Categories
Statistika, andmeanalüüs, matemaatika, uurimused

Miks naised teenivad 25,6% vähem? (palgalõhe)

Bolti eestlastele saadetud naistepäeva kampaania, milles pakutakse ainult naistele 25,6% soodustust.

Eurostati andmetel on Eestis sooline palgalõhe koguni 25,6%. Selle numbri korjas üles Bolt oma sooduskampaania jaoks ja sarnaste numbrite baasil tehakse ka Eestis seadusemuudatusi ning räägitakse diskrimineerimisest meedias.

Muuhulgas räägitakse sellest reeglina just nii, nagu Bolti kampaanias, et naised saavad võrdse tööpanuse eest 25,6% väiksemat tasu.

Soolise palgalõhe valem

Kuidas selle numbrini jõuti? Vaatame statistikaameti lehelt lihtsat eestikeelset selgitust:

Sooline palgalõhe saadakse lahutades meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalga, saadud number jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ning väljendatakse protsentides.

Allikas: Statistikaamet

Valemina näeks see välja selline:

(Mp – Np) / Mp = Sooline palgalõhe, kus

Mp – meeste keskmine tunnipalk
Np – naiste keskmine tunnipalk

Nagu siit näha, siis tegelikult sooline palgalõhe ei arvesta tööpanust.

Palgalõhe ei arvesta tööpanust

Kõik töötajad on pandud kahte patta ainult ühe kriteeriumi järgi, milleks on inimese sugu. Seejuures ei võeta selle näitaja puhul arvesse muid palka mõjutavaid tegureid peale töötaja soo.

Vahet pole, kas oled õpetaja, koristaja, IT juht, suurettevõtte C-taseme juht, kassapidaja, ettevõtte omanik, lapsehoidja, ehitaja, prügi sorteerija.

Oluline pole ka tööstaaž, tehtud töötundide ja ületundide arv, tööaja paindlikkus, ettevõtte suurus ja finantsseis, töötaja poolt loodav väärtuse suurus ja produktiivsus, töötaja oskused, haridustase ega täiendkoolitused.

Kahe müügiinimese võrdlemisel on oluline ainult nende sugu. Seda, et üks müüs teisest 10x rohkem ja töötas keskmiselt 2h päevas kauem, arvesse ei võeta.

Seetõttu on sellel ka teine nimi, mida üsna harva välja tuuakse: unadjusted gender pay gap (eestikeelse vaste jään siinkohal võlgu).

Soolise palgalõhe eesmärk

Iseenesest on see okei, kui eesmärk on lihtsalt võrrelda meeste ja naiste keskmist palka.

Kindlasti aga ei ole okei selle põhjal väita, et naised saavad sama töö eest vähem palka. Veel vähem näitab see number midagi diskrimineerimise kohta.

Õnneks on siiski tehtud ka sisukamaid uurimusi (Eestis kahjuks väga mitte), millega on üritatud palgalõhe põhjuseid selgeks saada.

Kuna diskrimineerimist ei osata mõõta, siis üritatakse seda tuvastada seeläbi, et leitakse võimalikult suurele osale palgaerinevusest põhjuseid. Seda osa, mida seletada ei osata, loetakse siis diskrimineerimiseks (kuigi ei pruugi seda muidugi täies mahus olla).

Selle alusel jaotatakse palgalõhe kaheks:

  • Selgitatud palgalõhe – see osa palkade erinevusest, mida suudetakse mõõta ja ühe või teise kriteeriumi järgi selgitada (nt ametikohast tulenev palkade erinevus)
  • Selgitamata palgalõhe – see osa, mida selgitada ei osata või ei ole uuritud ja mida siinkohal nii kõnes, kirjas kui ka seadusloomes diskrimineerimise arvele otseselt või kaudselt kirjutatakse

Selgitatud sooline palgalõhe Eestis

Eesti kontekstis tehtud ühe suhteliselt põgusa 2014. a uurimuse tulemusena suudeti palgaerinevustest umbes kolmandik ära põhjendada sellega, et mehed töötavad keskmiselt paremini tasustatud aladel ja ametikohtadel.

See ei tähenda automaatselt, et selline tulemus ei oleks soolise diskrimineerimise tagajärg. Ka eriala valik võib sõltuda just vastavast diskrimineerimisest, kui siin on piisavalt tugev sotsiaalne surve. Palgalõhe abil seda aga paraku mõõta ei saa.

Näiteks enamus medõed on naised ja siinkohal on üsna suur sotsiaalne surve juba ametinimetuses. On küll olemas ka sõna medvend (mida ma pole kunagi kasutuses kuulnud), aga isegi selle EKI selgituses kasutatakse meesõde / meessoost õde, mis viitab endiselt, et tegemist on naiste ametiga.

Olen päris kindel, et nii mõnigi mees, kes võiks ja tahaks seda tööd teha, ei tee vastavat valikut, kuna see tundub olevat sotsiaalse kokkuleppe alusel just naiste töö.

Täpselt samamoodi on paljude teiste ametitega, mis sotsiaalselt tunduvad olevat meeste tööd ja kuhu naised nii palju ei kipu. Näiteks ei kohta naisi väga palju ehitusel, ei kohanud väga väljaspool kontorit laotööl, kui seda kunagi tegin ega ei ole neid liiga palju Kaitseväes.

Viimase osas ehk on diskrimineerivaks teguriks see, et naised ei käi ajateenistuses ja neile ei pakuta võimalust Kaitseväkke tööle minna pooltki nii aktiivselt kui meestele. Ilmselt on ka tingimused naistele veidi kehvemad (ei mäleta, et naistele eraldi sauna oleks olnud), aga see-eest üritatakse ikka isegi neile üksikutele ajateenijatest naistele neid tingimusi võimaldada.

Sellises olukorras võiks öelda küll, et tegemist on ühiskondliku soolise diskrimineerimisega, sest ühiskonna surve on piisavalt suur, et takistada paljusid inimesi vaba valikut tegemast.

Sarnaselt võib selline surve tekitada olukorra, kus ka tööandjale tundub (reeglina alateadlik mõjutus otsustamise käigus), et naissoost medõde või meessoost IT töötaja on vastavale tööle parem kandidaat. Mis omakorda mõjutab, millisel töökohal rohkem mehi või naisi on.

Kui suurt osakaalu soovijatest see takistama peaks, et tegemist oleks diskrimineerimisega? Kuidas seda mõõtma peaks, mis inimeste peas nende otsuseid mõjutab? Need küsimused näitavad, kui keerulise teemaga on meil tegemist.

Muud põhjused palgalõheks

Õnneks on välismaal seda teemat omajagu põhjalikumalt uuritud. Nii on USAs suudetud mitmete uurimuste abil enamus palgalõhest ära selgitada.

Mõnes ametis pead olema sisuliselt 24/7 valmis tööülesandeid täitma asuma.

Palgalõhe põhjusteks on näiteks olnud:

  • lapsed: naised kipuvad reeglina lastega kodus olema ehk tööturult üsna pikalt eemal olema; Eesti senine toetuste süsteem on seda vägagi soosinud ka siinmail
  • tööaja paindlikkus: naised töötavad rohkem kas siis osalise tööajaga või paindlikumate töötundidega, kus saavad ise rohkem otsustada, millal ja/või kus tööd teevad; vs ametid, kus ülemus helistab keset ööd, et nüüd on aeg lennuki peale astuda ja välismaalasest klienti minna nõustama
  • vähem töötunde: naised kipuvad keskmiselt töötama vähem töötunde kui mehed
  • ettevõtlus: mehed on tihedamini ise ettevõtte omanikud kui naised (sh advokaadibüroodes jms teenust pakkuvatel tegevusaladel)

Eriti huvitav oli seejuures UBERi uurimus, kus vaadati autojuhtide teenistust. Kuna tegemist on lahendusega, kus sugu ei mängi rolli ja teenistus sõltub eelkõige töötajast endast, siis tulemused on seda väärtuslikumad.

Selgus, et uurimuses vaadatud piirkonnas UBERi platvormil teenisid mehed keskmiselt naistest 7% rohkem. Miks nii? Tuvastati sellised põhjused:

  • umbes 20% sõltub sellest, kus ja millal juht sõidab; mehed valivad tulusamaid asukohti (nt lennujaamade sõidud, öised sõidud)
  • 30% erinevusest tuleneb sõitja kogemusest ehk tehtud sõitude arvust – mehed sõidavad rohkem, seega mehed õpivad kiiremini viise, kuidas platvormil tulu teenida ja teenivad seega rohkem (oskavad nt õigel hetkel sõidusoove pikalt saata); mees sõidab ca 50% rohkem sõite päevas kui naine
  • 50% kiirus – mehed sõidavad kiiremini ja saavad teha rohkem sõite tunnis; seejuures sõidukiirus on kõigest 2% naistest kiirem ehk ei ole otseselt riskantsem; sõitjad väärtustavad ka kiiremat sõitu

Seega antud näites oli palgalõhe põhjuseks puhtalt meeste ja naiste erinev käitumine.

Kokkuvõtteks

Miks siis ikkagi Eesti naised 25,6% vähem palka saavad? Raske öelda, sest seda pole minule teadaolevalt väga uuritud. Nii palju on selge, et suur osa palgaerinevusest tuleb sellest, et naised töötavad keskmiselt madalama palgaga valdkondades ja ametitel.

Teiste riikide kogemuse põhjal võiks kahtlustada, et arvestatav mõju on meie lahkel perehüvitiste süsteemil, mis võimaldab lapse sünni puhul väga pikalt tööturult eemal olla.

2014. aasta andmetel on näiteks Eestis palgalõhe vallalistel naistel tunduvalt väiksem (alla 15%) kui abielus (28%) ja vabaaabielus (26%) naistel. Samuti on sooline palgalõhe väiksem ilma väikelasteta isikute (natuke alla 21%) vs lastega inimeste seas (27%-29%).

Statistika põhjal mõned hüpoteesid lisaks artiklis eespool mainitutele, mida tasuks uurida ja mis võiksid suuremal või vähemal määral mõju avaldada:

  • Vanemaealised inimesed kipuvad vähem teenima. Naiste seas on vanemaealisi tunduvalt rohkem kui meeste seas, mistõttu see võib keskmist mõjutada.
  • Muude palgalõhede mõju soolisele palgalõhele. Näiteks on keskmiselt madalama palgaga:
    • muust rahvusest elanikud
    • madalama haridusega inimesed
  • Paindlikuma graafikuga töötamine. Näiteks 2015. a andmetel töötas 19% naistest osalise tööajaga. Meestest ainult 6%. Naistest ligi 50% ei töötanud kunagi üle 10h päevas, meestest ainult 30%.1
  • Mehed teevad ohtlikumaid töid ja saavad selle eest kõrgemalt tasustatud.2
  • Mehed tegelevad rohkem ettevõtlusega ja on ettevõtte omanikud/juhid.3
  • Naised ei tööta väga Kaitseväes. Sõjaväelaste seas oli näiteks 2014. andmetel palgalõhe 10%. Kuigi tundub, et naiste kohta oli andmeid vähe (TKS01).
  • Mehed töötavad rohkem töötunde ja teevad sagedamini ületunde.4
  • Naised hindavad tööelukvaliteeti meestest rohkem? Võimalik, et naised hindavad lisaks palgale ja staatusele muid olulisi väärtusi keskmiselt rohkem kui mehed.5

Teisisõnu, põhjuseid sooliseks palgalõheks võib olla palju, alates tehtud töötundidest ja muudest valikutest kuni meeste rumaluseni, mis lubab raha ja staatuse nimel küünalt mõlemast otsast korraga põletada ja eluiga 10 aasta võrra lühendada.

Nii mõnegi mehe suhtumist vaadates julgen väita, et kindlasti on siin ka soolist diskrimineerimist. Diskrimineerimise tuvastamiseks aga tuleks ette võtta üks korralik uurimistöö, et saaks selles suhtes midagi sisulist öelda. Lihtsalt sooline palgalõhe paraku ei näita selle kohta midagi.

Lisainfot ja viited

Natukene lihtsamal moel omandatavat infot ehk kuulamismaterjali:

Järgnevalt tekstis mainitud mõned viited. Tähe- ja numbriühendid viitavad konkreetsele Statistikaameti andmebaasi nimetusele. Enamus infost pärineb aastatest 2014.-2015. Värskemat infot paraku ei ole avaldatud, kuigi võiks ju olla oluline teema.

1 Statistikaameti TKU03 andmebaasi põhjal oli 2015. aastal osalise tööajaga naistöötajaid 49400 ja meestöötajaid 16000. Kõige rohkem osalise tööajaga töökohti on tertsiaarsektoris ehk teenindusfääris (teenindus, kaubandus jms). Sealjuures 26% naistest eelistavad osaajaga tööd vs 14% meestest (TKU05) Naistöötajad töötavad meestest harvemini öisel ajal (TKU07).

2 Statistikaameti andmetel (TKA05) on registreeritud tööõnnetusi meestel igal aastal peaaegu 2x rohkem kui naistel. Seejuures hinnanguline tööõnnetuste arv on meeste puhul veel ligi 2x kõrgem (alla 50% registreeritakse). Tööõnnetustes hukkunud (TKA01) on peaaegu kõik mehed.

3 Igal aastal alustavad mehed umbes 2x rohkem ettevõtteid ja FIEsid, kui naised (TKS05). Seejuures ligi 70% ettevõtjatest on mehed (TKS04).

4 PA632 andmetel töötasid mehed 2014. aastal keskmiselt igakuiselt ca 2% naistest rohkem (4h igal kuul). Ainus ametiala pearühm, kus naised keskmiselt meestega võrdselt töötasid, oli lihttöölised. Ülejäänute puhul teevad mehed keskmiselt rohkem töötunde. Mehed töötavad naistest tunduvalt sagedamini üle 10h päevas. TKU12 järgi naistest ligi 50% ei tee seda kunagi, meestest aga ainult 30%. Naistest ca 60% ei tee kunagi üle 48h töönädalaid, meestest üle 60% teeb harvemini või tihedamini (TKU13). Naised teevad meestest vähem ületunde (TKU11 – 65% meestest vs 49% naistest).

5 Natukene võiks selles suunas viidata näiteks (TKU24), et naised ei ole tasustamise suhtes just väga palju meestest rahulolematumad. Samuti on naised oma tööga (TKU22), tööülesannetega (TKU23) ning informeeritusega töökorraldusest ja -töötingimustest (TKU29) rahulolevamad kui mehed. Lisaks on naised meestest tunduvalt rahulolevamad ametiühingu tegevusega nende huvide eest seismisel (TKU34).

6 replies on “Miks naised teenivad 25,6% vähem? (palgalõhe)”

Artikkel on valgustav, siiski, kui palgalõhet arvutatakse tunnitasu alusel, pole tähtsust, et mees töötab rohkem tunde

Hea tähelepanek. Kui sedasi otse võtta, siis ei peaks tõesti mõjutama. Jagatakse ju palk tundidega läbi ja justkui mõju valemist kõrvaldatud. Päris elu võib aga omajagu keerulisem olla.

Esiteks, kumba töötajat tööandja võiks rohkem väärtustada? Kas seda, kes on alati valmis vajadusel päeva lõpus paar lisatundi tegema, võtma üle kellegi teise vahetuse ja mõnikord ka nädalavahetusel tööle tulema või seda, kes lahkub alati täpselt tööpäeva lõpus ja ei saa peaaegu kunagi kauemaks jääda ega varem tulla?

Sisetunne ütleks, et pigem seda esimest, sest tema abil leiavad tihtipeale päris paljud ebamugavused lahenduse ja töötaja on tööandjale seetõttu väärtuslikum. Mõned välismaised uurimused kipuvad ka natukene sellele viitama, et see nii võiks olla. Samas uurimist on siin ilmselt veel teha.

Teiseks. Kuigi mõned tunnid kuus võib tunduda esialgu väike erinevus, siis aastate peale võib see tähendada tunduvalt suuremat töökogemust. See võib omakorda tekitada erinevuse, nagu eespool viidatud Uberi uurimuses näiteks, või mõnel muul moel, mis võib taaskord olla põhjuseks, miks tööandja võiks seda töötajat rohkem väärtustada.

Samuti näiteks tulemustasuga tööde puhul on tihtipeale nii, et kui ületad mingi ettenähtud normi, siis tasu tõuseb. Rohkemate tundidega tavaliselt lihtsam teha, kui vähesematega.

Vabalt võib siin ka olla muid tegureid mängus, miks see palka mõjutab.

Kuidas ei ole tähtsust, ületunnid tasustatakse 1,5 kordselt ja riigipühade töötunnid kahekordselt. Kui samal töökohal üks teeb kuu normtunnid täis ja teine teeb 10 ületundi, siis keskmine tunnitasu on teisel juhul kõrgem.

Olen antud uurimusega tuttav. 10 aastat tagasi oli ikka päris ammu. Kusjuures andmed on kuni 2008. aastani ehk koguni 12 aastat vana seis. Uurimus ise on muidu tõesti minule ette jäänutest Eesti kontekstis kõige põhjalikum, mis siiani tehtud. 2014. aastal tehti põgusam uurimus veidi uuemate andmetega, mida tasub kah piiluda, kel huvi on.

Nii nagu aktsia hind ei sõltu ettevõtte hetke raamatupidamislikust väärtusest, ei saa ka töötasu (tervikuna) sõltuda konkreetsest töösooritusest. Aktsia hinda arvestatakse ettevõtte, turuga, tegustemisvaldkonnaga jms seotud riskid ja tulevikuootused. Sama kindlustuses – pole põhjust oodata, et kõikidel kindlustatutel on sama kindlustushinne – ikka arvestatakse kindlustatuga seotud (tervise, vanuse, elustiili, tegevuse, …) riske.
Sedasama teeb ka tööandja palga maksmisel: arvestab töötaja konkreetse tööpanuse kõrval ka töösse suhtumist, töötajaga seotud riske, koolitusvajadust, sobivust meeskonda, erivajadusi, töödistsipliini, kui pikalt võiks töötaja ettevõttele tulu aidata teenida, ….. e. mitmeid kaasnevaid väärtusi, mis ettevõtte edule kaasa aitavad.
Seega tundub palgalõhe teema lihtsustatud käsitlus hästi sobivat vaid koolituse vajaduseta konveieritöötaja jaoks. Ja sellel juhul olen ma väga selle poolt, et ükskõik milline töötaja peaks sama soorituse eest täpselt sama palju palka saama. Paraku tänapäeval selliseid töökohti praktiliselt pole – ikka on vaja teatavat eel ja ettevõtte koolitust, tööprotsessi sisseelatamist, töötaja kohast motivatsiooni paketti, …. Seega sõltub töötasu otsese töösoorituse tasustamise kõrval väga paljudest muudest teguritest. Ja need muud tegurid pole seotud ei mehega ega naisega, ei valge ega neegriga, ngija ega pimedaga, kurdi ega kuuljaga, …..
Lihtsa tunnipalga alusel palgalõhet arvutada tundub tobe ja ülimalt asjatundmatu.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.