Kuna üsna mitmed on selle kohta küsinud ja ka aruteludes tundub, et selle kohta on endiselt küsimusi, siis mul on lihtsam kirjutada blogipostitus, kui kõigile seda eraldi seletada.
Enne kui ma mõne investeerimisotsuse teen, kaalun ma vähemal või rohkemal määral alati kahte tegurit. Mõnikord teen seda kõhutunde põhjal (ja usun, et tegelikult teeme seda kõik juba loomult, kuigi sageli ahnus või hirm ei lase meil sellest lähtuvalt otsuseid teha), teinekord aga arvutan täpsemini mingi meetodi abil numbreid välja (näiteks Kairose puhul arvutasin lõbu pärast otsustuspuumeetodi kasutades välja, et nad peaksid mulle kogu selle aasta summa välja maksma kusagil enam kui 30% tõenäosusega, et seda asja võiks üldse teoreetiliselt kaalumagi hakata).
Need tegurid on…
#1 Tootlus
Kui minu postkasti saabus kiri LHV võlakirjade kohta, siis esimene asi, mida ma vaatasin, oli lubatud intress. Kuigi 6.5% intress sellise võlakirja kohta tundub isegi täitsa mõistlik tootlus, siis mina vaatasin põgusalt seda infot edasi ainult sellepärast, et ehk on see midagi, mis võiks mõnele mu tuttavale huvi pakkuda.
Isiklikult olen valmis võtma rohkem riski, et saavutada paremat tootlust ning mu portfell ei ole nii suur, et sooviksin raha kinni panna nii suhteliselt madala tootlusega instrumendi alla.
Ühesõnaga, kui tootlus ei vasta ootustele, siis ma ei investeeri.
Bondora portfellihalduri puhul on võimalik valida kolme erineva variandi vahel.
Arvestades, et kõige suurema ja kõige madalama tootluse vahel on vahet 0.24%, siis tegelikult siin väga suurt valikut justkui pole.
Tegelikult on aga asi natukene keerulisem. See pilt, mis ma siin üleval kuvasin, on kõigile täpselt samasugune. Kui sina lähed täna vaatama, siis näed ka sina samu numbreid.
Ometi aga teeb portfellihaldur investeeringuid vastavalt iga investori üldisest portfelli seisust lähtuvalt ehk kui minu portfellis on ühed laenud ja sinu portfellis on teistsugused laenud, siis investeerivad meie portfellihaldurid vähemalt teoreetiliselt erinevatesse laenudesse, et meie portfelli riskitaset mingil tasemel hoida.
Sellest lähtuvalt võiks järeldada, et ka eeldatav tootlus on meie portfellihaldurite puhul erinev, kuigi meile kuvatakse seda samasugusena.
Teine probleem sellest numbrist lähtuvalt investeerimisotsust tehes on see, et kui ma näiteks oleksin 2015. detsembris progressiivse portfellihalduri tööle pannud, siis oleksin ma teinud seda lähtudes sellistest numbritest:
Kahe kuuga on minu valitud 20.62% pealt eeldatav tootlus kukkunud 14.88% peale (ca 27% jagu madalam algsest) ehk isegi madalamale kui tasakaalustatud portfellihaldur kuvab.
Antud hetkel on selle suure hüppe põhjuseks ilmselt uus Bondora Ratingu mudel, mis hinnastab laene madalamalt ja mille puhul HR eeldatav tootlus on madalam kui F puhul (kuigi millegipärast kuvab Bondora statistika leht endiselt üle 20% eeldatavat tootlust neile).
Suures pildis illustreerib see aga seda, et ma ei saa selle numbri põhjal väga otsustada, mis minu investeeringu tootlus olema saab, kui ma seda kasutan. Isegi kui see muutub stabiilsemaks, ei ütle see midagi selle portfellihalduri tootluse kohta, mis minu investeeringute seisu arvestades tööle hakkaks.
Teine suur probleem on siin see, et kuna ma investeerin peamiselt eraisikuna, siis minu jaoks on oluline ka tulumaksu aspekt. Selle 14-15% tootluse võiks eeldatava tootluse numbrite järgi saavutada nii HR laenudega kui ka C ja D laenudega.
Viimase juhul võiksin isegi midagi sinnakanti ka lõpptulemusena teenida, HR puhul aga ei saa välistada seda, et maksaksin hoopis lõpptulemusena selle investeeringu eest peale või teeniksin naeruväärselt madalat tootlust (ühisrahastuse kaotusi paraku tänase seisuga tulust maha arvestada ei saa ja 40%+ kaotusmäära juures 15% tootlust tundub peale makse üsna potentsiaalselt halva lõpptulemusena).
Mis toob meid ühtlasi ka teise punkti juurde, mida ma investeeringuid tehes vaatan.
#2 Risk
Kui madala tootluse korral saan ilma edasi süvenemata öelda, et ma ei ole sellest investeeringust tegelikult huvitatud, siis kõrgema tootluse korral asi nii lihtne ei ole.
Olukorras, kus mulle pakutakse 250% tootlust, ei tähenda see seda, et kohe viskaksin hunniku raha sisse ja oleksin omadega rahul. Sellises olukorras tuleb vaadata riskitaset ja tõenäosust, et sa üldse midagi sellest tootlusest ka näed. Miljon protsenti tootlust ei ole väärt mitte midagi, kui selle saamise tõenäosus on 0%.
Samuti ei ole just kõige mõistlikum investeerida 15% tootlusega riskiga X, kui samal ajal oleks mul võimalik investeerida hoopis 15% tootlusega riskiga 0.5X.
Kui potentsiaalse tootluse hindamine on tavaliselt suhteliselt kerge, siis riski hindamine on juba omajagu keerulisem. Eriti kui tahad näiteks kõrvutada erinevate varaklasside riske omavahel ja arvestada erinevat liiki riske.
Mina isiklikult hindan lihtsustamise mõttes suures pildis portaaliriski olemasoleva info põhjal pigem nö kõhutunde põhjal ehk mingid eeldused peaksid paigas olema, et üldse investeerima hakkaksin ja siis võiks olla realistlik, et see portaal ka elus püsiks veel mõne aasta perspektiivis vähemalt.
Teise aspektina vaatan krediidiriski puhul hapude laenude osakaalu ja/või kaotusmäära, olenevalt kumb lihtsam on. Bondora puhul võiks veelgi lihtsustades vaadata ka Ratingut, mille eesmärk peakski olema eristada erinevaid riskitasemeid.
Seda infot võiks teoreetiliselt vaadata sealt alt kinnise sektsiooni seest, kus on paar pirukat ja üks tabel. Paraku on ka see kuvatud kõigile täpselt samasugusena, mistõttu ei ütle see minu portfellihalduri poolt valitavate laenude (ja seega ka riskitaseme) kohta väga midagi.
Sama kinnitab ka tekst, mis seal kasti lõpus on, et tegemist on informatiivse pildiga, mis ei ole otseselt sinu konkreetse portfellihalduriga seotud.
Täpsemat riskitaset, mida iga konkreetne portfellihaldur hoida püüab, paraku kuskil välja toodud pole.
Mida siit järeldada ehk saab, on see, et valitud riskitase ilmselt ei ole just eriti madal, kui konservatiivne valik plaanib investeerida 20% E Ratingu alla (eeldatav kaotusmäär keskmiselt ~15%) ja 30% D gruppi (eeldatav kaotusmäär keskmiselt ~11%).
Et seda konteksti panna, siis Lending Clubi kogu laenuportfellis oli 2015. aastal pisut alla 14% laene Ratingute gruppides, mille puhul tegelik kaotusmäär on ajalooliselt olnud üle 11%. Kõige kõrgema riskigrupi puhul (F+G), mis kokku moodustasid 2015. aastal ca 4% mahust, on kaotusmäär ajalooliselt olnud ca 16%.
Ühesõnaga, konservatiivne portfellihaldur paneks hinnangute põhjal üle poole rahast laenudesse, mis on sama riskantsed või riskantsemad kui Lending Clubi portfelli kõige riskantsem ots. Peaaegu viiendik paistavad nii riskantsed laenud, et Lending Club isegi ei lase selliseid eriti tihti turule. Ei tundu just väga konservatiivne.
NB! Lending Clubi ja Bondora arvutusmetoodika kaotusmäära osas on pisut erinev, nii et mõningased erinevused võivad tulla ainuüksi sellest. Lõppkokkuvõttes on siiski mõlemi puhul tegemist taastumisjärgse nö mahakantud summaga.
See aga ei tähenda kindlasti automaatselt, et tegemist oleks minu jaoks liiga kõrge riskiga (kuigi E laenud peale tulumaksu ei ole just kõige ahvatlevamad alati).
Antud juhul ma lihtsalt ei saa siit konkreetselt teada, millist riskitaset see portfellihaldur siis hoida püüab. Rääkimata sellest, milline minu tänane riskitase sellega võrreldes on ja mida see siis peale käivitamist reaalselt tegema hakkab.
Kokkuvõttes
Isegi kui see portfellihaldur teeks väga häid investeerimisvalikuid ja sihiks tulemust, mida ma tahan saavutada, siis paraku ei ole mul mingit arukat võimalust seda tööle panna, sest ma ei tea kahte minu jaoks olulist asja:
- tootlust
- riski
Ilma neid kahte asja isegi hinnanguliselt teadmata, (teise osas mingi väga üldise kõhutunde hinnangu saame ehk teha, mida see masin sihiks, kui mul oleks null investeeringut varasemalt), ei ole mul paraku võimalik seda portfellihaldurit tööle panna ja samal ajal seda investeerimiseks nimetada.
Seda isegi laskumata Markovitzi portfelliteooria mõttemaailma, kus eesmärk on vaadata, kuidas võimalikult madala riski juures võimalikult suurt tootlust teenida. Selle suhte hindamiseks oleks vaja eelnevalt tootlust ja riski teada. Samuti ei paista portfellihaldurid eriti seda teooriat pooldavat, kui kõrgema riski juures eeldatav tootlus hoopis madalam on.
Teoreetiliselt oleks võimalik ehk seda hinnangut teha nii, et võtad kogu Bondora portfelli ja jooksutad selle peale mingi üüratu hulga Monte Carlo simulatsioone enda portfelli summaga ning teed selgeks kõige halvemad stsenaariumid (kõige madalam tootlus kõige kõrgema riski juures).
Kui see on sinu jaoks ok, siis võid ka portfellihalduri tööle panna, sest siis pole väga vahet, kuhu ta investeerib.
Viimast muidugi raskendab asjaolu, et Bondora Ratingu uue mudeliga on laenude intressid ja eeldatavad kahjumäärad omajagu muutunud, nii et sobivat infot, mille peal neid simulatsioone jooksutada, on tänaseks veel üsna vähe ja uue mudeli täpsus tulemuste ennustamise osas on veel suuresti katsetamata.
Raskemaks teeb seda ka asjaolu, et vähemalt tootlus tundub ajas omajagu muutuvat ehk kui ma täna suudan kuidagi need numbrid ära tuvastada ja jõuda järeldusele, et investeering on mulle sobilik, siis miski ei takista seda, et mõne kuu pärast muudab Bondora taaskord ilma investoreid teavitamata oma hinnastamismudelit, sihiks võetud riskitaset või midagi muud ja enam see ei oleks mõistlik.
Aga eks igaühel on omad kriteeriumid ja põhjused, mille alusel nemad investeerimisotsuseid teevad.
Kas sina kasutad Bondora portfellihaldurit? Miks või miks mitte?
6 replies on “Kaks põhjust, miks ma Bondora portfellihaldurit ei kasuta”
Tere,
Miks sa eraisikuna investeerid ühisrahastusse?
Aitäh
Ei ole ettevõtte all piisavalt muud käivet, et ei peaks litsentsite ja rahapesunõuete pärast muretsema ja summad on liiga väiksed, et oleks mõtet viimaste tingimuste täitmise peale mõtlema hakata.
Ühtlasi ei usu, et need kõrgema riskigrupi laenud just kõige parem investeering on ning võtan osaliselt ka ühisrahastusest raha tänase seisuga kasutusse, nii et potentsiaalne võit oleks mõnevõrra väiksem, kui arvata võiks.
Võimalik, et selle aasta jooksul ehk liigutan natukene veel OÜ all mõned portaalid, aga eks näis, millised üldse alles jäävad portfelli.
Tere
Tänan asjakohase artikli eest. Endal on oma hooletuse tõttu üks laen läbi automaatpakkuja tulnud. Aga peale seda panin kohe kinni ja rohkem pole kasutanud. Kuna minu portfell on hetkel väikesemahuline siis paar korda kuus ise laene hinnates ja kinnitades pole see väga suur vaev.
Teoreetiliselt on võimalik ka API kaudu seda käsitsi valimist automatiseerida.
Samas on ka siin see pisike mure, et kuna API on sisuliselt viimane ehk peale suurinvestoreid ja portfellihaldureid, siis pole eriti täpselt võimalik hinnata, mida ja kui palju sellega kätte on võimalik saada.
Mis omakorda teeb huvipakkuvate segmentide riski ja tootluse hindamise keeruliseks ja tüütuks.
Aga sellise pisut laiema filtriga võttes, ei tohiks probleemi olla.
Alustasin eelmine aprill (A,B,C) ja (Eesti, Soome), kui mul mingi hetk isegi sellise konservatiivse taktikaga 21% portfellist viivises oli siis otsustasin tasakaalustamiseks minna üle ainult Eesti (A,B). Võib olla sattusin eelmine juuni/juuli halbade laenude otsa, sest pankrotistumine tõesti tundus kõrge. Nüüd olen Eesti A ja B laenudega väga rahul, sest peale juulit investeeritud laenudest (25tk) pole ükski laen ei viivises ega pankrotis.
Kuna ma nägin, mida tegid minu Soome C laenud, siis täita portfell 50% D, E ja HR laenudega Soomest ja Hispaaniast…polnud soovi. Eriti kuna portfellihalduris näitasid Eesti B laenud siis eeldatavat tootlust 12-13% kanti ja Eesti C 13-15%.
See oli ju selge, et uus portfellihaldur müüb mingit segu, et saaks kõik laenud rahastatud ja käivet tõsta. Ma ei soovi oodata 5 aastat E, F, HR taastumist kui ma võin veits väiksema tootluse eest kõik oma rohelised B laenud maha müüa ja soovi korral väljuda.
Segu võtmine iseenesest ei ole sugugi paha idee. Erinevat sorti laenud käituvad näiteks krahhi korral tõenäoliselt erinevalt. Kui kõik laenud on täpselt samasuguse profiiliga laenajatele, siis võib ka üks negatiivne sündmus kogu su portfelli negatiivselt mõjutada.
Selles mõttes on erinevat liiki laenude vahel hajutamine täiesti mõistlik strateegia.
Probleem on aga pigem selles, et esiteks, sa ei tea, milline see segu olema saab ja teiseks, mina oma segusse teatud riskitasemega laene ei võtaks absoluutselt, sest need on isegi ilma negatiivse stsenaariumita liiga riskantsed ja kehva tootlusega minu jaoks.