Kui keegi oleks paar aastat tagasi öelnud, et pension on ühel hetkel meedias emotsionaalne teema, siis ma ilmselt oleks selle peale naernud. See hakkab ju inimesi kottima alles siis, kui pensioniiga nurga tagant paistab ja oma fondile kogunenud piskut peale aastatepikkust pausi taaskord vaatama minnakse.
Täna on aga II sambas emotsioone rohkem kui keskmisel investoril kogunenud kasumit ja käib kõva andmine fondijuhtide, Tuleva esindajate ning isegi mõne kõrvalseisja poolt. Mina lähen ka juba vähehaaval närvi, kui järjekordset teatud liiki sõnavõttu kuskil (sotsiaal)meedias näen.
Kahjuks tundub, et andmine ei käi siiski selles osas, et kes suudab kliendile ehk pensionikogujale kõige enam väärtust luua ja kõige paremat teenust pakkuda.
Pigem jääb mulje, et nii mõnigi teenusepakkuja on otsustanud strateegiaks valida inimeste segadusse ajamise, et nad ei oskaks endale kasulikumat valikut teha või ei ole jõudnud endale baasteadmisi statistika ja passiivse indeksinvesteerimise kohta selgeks teha.
I – Üleskutse pensionifondidele
Konkureeriks väärtuse loomisega?
Eeldan, et fondijuhid ja varahalduse ettevõtete juhatuse liikmed teavad, millest ma räägin, seega toon konkreetsemad punktid välja artikli III osas.
Siinkohal aga kutsun üles oma suhtumist ja lähenemist muutma. Kui oled mõnda III osas mainitut teinud, siis see sõnum on ka sulle suunatud.
Saan aru, et uus lähenemine ohustab osa fondide tuluallikatest ja saan aru, et inimesed tahavad oma töökoha ja palga kaitseks välja astuda. Aga mis oleks, kui teeks hoopis sellise võistluse, kus võidab see, kes loob kliendile kõige rohkem väärtust? Antud hetkel on siis kliendiks pensionikoguja ja tulevane pensionär.
Saan aru, et lühiajaliselt võib olla raske varasemalt saadud kopsakatest tuludest osaliselt loobuda, aga loodan, et saate isegi aru, et pikaajaliselt on see tõenäoliselt kasumlikum.
Kui mõni teist oleks 2009. aastal kriitikast lähtuvalt midagi muutnud, 2013. aastal indeksfondi turule toonud või kasvõi 2015. aastal kriitikat kuulda võtnud ja konkurentidest hoolimata lähtunud kliendile suurema väärtuse loomisest (loe altpoolt “II – Pensionifondide ajalooline sooritus“), siis täna Tulevat tõenäoliselt ei eksisteeriks. Ilmselt saaksite isegi passiivse indeksfondi pealt endiselt kõrgemat tasu küsida.
Täpselt sama käitumine viiski olukorrani, kus ise tulistasite omale jalga ning lõite vajaduse ja tingimused Tuleva ehk oma konkurendi loomiseks. Sama juhtub ka edaspidi, kui mõtteviis ei liigu “kuidas kliendile võimalikult palju väärtust luua, et ta meie klient tahaks olla” peale.
Kui teete parema pensionifondi ja pakute klientidele paremat tootlust, madalamaid tasusid ning lõpuks sööte Tuleva turult välja sellega, et rahvas lihtsalt saab teie juures rohkem väärtust, siis usun, et teenite mõnusalt tulu ja Eesti rahvas on ka tänulik.
Samuti saan aru, kui ühel või teisel põhjusel ei olda nõus sellega, et (konkreetsetesse) indeksitesse investeerimine on edukam meetod kui teie pakutav aktiivne haldamine. Sellisel juhul palun tooge välja statistikat, uurimusi, numbreid ja fakte ning diskuteerime näiteks erinevate arvutusmetoodikate osas, miks üks teie arvates on täpsem ja õigem kui teine.
Arutleks nende üle sisuliselt ja võtame valimisse teie kõigi sarnaselt juhitud fondide ajaloo, mitte ei teeks ühe fondi 2-3 aasta graafikute põhjal pikaajalisi järeldusi põhjuslikkuse ja tulemuslikkuse kohta. Aga palun mitte kasutada eksitava info levitamist ja inimeste segadusse ajamist. Olukord on enamuse jaoks juba niigi piisavalt segane.
II – Lühike pensionifondide ajalugu
Klientide eksitamine
Iseenesest ei ole see midagi uut, et pensionisamba ületoomisel kliente on eksitatud.
Mäletan keskkooli ajast, kuidas neid koolis loengute käigus müüdi ja kuidas müügiesitluse graafikult oli millegipärast paremat tootlust näidanud konkurendi fond puudu või valitud välja konkreetne ajaperiood, mil antud fondi tootlus kõige parem.
Või hiljem, kui läksin pangakaarti sulgema ja teller püüdis mulle selgeks teha, et neilt saaksin sama raha eest rohkem osakuid… (teisisõnu, nende pensionifond oli krahhi ajal rohkem kukkunud ja/või peale seda halvemat tootlust näidanud ehk kindlasti mitte eriline argument fondiga liitumiseks)
Neid lugusid ja kogemusi on siin aastate jooksul omajagu ka teiste käest kuuldud, aga üldiselt on need olnud pigem üksiku agara müügiinimese teod kui süsteemne programm.
Tänane telefonikõnede ja meediasõnumite tegevus tundub, aga pigem ametlik süsteemne tegevus olevat.
Pensionifondide ajalooline sooritus
Ilma eriliselt andmetesse süvenemata võib meediat jälginul mingi pilt asjast silme ees olla. Näiteks, 2009. aastal tõi tolleaegne peaminister Ansip välja, et Eesti pensionifondide tootlus on OECD riikide seas nigel.
Juba 2013. aastal toodi välja, et Eesti pensionifondide tootlused on OECD riikide seas kõige madalamad, aga haldustasud seejuures väga kõrged. Eriti paljuütlev on ka see lause artiklist:
Kõik Eesti Päevalehega rääkinud eksperdid, välja arvatud pangad, tõdesid, et tegelikult on Eestis fondide mahud kasvanud juba kümme aastat ja ehkki kulud on veidi vähenenud, on valitsemiskulud ikkagi liiga suured.
Samal seisukohal oli ka Finantsinspektsioon juba 2013. aastal.
Okei, õppisime minevikust, viga oli buumi käigus valede positsioonide võtmises või mis iganes muud põhjused, aga nüüd siis edasi läheks paremini?
2014. aasta tootluse osas oli aga endiselt Eesti pensionifondide keskmine netotootlus 4.7% OECD keskmise 6.8% vastu. Tõsi, nii lühiajalise perioodi puhul mängib juhus ja õnn päris suurt rolli, aga antud tulemus sobitub sellegipoolest juba varasemalt kujunenud mustrisse.
Mõne arvates on metoodikas viga sees, aga isegi tema loogikaga oli tootlus endiselt omajagu alla OECD keskmise.
Passiivselt juhitud indeksfonde ega märkimisväärset tasude langetamist siinkohal vähemalt mina ei märganud, mis sest, et aastaid juba oli mõlema osas märkusi ja ettepanekuid tehtud.
Tuleva pensionifondi loomine
2016. aastal ehk vähemalt 7 aastat peale seda, kui pensionifondid kehvade tulemuste ja kõrgete tasude eest avalikult kriitikat hakkasid saama, tuli turule Tuleva oma ideega luua passiivselt hallatavad pensionifondid ja teha seda ühistulise tegevusena.
Mitte keegi ei saa öelda, et passiivselt indeksfondidel põhinev pensionifond oleks uus idee. Siinsamas juba 2013. aasta artikliski soovitati seda pankadele. Ometi polnud aastaid hiljem selleks midagi pankade poolt tehtud.
Kui hakkas selguma, et Tuleva saabki huvilised kokku, hakkas pankade poolt uudiseid tulema, et nemad teevad indeksfondidel põhinevad pensionifondid ära ja haldustasusid saab ka tegelikult päris palju langetada.
Tore, et see mõte kõigile samaaegselt pähe tuli ja ootamatult alles nüüd pensionifondid nii palju järsult kasvasid, et tasude langetamine teostatavaks muutus. Pensionifondide tasudes ja võimalustes on igatahes muutus juba selgelt näha ja see on igati positiivne.
Diskleimer: Olen ka Tulevas väikeosanik, kuna usun, et see on parim viis meie pensionisüsteemi parandamiseks. Ajalugu on pigem näidanud, et pankadel iseseisvalt selleks piisavat motivatsiooni seni pole olnud.
III – Segadusttekitavad väited
Siit edasi aga enam nii tore see asi ei paista. Avalikud sõnavõtud ja klientidele suunatud reklaamid näitavad, et nii mõnelgi fondijuhil paistab olevat segadus selles osas, millega passiivse indeksitesse investeerimise puhul tegemist on.
Püüan siin kiirelt mõned neist segadusttekitavatest punktidest läbi võtta.
1. Passiivne investeerimine sobib vaid ekspertidele
Näiteks on saanud mõne pangatöötaja väljaütlemistest ja turundusmaterjalidest lugeda seda, kuidas indeksitesse investeerimine sobib ainult kogenud investorile, kes õigeaegselt fondist väljub ja sinna siseneb.
Passiivse indeksitesse investeerimise kogu põhimõte on see, et sisse-välja jooksmist ei tehta ja sõidetakse nii tõusud kui mõõnad PASSIIVSELT kaasa. Kui turul läheb hästi, läheb ka indeksil hästi, kui turul läheb halvasti, läheb ka indeksil halvasti.
Eeldusel, et pikaajaliselt turul läheb hästi, läheb ka investoril pikaajaliselt hästi. See eeldus baseerub pikaajalisel ajaloolisel turgude sooritusel.
Selleks osta-hoia strateegiaks ei ole küll erilist kogemust ega suuri investeerimisalaseid teadmisi tarvis. Eriti kui seda kõrvutada aktiivselt hallatavate fondide valimisega.
Samuti ei võimaldagi meie pensionisüsteem õigeaegselt sisse-välja hüppamist teha, nagu siin soovitatakse (isegi kui see kellelgi õnnestuks). Fondiosakuid ei saa igal ajal ühest fondist teise üle viia ning neis teistes aktiivsetes fondideski on sageli just sarnased indeksfondid portfellis.
Arvestades, et reeglina ei suuda pikaajaliselt 8-9 fondijuhti 10-st indeksist paremat tootlust näidata, siis pigem peaks hoopis aktiivse fondi valimisel olema väga kogenud investor. Peaksid kuidagi oskama valida välja selle ühe halduri, kes suudab tulevikus indeksit piisavalt ületada, et suuremaid tasusid õigustada.
Siin üks hiljutisem artikkel aktiivsete haldurite tulemustest (lühikokkuvõte ka Eesti keeles), aga neid on ilmunud juba pikemat aega aastast-aastasse ja tulemused on sarnastes suurusjärkudes passiivse indeksi kasuks püsinud.
2. Indeks on mõeldud investeerimisoptimistidele
Teine naljakas väide oli see, et indeksfondid sobivad investeerimisoptimistidele.
Olukorras, kus madalate kuludega indeks näitab 80-90% juhtudest pikaajaliselt paremat tootlust, on indeksinvestorid pigem investeerimispessimistid. Indeksinvestorid arvavad, et asjad jätkuvad samamoodi, nagu need aastakümneid on olnud ja aktiivsed haldurid ei suuda oma tasumäärasid endiselt õigustada.
Kui 80-90% tõenäosusele panustamine on optimism, siis ma ei tea, mis asi pessimism peaks olema?
Investeerimisoptimistid on need, kes investeerivad aktiivselt hallatavatesse fondidesse ja loodavad, et äkki sel korral on teisiti ja äkki just nemad valisid selle haruldaselt edukate hulka kuuluva fondijuhi, kes suudab indeksit pikaajaliselt ületada…
Warren Buffett ei ole just väga tuntud kui lootusele panustav investeerimisoptimist. Ometi oma kihlveos panustas ta just aktiivselt hallatavate fondide vastu indeksisse investeerimisega. Ja on seejuures naeruväärse edumaaga ka seda kihlvedu võitmas.
Näitlikustamiseks, €1000-st indeksis on saanud €1854 ja aktiivselt juhitud fondides on €1000 kasvanud kõigest €1220 peale.
Kas aktiivsed fondijuhid on saamatud ja rumalad?
Mõni on avaldanud arvamust, nagu see tähendaks, et aktiivsed fondijuhid on rumalad ja saamatud. Kindlasti mitte. Nii mõnigi fondijuht suudab aktiivselt hallates turgu ületada. Probleemiks on, et see ületamine toimub tasude-eelses arvestuses ehk peale haldustasusid ja muid teenustasusid kaob eelis ära ja tulemus on indeksist kehvem.
Aga ka need paljud fondijuhid, kes ei suuda indeksit isegi tasude-eelselt ületada, ei ole sellepärast tingimata rumalad ega saamatud. Turgu ongi väga raske ületada. Eriti veel kui ei kasuta võimendust ega lühikeseks müüki ehk langusele panustamist (mis mõlemad on reeglina riskantsed tegevused).
Hästi lihtsustatult öeldes peaksid sellises olukorras turu ületamiseks näitama paremat tootlust kui enamik turuosalistest ehk sa peaksid investeerima paremini kui enamus maailma fondijuhte, sest nad kokku ju moodustavadki selle “turu”.
Teisisõnu, puhttehniliselt saavadki vaid vähesed fondijuhid turgu ületada, olenemata kui targad või rumalad nad on ning ka neil on väga raske ületada seda nii palju, et see kõrgeid tasusid õigustaks.
Fondijuhil peaks olema korralik konkurentsieelis, et selliseid tasusid õigustada ja klientidele suuremat tootlust pakkuda saaks.
3. Indeksfond on kriisi ajal riskantsem
Kolmas väide on, et aktiivne fondihaldur saab kriisi saabudes õigeaegselt pidurit tõmmata, ohtliku kraami maha müüa ja seega suuremat kukkumist vältida. Indeksfondides sellist võimalust ei ole ja tuleb langus kaasa sõita.
Idee poolest on ju mõte hea ja esmapilgul tundub ka loogilisena. Samas meenutame siin eespool olnud infot:
- Meie pensionifondid on OECD kehvimate seas 2005-2015 perioodil. See sisaldab ka ühte suuremat kriisi. Sarnases seisus olime ka vahetult peale kriisi toimunud langusi ehk 2009. aastal ja ka 2014. aastal.
- 8-9 fondijuhti 10-st ei suuda indeksist pikajaaliselt paremat tootlust näidata. Selliseid analüüse tehakse perioodide peale, mis sisaldavad ka kriise.
Isegi mõni fondijuht on tunnistanud, et Eesti pensionifondid ei olnud eelmiseks kriisiks valmis. Kas on põhjust arvata, et sel korral on teisiti?
Teoreetiliselt võib ju fond paremat tulemust näidata küll, kui nad kriisi ajal istuvad rahas ja aktsiahinnad kukuvad kolinal.
Samas pensionifondide mahud on juba täitsa arvestatavad, nii et kui tõenäoliselt saame rääkida kiirest väljumisest kriisi ajal? Suurematel turgudel võib heal ajal õnnestuda, aga kas kriisi ajal ostupoolel õigel hetkel piisavalt huvi ikka on, et saab õigel ajal ruttu normaalse hinna juures väljuda?
Saab küll varakult juba mitu aastat varem kriisi ootuses väljuda (mida on ka tehtud), aga selle aja jooksul:
- jääb saamata võimalik tulu börsi tõusust,
- võetakse seisva raha pealt haldustasusid ning
- reeglina ei õnnestu põhjast õigel hetkel uuesti turule sisenemine.
Kas see lõppkokkuvõttes annab parema tulemuse? Ajalooliste andmete baasil tundub, et pigem peaks arvama, et mitte, aga eks näeme. Eelmise kriisi ajal see piduri tõmbamine pensionifondides eriti edukalt ei õnnestunud.
4. Lühiajaline tootlus näitab fondi(juhi) sooritust
Neljas punkt on ilmselt kõige keerulisem mõista, aga ikka tuleb seda (sotsiaal)meedias ette.
Esiteks ilmneb see tavaliselt reklaamloosungites, kus perioodil, mil konkreetne fond on teisi tootluselt edestanud, võib näha reklaame, mis positsioneerivad selle kui parima tootlusega fondi.
Teiseks aga tõi näiteks üks varahalduse eesotsas olev inimene välja, et neil on häid indekseid ületavaid fondijuhte olemas küll. Väite kinnituseks kasutati ühte 3 aastat tegutsenud fondi (mitte pensionifond), mis on näidanud indeksist paremat tootlust.
Need võivad tunduda süütud väited, aga otsesemalt või kaudsemalt püütakse sellega näidata, et kõrged haldustasud on õigustatud ja/või see tulemus on fondijuhi hea töö tagajärg.
Sarnaselt kirjutati ka vähem kui 2-kuulise perioodi järel sellest, kuidas Tuleva pensionifondid ei ole ikka vist kõige paremad investeeringud, kuna tootlus oli selle aja peale negatiivne.
Kahjuks saab nii lühikese aja jooksul väita midagi korrelatsiooni ehk seose kohta (see fondijuht tegi tehinguid, mille tulemus on selline), aga mitte põhjuslikkuse osas. Vähemalt mina ei tea meetodi, mille põhjal saaks väita, et see tulemus on tingitud fondijuhi heast investeerimistegevusest, mitte juhuslikkusest vmt põhjusest. Ei saa muidugi täielikult välistada, et äkki fondijuhtidel on selline meetod olemas.
Tegelikus elus kipub olema nii, et igal ajahetkel leidub fondijuhte, kes saavutavad lühiajaliselt turust paremaid tulemusi (ja neid, kes sellest halvemat tulemust näitavad). Need parema tootlusega fondid on see 10-20% eespool viidatud artiklites.
Paraku näitab ajalugu, et see parem tulemus ei ole enamus ajast tingimata fondijuhi süü või kaob konkreetse fondijuhi eelis turul pikajaalisel perioodil ära. Ehk iga-aastaselt on selle 10-20% seas suures osas erinevad fondid.
Lühiajaline edu võib olla fondijuhi hea töö tulemus, aga statistika põhjal peaks pigem eeldama, et ei ole. Kui see edu ka pikas perspektiivis jätkub, siis saab hakata juba ütlema, et ilmselt oli fondijuhi töö ja vägagi kiitustvääriv tulemus.
Selliseid fondijuhte on aga üsna vähe, nagu eespool juba korduvalt viidatud.
Reaalselt on seda kõrvaltvaatajana üsna keeruline hinnata ja asja teeb veelgi segasemaks selline asi nagu survivorship bias (vt allpool mõistete seletusi) ehk olukord, kus sa ei näe kõiki fonde, vaid ebaõnnestunud fondid kaovad turult ära.
Lõpptulemus on umbes sarnane, nagu Omaraha või Twino statistikas default rate peale hapude laenude tagasiostmist – kõvasti ilusam, kui tegelik olukord. Kui selle põhjal oma otsuseid teha, siis need võivad üsna kurvasti lõppeda.
IV – Mõistete seletusi
Ei hakanud teksti sees kõiki mõisteid selgitama. Kes soovib, saab siit minupoolseid lihtsustatud seletusi lugeda ja kel need mõisted juba selged, võib seda osa ignoreerida.
Korrelatsioon (seos) vs põhjuslikkus
Korrelatsioon tähendab, et kaks asja juhtusid samal ajal või järgnesid teineteisele. Kui korrelatsioon on 1 (ehk 100%), siis iga kord, kui juhtus sündmus A, juhtus ka sündmus B. Siit aga ei järeldu seda, kas sündmus A põhjustas sündmuse B, kas sündmus B põhjustas sündmuse A või oli see samaaegne toimumine lihtsalt juhuslik või sootuks sündmuse C poolt põhjustatud.
Näiteks, kui sa lööd jalaga vastu maad samal ajal, kui taevas välku lööb, siis tõenäoliselt sina seda välku ei tekitanud, mis sest, et korrelatsioon on olemas. Kui sa just välguga pihta ei saanud, siis tõenäoliselt ei tekitanud ka välk sinu jalaga vastu maad löömist ehk põhjuslikkust siin ei ole.
Sama kehtib fondide ja investeerimise puhul. Sageli näitavad fondid või teenivad väikeinvestorid turust lühiajaliselt paremat tootlust, kuigi selle tootluse põhjus ei ole investori või fondijuhi edukas tegutsemises. Tootluse ja investori otsuste vahel saame küll rääkida korrelatsioonist, aga mitte põhjuslikkusest.
Põhjuslikkusest rääkimiseks peaks sellel investoril olema kas näiteks mitu erinevatesse kohtadesse investeerivat fondi, mis enamuses sarnaselt turgu ületavad ja/või pikk investeerimisajalugu, mille jooksul ta on turgu ületanud.
Ellujääja mõttevildakus (survivorship bias)
Üks mõttevildakus, mis korrelatsiooni ja põhjuslikkuse segiajamist toetab, on survivorship bias.
Lihtsalt seletatuna tähendab see seda, et kui näiteks fondijuht teeb 5 erinevat fondi, neist 4 lõpetavad kehvade tulemuste tõttu tegevuse ära ja 1 näitab edu, siis reklaamitakse ja räägitakse sellest ühest. Avalikust statistikast leiad ka tõenäoliselt ainult selle ühe lõpuks.
Paraku peaks vaatama aga suurt pilti ehk kõiki viite fondi, et näha, kui edukas fondijuht siis tegelikult on.
Sarnaselt võiksin loopida mitut erinevat münti, oodata, kuni ühel hetkel tuleb 10 korda järjest kiri ja väita, et olen edukas mündiviskaja, kes suudab tõenäosusest sagedamini kirja saada.
Kui sa näed ainult seda ühte edukat 10 kirjaga seeriat, siis võibki tunduda, et olen hea mündiviskaja ja võiks minu peale raha panustada. Kui oleksid aga kõiki viskamisi näinud, siis ilmselt sellist otsust ei teeks, kuna tead, et tulemus on juhuslik ja tulevikus tõenäoliselt ei kordu.
Juhuslikkus
Kui teed midagi piisavalt palju kordi (1000 inimest viskavad kümme korda münti) või piisavalt vähe kordi (viskad münti 2 korda), siis puhtjuhuslikult saad päris kindlasti keskmisest erinevaid tulemusi.
Näiteks on päris kerge saavutada kaks korda münti visates tulemust, kus 100% on kull või 100% kiri. Samuti on võimalik piisava arvu mündiloopijate korral saavutada tulemust, kus kellelgi on tulemus tublisti kulli või kellelgi kirja kasuks, mitte 50/50 lähedal, nagu tõenäosus ütleb.
Küll aga on juba üsna keeruline loopida münti kümneid tuhandeid kordi ja kokkuvõttes väga palju erinevat tulemust saada kui 50/50 lähedale. Kui keegi viskaks münti 100 000 korda ja saaks näiteks 80% juhtudest kulli, siis ilmselt on kas münt ebaühtlase kaaluga või on tõesti tegemist osava mündiviskajaga (või realiseerus pisike tõenäosus, et selline asi juhtub juhuslikult).
Väikese hulga viskamiste põhjal, aga ei saa mündiviskamise oskuse kohta mitte mingeid reaalseid järeldusi teha, mis sest, et rahvas ise seda võib teha (näiteks siin uurimuses arvasid inimesed, et nad oskavad mündivisete tulemusi ennustada, kui neil lasti eksperimendi algul rohkem täppi panna)
Sama kehtib ka fondide puhul. Kui alustad 5 erinevat fondi, siis tõenäosus, et vähemalt üks neist suudab puhtjuhuslikult häid tulemusi näidata, on kõvasti suurem kui tõenäosus, et ühe fondiga alustades juhuslikult hea tulemuse saavutad.
Tõenäosust saab tuntavalt ka tõsta, kui need fondid kasutavad näiteks mingil määral vastupidiseid strateegiaid (kui üks fond kukub, siis teine tõuseb).
Samas, kui investeerimisperiood kasvab 10+ aasta peale, kukub see tõenäosus kõvasti madalamaks, sest kehvade tulemustega fondidest lähevad investorid ära ja nii pikalt õnne on vähestel.
Lõpptulemusena jääbki alles vaid see ühekohaline protsent fondijuhtidest, kes reaalselt suudab turust paremat tootlust näidata (sinna fondidesse reeglina enam jaeinvestorid investeerida ei saa) ja need, kellel pikaajaliselt joppab.
Kogukulumäär või haldustasu. Kumba vaadata?
Pangad kasutavad samade fondide samade tasude kirjeldamisel erinevates kohtades erinevaid termineid. Näiteks on haldustasu teises dokumendis kirjas kui valitsemistasu, nii et võhikule võib see omajagu segadust tekitada, et tegemist on sama asjaga.
Küll aga on see välja toodav valitsemistasu üksi ebaoluline number. Palju tähtsam oleks vaadata kogukulumäära (mille kõik fondid peaksid avaldama hiljemalt 2018. aastast).
Kogukulumäär sisaldab sinu rahaga tehtavaid kulutusi selle fondi sees. Sealhulgas näiteks:
- valitsemistasu
- tehingukulud
- laenukulud
- portfellis olevate fondide kulud (kui pensionifond ostab fondi, mille valitsemistasu on 1%, siis see tähendab sinu jaoks 1% lisakulu selle osa pealt)
Kui valitsemistasu on üsna hästi nähtav number, siis need viimased osad on siiani pigem olnud peidetud kulud, mida kogukulumääraga püütaksegi välja tuua. Ainult valitsemistasu vaadates võib juhtuda olukord, kus arvad, et tasud on kõigest 0.5%, aga samal ajal investeeritakse kogu sinu raha fondidesse, kus haldustasu on 2% ehk tegelikult maksad hoopis paar korda rohkem tasusid.
Lisainfot:
4 replies on “Pensionifondid – sigadus või segadus?”
Mõnejaoks see võib tunduda paranoiline aga minu arvamus ,käibel oleva informatsiooni põhal, on see et süsteem on disainitud nii, et inimesed ei saavutaks finantsilist sõltumatust. Vaid oleksid ka pensioni eas abivajavad kodanikud. Mõni ütleks, et missa nüüd ajad see on maaklerite süü, nad peaksid näitama ülesse profesionaalsust. Aga maaklerid ei teeni tulu tootluse pealt vaid saavad fikseeritud maakleri ja haldus tasusid ja pangad julgustavad neid mitte riskima. Kui maakler ise teeniks % tootluse pealt siis nad oleks rohkem motiveeritud püüdlema parema tootlusega projektide suunas. Ja kui fond lõpetab 40 aastat hiljem, 10% kasumis või 10% kahjumis, siis pensionärile öeldaks, sa peaksid olema õnnelik, nagunii oleks sa raha ära kulutanud ja sul ei oleks midagi. Parim pension on see, kui inimene ise investeerib, seal ta teab mis riske ta võta. Kui inimene esimesed 5 aastat suudab kogenematusest kõik oma Investeeringud ära kaotada siis on see ikkagi parem kui investeerida fondidesse, sest selle 5 aastaga on ta vähemalt õppinud kuidas mitte investeerida ja see võimaldab ta tulevikus teha paremaid otsuseid ja teenida tagasi see 5 aasta kaotus ja lisaks veel korralik pensioni kassa.
Pangad ikkagi on äri ettevõtted ja raha on see mis määrab staatust ja võimu ühiskonnas, seega pole nad huvitatud endale konkurentide loomisest.
Selle jaoks ei pea paranoiline olema. Antud pensionisüsteem ei olegi disainitud selleks, et saaksid pensionieas edukalt ära elatud.
Ametlikud prognoosidki viitavad, et pension I + II sammas hakkab olema kusagil 30-40% senisest sissetulekust ja normaalseks eluks vajalik oleks hinnanguliselt 70%.
Huvide konflikt on siin olemas küll, kuna haldustasu saadakse olenemata tulemustest. Samas ei ole ka lahendus päris nii lihtne, kui võib-olla esmapilgul tundub. Kuigi ehk leiaks mõne paremini töötava variandi kui välismaale vaadata.
Üks riigi siseseid pensioni sambaid võiks olla tööstus. Riik investeerib Pensioni raha riigi poolt hallatud tööstustesse ja selle pealt teenitud tulu läheks siis tulevastele penionäridele. Probleem on selles, et kuidas seda arvestama peaks, riik ei suuda igat kopikat maksimaalselt tootma panna, mingi raha seisab vahepeal.
Teine probleem on jälle kust riik leiaks motivatsiooni neid tööstusi arukalt hallata. Seni riik ei ole näidanud Estonia airiga ja eesti Energiaga eriti arukat ärimehe instinkti.
Aga riigi tööstused on minu arvates hea mõte. Kui Riik kasutab pensioni sammaste raha arukalt saavad kasu nii pensionärid, riik lisa tulude näol mis tuleb tööstusest kasvõi siis ettevõtte tulumaks ja lisaks sellele loob töökohti, kust jälle riik saab tööjõu maksu pealt tulu pluss käibe maks mis tuleb lisa rahast ringlusest. Eriti veel kui toodang läheks välismaale, siis ei paku ta eriti kohalikele konkurentsi kah.
Teoreetiliselt on idee ju vägev. Samas ma ei mäleta, et oleks näinud häid näiteid sellest, kus avalik sektor oleks väga edukalt tulusa ettevõtlusega suutnud tegeleda.