast, siis võitmiseks tuleks kampaania peale rohkem raha kulutada.

Hillary Clintoni äsjasele kampaaniale kulutati erinevate arvutusmetoodikatega ca 2-3x rohkem raha kui Donald Trumpi kampaaniale. Teatavasti ta kaotas. Mitte ainult seda, osariikides, kus kulutused olid kõrgemad, olid tulemused Clintoni jaoks kehvemad.

Samas ühe üksiku näite põhjal ei maksaks põhjapanevat järeldust teha. Selleks tasub kuulata näiteks lühikest Freakonomicsi saadet, kus just seda teemat põgusalt käsitletakse.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas lisaraha juurde loopimine probleemi ei lahenda ja võib seda hoopis süvendada, aga kes viitsib otsida, suudab kindlasti neid veel ja veel leida.

Kuidas siis makse tõsta?

Nagu eespool öeldud. Seda küsimust ei peaks praegu isegi mitte küsima. Pigem peaks küsima, mida me saavutada tahame?

Kui see teada, siis võiks küsida, kuidas seda kõige efektiivsemalt saavutada?

Jah, väga lihtne, populistlik ja äärmiselt laisk viis on öelda, et suurendame eelarvet. See pole aga ei eesmärgipärane ega tulemustele orienteeritud tegevus ja lõpeb sageli hoopis soovimatute negatiivsete tagajärgedega.

Ma saan aru, et poliitikud ei saa igas valdkonnas eksperdid olla ja see on täiesti normaalne. Nad ei peagi olema. Küll aga peaksid nad ekspertidega arutama, uurima ja õppima teiste riikide kogemustest ja seejärel mõtlema välja lahendusi, mis aitavad meil soovitud eesmärke saavutada.

See on kordades rohkem tööd, kui eelarve liigutamine ühelt realt teisele, see pole kindlasti valijate seas ka nii populaarne, kui raha juurde andmine. See nõuab ka poliitikutelt uutmoodi mõtlemist ja lähenemist probleemidele, mis on kindlasti paljude jaoks tüütu.

Küll aga annab see kordades suurema tõenäosusega soovitud tulemusi ning teeb seda sageli odavamalt.

Selle asemel, et kulusid suurendada ja makse tõsta, võiks keskenduda probleemide lahendamisele. Selle asemel, et keskenduda kvantiteedi suurendamisele, võiks mõelda hoopis kvaliteedi tõstmisele.

Rohkem raha võib küll aidata teha rohkem asju, aga kas need on õiged asjad? Tihti saavutame rohkem tulemusi siis, kui teeme kõvasti vähem, aga õigeid asju.

Selle asemel, et uusi seadusi juurde mõelda ja olemasolevaid keerulisemaks muuta, võiks mõelda, kuidas asjad paindlikumaks muuta nii, et saaks edukamalt soovitud eesmärgini jõuda.

Kuidas luua kultuuri, kus inimesed saaksid ja julgeksid katsetada loomingulisemaid lähenemisi soovitud eesmärkide saavutamiseks? Kuidas olemasolevad tegevused üle vaadata ja keskenduda neile, mis soovitud tulemusi annavad ja lõigata välja need, mis seda ei tee?

Ideede saamiseks piisab sellest, kui vaadata, kuidas vaesemates riikides erinevaid probleeme on lahendatud või kuidas mõni startup, kes raha pole saanud, on just tänu sellele edukaks osutunud teise kõrval, kes sai nii palju raha, et nad ennast põhja lasid. Näiteid on väga paljudest eluvaldkondadest ja vägagi edukate tulemustega.

Riik võiks järjest enam hakata mõtlema nagu korralik ettevõte – kui on vaja rohkem raha, siis tuleb luua rohkem väärtust, mis seda raha sisse toob. Liigutage eelarves raha ridadele, mis suurendavad maksutulu seeläbi, et ettevõtlus areneb, eksport suureneb, müüginumbrid kasvavad, palganumbrid kasvavad ja tarbimine kasvab.

Muudke seadusi nii, et inimestel oleks lihtsam ja ainuõige otsus hakata rohkem investeerima ja enda heaolu eest seisma, nii et igasugu toetuste jm kulude pealt saaks tulevikus raha kokku hoida.

Soosige sekkumisi, kus tulemused on paremad ja kulud vähenevad, sest sellega saab olemasolevad toetused ja/või kulutused asendada. Näiteks, kui sõltumatud eksperdid on lugenud rohkemaid uurimusi kui see üks, mida mina vaatasin ja on selge, et alkoholireklaami keelustamine aitab tarbimist vähendada, siis tehke seda.

Lööge kokku kõik kulude vähenemised, mis alkoholitarbimise vähenemisega kaasnevad ja äkki leiategi sealt omale vajaliku raha. Eesmärk täidetud ja polegi vaja hakata mingit uut maksu kehtestama, selle administreerimisega lisakulusid tekitada ja rahval tervis ka parem. Win-win-win.

Riiki peaks juhtima nii, nagu ettevõte või eraisik oma eelarvega hakkama peab saama. Kui tahad rohkem kulutada kui raha on, tuleb sissetulekuid kasvatada, mitte ei saa lihtsalt ülemuse rahakotist lisa võtta.

Vahest probleemi olemus seisnebki hoopis selles, et poliitikud on harjunud oma palga üle ise otsustama ja sellel puudub seos saavutatud tulemustega? Suudan täitsa aru saada, kuidas sellises olukorras pikalt olles võib olla lõpuks raske mõista, kuidas ülejäänud maailm toimib.

Muidugi on ka täiesti võimalik, et mina sain taaskord asjadest valesti aru. Vahest on tõesti maksude tõstmise küsimus iseenesestmõistetav ja arutelu peakski piirduma vaid selle ümber, et milliseid neist ja kui palju.