Miks vaesed inimesed on rumalad?

Kas oled kunagi kuulanud loengut või vaadanud mõnda videot, kus räägitakse nii keerulisi asju, et sa ei suuda seda jälgida ja kaasa mõelda?

Või oled ehk proovinud kunagi peast korrutada nii suuri arve, et sul läheb see sassi ja annad alla?

Samamoodi oled ilmselt tähele pannud, et kui oled terve öö magamata ja üliväsinud, siis on tavaliselt palju raskem kaasa mõelda või mingeid mõtlemist vajavaid asju teha.

Kognitiivne võimekus, koormus ja ressursid

Üks põhjus sellisel juhul on see, et sul pole piisavalt kognitiivseid ressursse, et seda tegevust teha.

Meil kõigil on teatud koguses kognitiivset võimekust (cognitive capacity), mis on konkreetsel ajahetkel piiratud. Näiteks normaalne inimene ei suuda korraga lõputult palju infot meelde jätta, ilma et ta ei kasutaks selleks mingisuguseid abistavaid tehnikaid.

Kui püüad täiesti juhuslikke tähe- ja numbrikombinatsioone meelde jätta, siis tekib keskmiselt kusagil 8.-9. tähemärgi juures raskusi.

See tähendab, et kui sa kasutad oma kognitiivseid ressursse mingite tegevuste peale ära, siis sa ei saa neid teiste tegevuste peal kasutada. Sisuliselt töötab see samamoodi, nagu energia – kui jooksed täiskiirusel 400 m ringi ära, siis on lihastes olevad energiavarud kasutatud ja sa ei saa neid koheselt uuesti kasutada näiteks kõndimiseks.

Seetõttu räägitakse õppimise ja õpetamise puhul sellisest mõistest nagu kognitiivne koormus (cognitive load).

Üldiselt ei ole mõtet õpetada nii, et õpilase jaoks on koormus suurem, kui tema kognitiivne võimekus suudab toime tulla. Sellisel juhul sa ei saa midagi selgeks ja sul on raske kaasa mõtelda.

Miks vaesed on rumalad?

Teadlased tegid mitmeid eksperimente, mille käigus lasti inimestel lahendada erinevaid ülesandeid.

Selle käigus tuli välja, et vaesed inimesed ei suuda ka muid ülesandeid kergesti lahendada, kui neil on vaja oma kognitiivseid ressursse vaesusest tingitud muredele kulutada.

Ühes eksperimendis küsiti näiteks inimeste käest, mida nad teeksid, kui neil oleks vaja $1500 eest auto remonti viia.

Selle tulemusena ei suutnud vaesemad inimesed ka muid ülesandeid enam nii edukalt sooritada. Samas, kui remont oli ainult $150, siis suurt erinevust ei olnud.

Seletuseks toodi see, et vaesusega tingituna on inimestel vaja oma kognitiivseid ressursse nii paljudele asjadele kulutada, et neil ei jätku seda sageli oluliste asjade tegemiseks.

Seetõttu juhtubki, et nad ei leia näiteks aega, et ennast täiendada, paremat töökohta otsida või arveid õigeaegselt tasuda. See omakorda viib aga sageli veelgi suuremasse vaesusesse ja nõiaring jätkab enda toitmist.

See võib omakorda tuua kaasa ka selle, et sellised inimesed on ka näiteks halvemad lapsevanemad ja kehvemad ka muudes tegevustes, mis kognitiivseid ressursse nõuavad.

Näiteks jõuti järeldusele, et finantsraskustest mõtlemine tõi kaasa umbes 13 IQ punkti kaotusega võrdväärse languse ülesannete lahendamises. See on keskmine IQ vahe krooniliste alkohoolikute ja normaalsete täiskasvanute vahel.

Oluline tundub siinkohal olevat just see, et probleemi põhjustavad need olukorrad, mida ei saa kergesti lahendada. Kui inimesel on rohkem raha, siis ta viib auto remonti, kui aga raha pole, siis ta peab hakkama mõtlema, kuidas seda olukorda lahendada ning kulutab selle peale oma kognitiivseid ressursse.

Kui raha on väga vähe, siis on selliseid olukordi väga palju, kus tuleb sedasi mõtelda ja oma kognitiivseid ressursse kulutada. Seetõttu ei jää neid ressursse muude eluvaldkondade ja tegevuste jaoks ning lõpptulemusena juhtubki see, et vaene inimene on “rumal”, sest ta teeb rumalaid otsuseid ja tegusid, sest tal ei ole lihtsalt vaimset ressurssi.

Mis peaks meid kõiki muidugi murelikuks tegema, on see, et kui praegune tööealine elanikkond lõpuks pensionile läheb ja endale isiklikult raha kõrvale pole pannud, langeb suurem osa neist vaesusesse.

Kui sellega tuleb kaasa ka intellekti langus ja muus osas eluga kehvem toimetulek, siis on ilmselt see probleem veelgi tõsisem, kui praegu tunduda võib.

Vaesuse mõju lastele

Veelgi enam, tundub, et lapsed, kes kasvavad üles vaesuses ja kogevad seetõttu suuremat stressi, ei suuda tulevikus nii hästi oma emotsioone juhtida. See on omakorda seotud kehvema füüsilise ja psühholoogilise tervisega.

Uurimusest selgus, et lapsed, kes 9-aastasena elasid vaeses peres, ei suutnud 24-aastaselt nii edukalt toime tulla. Kahjuks ei teinud seda paremaks ka see, kui 24-aastasena saadav sissetulek oli suurem.

See omakorda võiks justkui viidata sellele, et kui sellised inimesed oma elu jooksul vaesusest välja ei tule ja oma lapsi kasvatama hakkavad, saavad ka nende lapsed seda stressi tunda ja muster kordub.

Mida selles osas ette võtta?

Üks võimalus on loota, et riik suudab kuidagi mõnel normaalsel moel teha nii, et vaestele inimestele jääks rohkem raha kätte ja nad ei peaks oma kognitiivseid ressursse igapäevastele asjadele kulutama ehk ei peaks muretsema, kust järgmist toidukorda saada või kas laps elab talve üle, sest tal pole piisavalt sooje riideid ja kodus pole kütet sees.

Sellises kontekstis tundub tegelikult isegi, et astmeline tulumaks oleks väärt idee, kui seda õigesti teha. Sest lõppkokkuvõttes saaks rahvas targemaks ning rohkem vaimset ressurssi kulutataks ühiskonnale kasulikul moel.

See on ju kõigile kasulik, kui inimesed on arukamad ja lastel on tublimad vanemad.

Samas, olles näinud nii mõndagi varasemat reformi meie poliitikute poolt, siis isiklikult selle peale ei panustaks, et sealt midagi head tulema hakkab.

Seetõttu võiks igaüks isiklikult enda elu paremaks teha seeläbi, et sa lood omale teatud rutiini, mis aitab vähendada kognitiivse ressursi kulu.

Nimelt, kui sa tegeled asjadega, mis tulevad automaatselt ja on sinu jaoks lihtsad, siis need ei nõua eriti suurt pingutust. Mida vähem sa igapäevaselt ebaolulisi otsuseid tegema pead, seda enam saad kasutada oma kognitiivset võimekust oluliste otsuste tegemiseks. USA president Obama on seda sama soovitanud.

Sul võiks olla vähemalt igaks hommikuks mingi kindel rutiin, mida sa teed. Tähtsamad otsused võiksid tõenäoliselt vastu võtta pigem hommikul kui õhtul.

Kui sa oled üks neist inimestest, kes kulutab aega otsustamaks, mida selga panna, siis võiksid oma riided järgmiseks päevaks juba õhtul valmis panna. Nii hoiad vähemalt hommikul olulist kognitiivset ressurssi kokku ja saad langetada olulisemaid otsuseid värskema peaga.

Mida rohkem sa ebaolulisi väikseid otsustamiskohti oma elust ära kaotad, seda rohkem jääb sul ressurssi olulistemate asjadega tegelemiseks. Seda olenemata sellest, kas oled rikas või vaene.

Kuidas sa võiksid oma elus ebaolulisi otsuseid vähendada?