Reisikiri Bulgaariast – kuhu minna ja mida teha?

Käesolev postitus on kokkuvõte meie pisut üle 2-nädalasest reisist Bulgaariasse 2015. aasta juuli lõpus – augusti alguses. Ühtlasi on see ka esimene külalispostitus minu naiselt Alinalt.

Kuna enne reisi me internetist väga palju informatsiooni Bulgaaria ja oma sihtkohtade kohta leida ei suutnud, sest tundub, et interneti kasutamise tase on Eestiga võrreldes kusagil 10 aastat ajast maas, siis loodetavasti on see postitus nii mõnelegi abiks, kes sinna millalgi reisile tahaks minna.

Omaltpoolt lisasin ka mõned kommentaarid ja täiendused, mis on kirjutatud kaldkirjas.

Riia

AirBaltic lennuk jäi Eestisse hiljaks, mistõttu väljusime kaks tundi hiljem. Mistõttu jäime Riias järgmise lennuki peale viis minutit hiljaks. Puhkus algas igastahes hästi. Riias saime teada et järgmine võimalus Burgasesse lennata on läbi Peterburi järgmisel õhtul.

Hea vähemalt et tehti õhtusöök Riia lennujaamas, takso hotellini, öö hotellis, hommikusöök ja takso lennujaamani välja (nii nagu seadus ette näeb). Lennujaamas õhtustades igastahes lubasime endale kaks mingi super vinge nimega mohitot (ultra mojito?), tuju läks paremaks. Neljatärniline hotell oli jõusaaliga (kuigi muidu suhteliselt mõttetu koha peal maantee ääres, kus midagi teha ega vaadata polnud). Taavi leidis ettekäände et jõusaali mitte minna.

Järgmisel päeval Peterburis muidugi lennujaamast välja ei saanud, sest viisat pole. Seal valisime Kamtšatka, Jaapani ja Türgi restoranidest vene köögi, ega me siis Venemaale sushit ei tulnud sööma. Ülejäänud aja mängisime kaarte ootesaalis. Helistasin isale, rääkisin meie viivitusest, ta hirnus.

Sunny Beach

Peatumiskohad valisime lõbususe järgi, kaks linna: Varna (5 päeva) ja Burgas (3 päeva); ja kaks randa: Sunny Beach (5 päeva) ja Golden Sands (3 päeva). Esimene koht oli Sunny Beach, tundus nagu korralik peokoht, korter oli hotellis ranna ääres.

Nagu poleks esimesest 24 raisatud tunnist piisavalt, öeldi meile receptionis, et meie toa võtit ei ole. Taavi oli päev enne „korteri“ omanikule kirjutanud, et jääme 1 päev hiljaks ja too vastas, et kõik on korras ja võti ootab meil õigel päeval receptionis (broneerisime toa läbi AirBnB).

Nii palju siis sellest. Umbes tunnike hiljem, ja üks jalutuskäik kuhugi ootamatusse kontrorisse, saime lõpuks oma stuudiokorterit minna otsima. Võtmete peal oli kirjas 5. korrus, liftis tuli vajutada 4. korrus ja koridoris oli seinal 3. korrus (brittide ja muu maailma nummerdamise stiilid ja kellegi hooletusviga kõik segamini koos, aga kolmanda korraga leidsime õhtupimeduses selle toa siiski ka lõpuks üles). Jõudsime kohale, tuba oli ilus ja puhas, kõik vajalik olemas – kahjuks plaanitud viiest päevast seal veetsime vaid kokkuvõtttes 3. Hea, et esimene koht ei olnud see, mille peale arvestasime kolm päeva.

Sunny Beach on imeline, käisime tihti restoranides, stuudios sõime ainult hommikust. Rand oli, aga seal väga ei päevitanud: Taavi ei kannata kuumust (37-kraadise palavuse juures keskpäeval meeldib mulle tõesti rohkem varjus olla 🙂).

Õhtuti sõitsime naljaka „rongiga“ Old-Nessebari, umbes kümme minutit (nagu meil Tallinna vanalinnas see pisikene ratastega rong). See on siis nende niiöelda vanalinn. Võis ka bussiga, aga rong oli ikka värske õhu käes ja meeldivate reisijatega, väärt igat pileti senti (pilet oli ~€1,5 inimese kohta).

Ei ole romantika sõber aga oli äärmiselt romantiline linn, eriti õhtul. Sõime väga palju ja väga suuri jäätiseid – parimad hetked elus. Vanalinn täis turistikohti ja poode, neis igasugu asju, alustades Hitleri-näo tassidest lõpetades jäätisega. Jäätis-mingi kohalik tants-jäätis-vanad majad või kirikud-ilus-romantika-jäätis.

Käisime filmimuuseumis, suhteliselt väike ja väheste eksponaatidega, kuid täiesti ideaalne õigetele nohikutele nagu yours truly. Batmani, Jokeri, Terminaatori, Yoda jt kujud, tulnukad, filmides kasutatud relvad jms. Kartsin läheneda Darth Vader’ile: nägin enne silmanurgast kuidas kuskilt ilmus mees valges kostüümis välja; ei tahtnud avastada, et Vaderi kostüümi all on päris inimene. Igaks juhuks hoidsin kahe meetri distantsi, selga talle ei pööranud ja otsa ka ei vaadanud.

Suveniiridest ostsime, pika kaalutlemise ja arutamise järel, Game of Thronesi kaardi plakati. Tahtsin Murphy seaduste plakatit, Taavi ei lubanud, ütles et liiga pessimistlik ja depressivne. Ei mõistnud miks, minu meelest täiega lõbus ja positiivne suhtumine. Ostis mulle see-eest haaknõela-märgi kirjaga „I look better online“. Nooot sure if…

Kord sattusime restorani huvitavate mereandide roogadega. Ega me siis Bulgaariasse ei sõitnud, et friikaid ja burksi süüa. Oleks siis teadnud, et see on üks neist „gurmee“ restoranidest, kus nad viskavad sulle ette palja kalmaarirõngaste taldriku ja leffavad käega, siis poleks sinna üldse läinud. No kas nad siis ei tea, et turistid tahavad toitu mis näeb söödav välja mitte pooleks lõigatud viinamari à la Gourmet.

Järgmine päev sõime Serbia restoranis üle tee – väga maitsev Serbia muš-latš-koš-ei tea kuidas hääldada ja ei mäleta kuidas kirjutada, ja burks (oli muide täielikult koha peal valmistatud ja väga suur niiet totally worth it).

Esimest korda proovisime kalamassaaži. Seda, kus nad su jalgu „hammustavad“. Kohutavalt kõdi oli (never again!), peale seda väga suurt muutust Taavi mustadel jalgadel ei märganud. Täiega mõnus ja lõdvestav, kuid üllataval kombel pediküüri sellega asendada ei saa.

Varna

Sõit Varnasse oli väheste seiklustega (buss sõitis Varnasse kohe hotelli juurest 4x päevas, pilet ca €6-7 inimese kohta…kui hästi läheb, saad mõnusa moodsa bussi peale konditsioneeriga, kui ei lähe, istud marsas ja higistad), kohapeal saime kiiresti aru et oleme väsinud ja bussi enam otsida ei viitsi, sõitsime lihtsalt taksoga kohale.

Vähemalt nii me arvasime. Taksojuht pani meid mõnusalt kahe tee vahele maha ja ütles, et näed, sinna suunas kõnnite, siis jõuategi, aga tema ei taha edasi sõita, muidu ei saa pärast välja (tõsi kah, tänavad jube kitsad, auto vaevu mahub ühes suunas liikuma). Peale paari tunnikest aega, kohalike käest küsimist ja ümbruskonnas ringi jalutamist jõudsime kohale.

Äärmiselt nunnu kahekorruseline katusekorter retro stiilis, põrand oli veidi must, nähtavasti rentijad või omanikud käivad jalatsitega sees. Milline barbaarsus! Teisel korrusel magamis- ja vannituba, esimesel kööktuba (köögi ja toa vahel kardin – huvitav lahendus). Seekord nägime omanikku ka, andis meile võtmed, oli väga meeldiv sõbralik mees, rääkis head inglise ja vene keelt. Enamus ajast reisil kasutasime minu vene keelt, kuigi on ka piisavalt inglise keele rääkijaid.

Tripadvisorist olime näinud, et Bulgaarias on kuhjaga Exit Roomi analooge, mis on seejuures kolm korda odavamad kui Eestis. Oli patt mitte proovida. Käisime ühes, Varnas – ei tea, kas palavus oli aju täitsa ära sulatanud või oligi nii raske tuba.

No see koht, kus arvutiekraan on muidu valge, aga seda peab super-special luubiga vaatama – selle peale ei oleks tõesti elu seeski tulnud. Samas oli põnev ja teistsugune, ei olnud aega lõdvestuda nagu Eesti ruumides, kus kõik nagu sujub loogiliselt. Saime surma aga ei kahetsenud (väga palju puudu ka ei jäänud siiski…kolm sammu vmt, aga Eesti omadega võrreldes tundus tõesti nagu mingi teine tase, keemilised elemendid ja aluselised lahused ja laserid…).

Käisime džiip safaril, ei taha sellest väga palju jutustada. Muidu oli põnev: väike matk mägedesse, mini-kosk, kohutavalt külm mägijõgi, hommikusöök kohalikus külakeses; aga mitu tundi kägaras tagaistmel saunas istuda oli lihtsalt füüsiliselt raske (auto pagassi olid mingid lisaistekohad tekitatud, kus jalaruumi oli nullilähedaselt ja konditsioneeri ei tundud absoluutselt). Siin ei aidanud isegi huumor.

Muidu tavamuuseumides enam ei käi, aga retromuuseum lubas ägedaid autosid ja vahakujusid. Keset nende Grand Malli, suurt kaubamaja Varnas, oli väga suur ja äärmiselt uhkelt punastesse toonidesse dekoreeritud saal. Palju ilusaid läikivaid autosid, milledel mina suurt vahet ei näe peale värvi, aga nad läigivad ja see on täiega äge.

Muuseum oli siis orienteeritud (nagu värvi poolest võis aimata) kommunismi ja sotsialismi aegadele, palju meile tuttavaid mänguasju, autosid või nõusid nõukaajast. Kui lahkudes kirjutasin tervitused Eestimaalt nende külalisraamatusse, küsis väga ilusalt ülemeigitud müüja, kust me pärit oleme. Siis küsis, kas meil on sotsialism. Haha.

Linnas oli rand ka, sundisin lõpuks Taavit natuke päevitama minna. Oli päris palju paljasid rindu, mitte et see mind seganud oleks. Esimest korda ei olnud sularaha kaasas, teist korda võtsime peavarju, mis maksis 5 levi (~€2,5). Sõime korduvalt ühes ja samas restoranis. Ei olnud meie stuudiost väga kaugel ja samas ka piisavalt eemal peatänavast, hinnad olid odavad ja klientuur valdavalt kohalik.

Seal istudes sai õiget Bulgaaria fiilingut. Teist korda seal süües, tuli isegi mingi laulja süntesaatori kutiga kohale. Laulis hästi, kahju et keegi talle tähelepanu ei pööranud (ja meie mitte ühestki sõnast aru ei saanud…). Kolmandat korda, õhtu enne meie lahkumist, näitas seesama tädi mulle sõrmega, ütles midagi ja hakkas laulma. Taavi ütles, et pühendas mulle laulu. Ju siis.

Ei olnud plaanis poodlema minna, aga kui ikka nahast kingi 25 euri eest nägime, siis pidin ostma. Võib-olla nagu liiga naiste värk, aga oma kaitseks ütlen, et Taavile ostsime kaks paari kingi ja plätud (nahast kingad €20-25 eest ja valik oli tunduvalt uhkem, kui Eestis tavaliselt, kui mõnikord harva siin poodi satun), seega ei olnud ma šoppamishull midagi.

Golden Sands

Üle poole peatustel ei olnud nimesid kirjas ja enamus ajast polnud meil aimugi, kus me sõidame. Golden Sands ei olnud ka kahjuks bussi lõpppeatus ja mõne aja pärast hakkasime koha peal nihelema, et ega juhuslikult pole sihtkohast mööda juba sõitnud.

Küsisime piletimüüja käest (bussides on selline süsteem, et astud sisse ja siis sõidu ajal tuleb piletimüüja sinu juurde, täisbussiga jõuab enne paar peatust ära sõita, enne kui ta sinuni jõuab üldse), kui kaugel on Golden Sands, too vangutas pead ja ütles midagi. Naeratasin ja sain teada, et Taavi ka ei kuulnud, mis ta vastas.

Pea vangutamine hakkas mind juba vaikselt paanikasse ajama, kui mulle poole tunni aja pärast meenus, et Taavi olevat rääkinud, et noogutamine on neil „ei“ ja vangutamine „ja“. Sain lõpuks rahus istuda: „ja“ tähendab, et tädi annab meile teada, millal maha tulla.

Golden Sands on täielikult peoala, ööbisime seal hotellis sest ühtegi stuudiot normaalse hinnaga ei leidnud (s.t. leidsime, aga üks host keeldus millegipärast ja ülejäänud olid kas imelikud, mõttetult kallid või juba broneeritud, nii et võtsime ka mingi soodsama hotelli pakkumise, mis ühtlasi oli booking.com kasutajate hinnangul üks parimatest).

Hotelliruum oli ka köögiga, kuid puudusid pea täielikult nõud ja nõudepesemisvahendid – süüa oli praktiliselt võimatu teha. Ei tea, mis mõttega neil siis üldse see köögivõimalus on. Peol ei käinud kordagi, Taavi otsustas, et üks päev all inclusive’it ei tee haiget. Jalutasime mööda peatänavat ringi ja jõime tasuta jooke hotellist. Rannas kordagi ei käinud (käisime küll vaatamas ja see polnud küll minu süü, et seal päevitamas ei käinud…rannas tädikene ka ütles, et halb ilm on, 27 kraadi ja pilvine), istusime basseini juures.

Kõik tundus turistikas ja ka vastavalt kallis, palju klubisid, tasuta tervitusjooke ja peopille. Kui varem tundus Sunny Beach lärmakas peokoht siis nüüd oli see pigem vanainimeste rand. Kodus televiisorit ei ole, seega võtsin aega õhtuti natuke telekat browsida. Telekast lasti terve aja kahte kohalikku hitti, polnud kindel, kas need olid nii ägedad, et meeldisid, või nii imelikud, või neid lasti juba nii mitu korda, et harjusid ära.

https://youtu.be/3vB4gpXVtIs

https://youtu.be/LrQkw1oU_u8

Burgas

Viimane korter ei olnud kõige uhkem koht, kus oleme pidanud ööbima. Stuudios oli mingisugune kõrbenud hais alati (pakuks, et boileriruumist tuli…tegemist oli väiksemateks korteriteks ehitatud korteritega, kus oli mitme peale ühine boiler…samas oli igas toas oma hais ja kapis veel eriti), välisuks oli peenike ja suure avaga selle kohal, mispärast kui keegi naabritest õhtul lõbusas olekus koju tuli, kuulsime seda väga hästi (ja koridorivalgustus valgustas ka meie korterit mõnuga).

Muidu oli ta ka korrastamata, katkiste põranda, peegli, toolide ja muude väikeste asjadega. See-eest oli stuudios kaks suuremat televiisorit: toas ja köögis. Kohe selge, et omanikul on prioriteedid paigas (funktsionaalsus oli ise-enesest olemas ehk ülevärvitud ahi ja pliit, külmkapp, pann, pott ja isegi üks potikaas, mis millegi peale ei sobinud, olid kõik ilusti olemas, aga mõni asi nagu lõikelaud, nägi välja nagu prügikasti kõrvalt korjatud).

Kolmandal päeval mõtlesin dušikardinale ka loo välja:

Keegi oli korteris elavat turisti duši all mõrvanud, kardina sisse kerinud ja siis mööda Burgase tänavaid lohistanud. Täpselt nii see kardin välja nägigi (Alina natuke liialdab 😀).

Meelelahutuseks olime juba tripadvisorist välja valinud endale ATV-dega ja kajakkidega sõitmise. Leppisime kirja teel kokku saada mingi „Billa“ supermarketi juures: vaatasin google mapsist, oli nagu 18 minuti kaugusel, nõustusin.

Õigel päeval otsisime välja selle supermarketi: selgus et see oli natuke kaugemal kui esialgu tundus. Kõndisime mitu kilomeetrit mööda maanteed ja ei tea mida. Seistes poe ees, heliseb mobiil, et kus te olete. Selgus, et Billasid on Bulgaarias palju ja me oleme vale poe ees. Mis veel põnevam, meile järgi tulnud naine ei tea, kus asub meie Billa ja tal ei ole GPS-i. Tund aega ja sada kõnet hiljem istume autos ja sõidame Marinka poole.

Selgus, et meie meelelahutuse korraldajad on perekond Inglismaalt, kes on Bulgaariasse elama kolinud. Enne ATV-dega sõitmist tehti meile lühike instruktaaž. Paanitsesin natuke ja rääkisin neile, kuidas umbes viis aastat tagasi sõitsin Tuneesia kõrbes puusse. Sain imelikke pilke. Siis soovitas naine distantsi hoida, et mitte eesolevale sõitjale otsa sõita, mille järel, mu nägu nähes, ütles ta: “You seem like you’ve done that too.”

Kokkuvõttes oli see väga vinge kogemus ja mitte kordagi ei mina ega Taavi põõsastesse, puusse, ega kellegi teise sisse ei sõitnud. Tee peal tegime joogipausi ja mees, kes oli meie giid rääkis, kuidas talle meeldib elu Bulgaarias palju rohkem, kui siis kui Londonis kontoris töötas. Et ATV-ga looduses sõita on puhas rõõm ja kui selle eest veel makstakse, siis väärt uue elu alustamist. Kadestasin teda ka, eks ole nii mõnedki meist kontorirottidena oma töökohas kinni istunud.

Kajakkidega sõit pidi vastupidiselt lõdvestav olema. Ei tea kuidas teised ennast tundsid, aga aeruga maadeldes oli väga raske sõitu rahulikult võtta. Aga sain oma ämblike kartmisest üle, kui järjekordselt põõsasse ujudes sain endale paadikaaslaseks kuuejalgse koletise (ämblikel on 8 jalga?). Ta tundus nii hirmul olevat, et tundsin talle kaasa ja samastusin natuke.

Burgases käisime ka Exit Roomi analoogilises kohas. Taavi sai ka natuke kasutu olla. Kord olin temast ka targem. Investeeri seda, Taavi. Maksis 20 levi ja seekord oli tuba natuke kergem kui eelmine, sellest me saime isegi välja (~€10 ja vaat et isegi vingem kui enamik Eesti omi, mis maksavad kuni €60).

See oli mu teine „iseseisev“ reisimine (ehk ei kasutanud turismibüroode teenuseid) ja ütleks nii palju, et kui juba kümmekond turistiklassikat oled ära teinud, siis aitab. Ise linnast linna reisides saime näha palju rohkem maad ja inimestega suhelda, juhtus rohkem ootamatuid seiklusi.

Taavi mõtteid Bulgaariast

Minu poolt siis ka mõned suvalises järjekorras mõtted veel lõppu neile, kes Bulgaariat soovivad külastada lühemalt või pikemalt:

• See oli esimene kord, kus enne reisi oli nii palju tegemist, et reisikindlustuse tegemine jäi viimasele hetkele, nii et esimesed 3 päeva reisitõrkekindlustus ka ei kehtinud. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui seda siis vaja oleks läinud… AirBaltic igatahes ütles, et see oli mingi ettenägematu lennukite rotatsioon vmt ja nemad meile sellest tekkinud lisakulu ei kompenseeri. Eks näis, kas edaspidi nende teenuseid kasutame või mitte. (Alina: oleks pidanud Murphy seaduste plakati ostma!)
  Täiendus: 25. septembril sain Tarbijakaitseametilt vastuse, et lennukite rotatsiooni ei peeta tavaliselt ei nende poolt viidatud EL regulatsiooni 261/2004 ega ka Euroopa Kohtu otsustest lähtuvalt ettenägematuks sündmuseks. Ühtlasi sain ka kinnitust, et airBaltic oleks pidanud katma meie toitlustuse kulud Peterburis, kuna ka see ootamine oli tingitud eelnevast lennuki hilinemisest. Lihtsalt teadmiseks, kui järgmine kord nende kaudu lendu on plaanis broneerida.

• 

  Tallinna Lennujaama sõitmiseks kasutasime esimest korda Uberit boonuse eest ja jäime igati selle sõiduga rahule.

• Eestis Bulgaaria leve vahetada pole väga mõtet. Kurss on kohapeal tunduvalt parem (eriti Tallinna lennujaamaga võrreldes, kus oli vist ca 1.38 levi EUR kohta). Kohapeal võis leida üsna lihtsalt 1.91-1.93 kursiga kohti. Eurosid võiks muidugi kaasa võtta, sest krediitkaardi vmt kaudu vahetuse pealt võetakse teenustasu veel vahelt.
• Paljudes kohtades saab kaardiga maksta, aga kui sul on ainult LHV 2-in-1 krediit-/deebetkaart, siis päris mitu kaardimakseterminali ei suutnud sellega eriti edukalt toime tulla, nii et tasub mõni rohkem vanakooli kaart ka kaasa võtta.
• AirBnB kaudu leiab väga mõnusaid kortereid öömajaks. Meie öömajad olid ca 2x odavamad kui keskmine hotellituba ja võiks isegi öelda, et 2/3 neist olid tunduvalt mõnusamad kui see 4-tärni hotell, kus me ööbisime. Esimene neist oligi reaalselt tuba hotellis, mida kinnisvarahaldusfirma kaudu välja renditakse. Selle kogemuse põhjal saime kinnitust, et tasub review’sid vaadata, sest sellel kolmandal oli teiste korterite osas paar sarnast review’d kunagisest varasemast ajast. Eeldasin millegipärast, et probleemid on lahendatud, kuna jäi mulje, et sel ajal olid korterid alles ehitusjärgus, aga selgus, et see ehitusjärk oli stabiilselt püsiv seal.
  Kui veel AirBnB kasutajat ei oma, siis minu lingi kaudu liitudes saame mõlemad ka väikese boonuse (~€20), millega saad oma järgmise öömaja broneeringust soodustust (AirBnB on täitsa kasutusel ka Eestis, nii et kui välismaale minna ei plaani, saad ka Pärnus või Haapsalus vmt seda kasutada).
• Suurema osa ajast saab kohapeal ka inglise keelega hakkama, aga üldiselt on siiski vene keel abiks. Sunny Beachil ei osanud pooled hotelli- ja restoranide töötajad just kõige paremini inglise keelt (see tädike, kes meid toavõtmeni juhatas, suutis ainult hispaania keeles rääkida, aga õnneks hotellitöötaja tõlke abil saime jutud räägitud…). Seetõttu on vähemalt hotellitöötaja väitel ka üsna lihtne seal tööd leida, kui inglise keelt oskad. Natukene peaksid Bulgaaria keelt ka selgeks tegema, aga on ka selliseid, kes seda ei oska (palgad on muidugi Eestiga võrreldes üsna madalad, aga hinnad see-eest ka?).
• Turistikohtades nagu Sunny Beach ja Golden Sands, on hinnad kohati ca 2x kallimad, kui Burgases ja Varnas endas. Ehk kui oled kuulnud, et Bulgaaria on odav, siis mõni asi ei pruugi isegi sedasi tunduda, kui neis turistikohtades oled (Golden Sandsis on muidugi 24h happy hour ja terve öö tasuta baariga klubid jmt, nii et kes peole tahab minna, siis ilmselt tundub ka seal odav). Samas Burgases sõime praktiliselt turistide peatänava kõrval restoranis lõunat, mis läks koos 3 õlu, pokaali veini, kahe toidu ja kahe magustoiduga kokku ~€12 maksma (ja maitses ülihästi).
• Linnades olevad väiksemate tänavate vahel olevad autoteed ei ole just kõige sobilikumad autoga sõitmiseks. Millest võiks ju eeldada, et jalakäijatele on paremad, aga jalgsi ei ole seal ka just kõige mugavam liigelda (eriti kohvriga), sest pool jalakäijate teeosast on läbimatult täis pargitud ja pool on lihtsalt katki.
• Linnad on Eestiga võrreldes ka üsna räpased ja kodutuid kasse-koeri on üsna palju, aga see on vist üsna tavaline sellistes kohtades. Samas Varna ja Burgas mõlemad tunduvad olevat üsna tempokal arengusuunal ja need kohalikud britid rääkisid ka, kuidas varasemalt võttis mingi teeotsa läbimine umbes 7 tundi, aga peale remonti saab täpselt samat teedpidi selle 3 tunniga läbitud.
• Üsna palju oli ka Eestist tuttava stiiliga tegelasi, kes käisid raha küsimas. Mõnel oli hea lugu välja mõeldud, aga mõni tuli lihtsalt ja ütles otse “money” või “djengi”. Bussijaamas nägime isegi sama inimest teisel päeval sama looga uuesti omale kojusõidu raha lunimas. Meie ühelegi ei andnud, aga leidus ikka turiste, kes andsid, nii et ilmselt siis tasub neil ära.
• Linnas võib taksojuhtidega ka kaubelda, aga kui sa oled pikalt palavas ilma konditsioneerita bussis loksunud, väsinud ja lihtsalt tahad kuhugi jõuda, siis pole mõtet. Ilmselt tänu kauplemisele maksime oma sõidu eest Burgases pigem üle, sest me ei viitsinud kahe taksojuhiga vaidlema jääda, kuigi teadsime, et sihtkoht ei ole nii kaugel. Küll aga saime Golden Sandsist hommikul Varna bussijaama üsna soodsa sõidu. Ühegi piraattakso otsa ei sattunud, kes otseselt tünga oleks teinud, aga mulje järgi tundus, et selliseid võis seal olla küll ja küll, nii et esimesse ettejuhtuvasse istuda ei maksa.
• Vesi oli igal pool rannas täis väikeseid meduuse, nii et ujudes tundsid, kuidas sõrmede vahelt läbi libisesid. Natukene kaugemal oli ülevalt näha ka, et on suuremaid täis. Ja ei tea, kas sattusime kuidagi sellisele ajale või seal ongi tavaline, aga enamus ajast olid rannas päris korralikud lained (kohati minul üle pea), nii et vetelpäästja muudkui vilistas ja kutsus inimesi veest välja…
• Bulgaarias on sarnaselt Eestile linnastumine, nii et sisemaal võib leida päris palju väikeseid külakesi, kus elavad praktiliselt ainult vanurid või on suuresti mahajäetud. Ilmselt oleks seal võimalik ka üsna soodsalt omale mingi majake/maalapike soetada, kel huvi soojemas kliimas veidi ennast laadida. Iseasi, milline see elu neis külades talvel on. Seal, kus meie kanuumatka läbiviijad elasid, oli igatahes internet olemas (sest mingi tähtis mafiosnik oli sinna kolinud ja seda nõudnud) ja teed talvel max 1 päev kinni, kui suurem lumesadu on olnud. Lume koristamine olevat väga hästi korraldatud.
• Kui keegi peaks omale korterit tahtma osta, siis sellist asja nagu korteriühistu sealmail väga ei tunnistata. Seega ei ole sugugi haruldane nähtus, kus ühel korteril on välisseina soojustus olemas, teisel korteril on oma stiilis rõdu kinni ehitatud ja kolmas laguneb niisama nii seest kui väljast. Ühesõnaga, tasub arvestada, et võib lõbus olla 🙂

Eestiga võrreldes võiks öelda, et Bulgaaria on tublisti ajast maas (internet logiseb, kodulehed on 90’ndate stiilis ja leebelt öeldes kohutavad, tänavad on mustad ja nõukaajast katki, korruptsioon lokkab jmt), kuid see-eest tunduvalt soojem ja odavam 🙂

Ma ei ole päris kindel miks, aga olenemata kõigist eelpool mainitud puudustest, mulle igatahes meeldis ja viimastel päevadel oli küll selline tunne, et hea meelega oleks kauemaks jäänud. Ilmselt tuleb kunagi sinna tagasi minna.