Nägin ükspäev bussis väikseid lapsi helkurvestidega, kes ilmselt kasvatajatega koos läksid mingile väikesele ekskursioonile ja hakkasin mõtlema, kas keegi on ka statistikat teinud, kuidas see vestide kandmine ohutusele on mõjunud.
Sellega seoses tuli ka meelde üks artikkel, mida kunagi lugesin jalgrattakiivri kandmisest. Nimelt toodi seal välja statistikat, et kiivrikandjad satuvad palju suurema tõenäosusega õnnetustesse.
Esialgne järeldus oli, et kiivri kandmine loob turvatunde, mistõttu inimesed riskivad rohkem ja seetõttu satuvad ka sagedamini õnnetustesse.
Sealt muidugi siiski päris sellist põhjuslikkust välja tuua ei saa, sest alati on ka võimalik, et kiivrit kannavad inimesed, kes sõidavad ohtlikumatel teelõikudel või on mingil määral lihtsalt sellised sõitjad, kes suurema tõenäosusega õnnetustesse satuvad.
Samas oleks huvitav ja ilmselt lapsevanematele ka oluline teada, kuidas kollaste helkurvestide kandmine laste ohutusele mõjub. Kas laps või kasvataja tunneb sellepärast ennast turvalisemalt ja õnnetuste tõenäosus suureneb või täidab see oma rolli ja loobki turvalisema keskkonna?
Investeerimine ja turvatunne
Sama nähtus tundub töötavat ka siis, kui räägime sellistest teemadest nagu säästmine ja investeerimine – mida kehvemas seisus oled, seda rohkem saad aru, et see oleks vajalik. Samas, kui sul on justkui kindel töö ja piisavalt kõrge palk, siis ei tundu see sootuks nii oluline.
Kui oled selle blogi pikaajalisem lugeja, siis ilmselt oled juba aru saanud, et üks minu suurimaid eesmärke on selle tänamatu töö tegemine, et panna võimalikult paljud inimesed aru saama, kui oluline säästmine ja investeerimine nende jaoks on.
Üks kõige elavam ja kurvem näide selle olulisusest oli üks blogipostitusele tehtud kommentaar:
Selle kommentaari puhul on näha, et inimene on juba pikka aega allakäiguspiraalis olnud ja olukord on aina hullemaks läinud.
Suurem osa minu blogist keskendub nendele tegevustele, mida saaksid teha, et sellisesse olukorda mitte sattuda – säästad raha, investeerid, ei võta mõttetult laenu ja ei ela üle oma võimete. Sellisel juhul, kui kaotad töö, on sul midagi, millest elada ja ilmselt on ka piisavalt teadmisi, et oma kulud kokku tõmmata, maja maha müüa ja mõnda odavamasse korterisse kolida jne.
Mida varem asjaga tegeled, seda lihtsam on sealt välja tulla. Kõige lihtsam on seda sootuks ennetada.
Paraku tundub, et just turvatunne kipub olema see, mis on enamike jaoks suureks takistuseks ja põhjuseks, miks investeerimist ja raha kogumist edasi lükatakse või sootuks tegemata jäetakse.
Sellest olen ilmselt juba piisavalt palju kirjutanud, et kui sul palgapäevaks on raha otsas, ilma et oleksid midagi säästnud ja kõrvale pannud, siis elad üle oma võimete. Paraku teevad seda nii madalapalgalised kui ka tunduvalt suurema palgaga inimesed.
Viimase puhul on põhjuseks see, et meie kulud kipuvad kasvama koos tuludega (seda aitab mõista selline nähtus nagu hedonic treadmill). Seega, mida suuremad on sissetulekud, seda suuremaks kasvavad ka kulud ja endiselt tundub, et ei ole justkui üldse raha, mida kõrvale panna.
See on tegelikkuses aga ka põhjus, miks suurema sissetulekuga inimesed peaksid ka rohkem säästma. Sest sissetuleku kaotuse korral on just nemad need, kellel on rohkem kohustusi ja kes vajavad rohkemat, et oma heaolu säilitada.
Laenud ja turvatunne
Väga tihti viib turvatunne ka laenude tarbimiseni. Kui sa tunned, et sul on kindel töö ja sissetulek, siis julged palju suurema tõenäosusega osta ka järelmaksuga omale uue uhke teleka või hankida uue diivani või soetada soodsalt 2-aastase lepinguga uue nutitelefoni, kuigi veel eelmist vaja 6 kuud maksta jne.
Mida suurem on turvatunne, seda suurema tõenäosusega ja seda enam võtad laenu. Mida rohkem on laenu, seda tugevam on kaotus, kui peaksid mingil põhjusel sissetuleku kaotama (tervis ei lase tööl käia, koondatakse, firma läheb pankrotti…).
Paraku on palgatööga seotud turvatunne sageli põhjendamatu. Kui sa ei kogu raha ega investeeri, siis sinu heaolu sõltub 100% sinu tööandjast. Kui mingil põhjusel läheb temal halvasti või ta otsustab, et sind ei ole neil enam vaja, on ka sinul olukord üsna kehv.
Töölepingu lõpetamisest tuleb tavaliselt 1 kuu ette teatada (üle 10-aastase tööstaaži korral ettevõttes 90 kalendripäeva), mis on sageli väga lühike aeg, et omale uus hea sissetulek garanteerida. Kui sul sääste pole, pead enam-vähem esimese võimaliku töö vastu võtma, et sina ja su pere nälga ei jääks ja laenudega võlglaseks ei jääks.
See tähendab omakorda, et see töö ei pruugi olla eriti hea, palk on ilmselt eelmisest tunduvalt madalam ja see pole ka eriti kindel.
Kuigi turvatunne on kadunud ja sissetulek vähenenud, on laenud ja kohustused endiselt kaelas. Halvemal juhul võtad veel kallimalt laenu juurde, et praegustega mitte raskustesse sattuda, lootes, et lähitulevikus saad parema ja kindlama töö ja siis saad omadega järjele.
Kogemus näitab paraku, et see alati nii ei juhtu ja selliseid saatuseid on omajagu, nagu eespool väljatoodud kommentaar kirjeldas…
Kuidas sellisesse olukorda mitte sattuda?
Siinkohal võid ju väita, et selline asi sinuga ei juhtu. Sina oled selleks liiga tark või sul on turvaline töökoht või sul on lausa oma ettevõte või rikkad vanemad.
Ma olen üsna kindel, et suurem osa inimesi, kellega see juhtus, arvasid umbes samamoodi. Vastasel juhul oleksid nad ju varem juba võinud raha säästma ja kulusid vähendama hakata.
Esimene samm ongi sellest alusetust turvatundest ja enda uhkusest lahti saada. Kui keegi suudaks kindlalt ette ennustada, kellel tervisega midagi juhtub (haigus või õnnetus vm) ja kelle äril hästi läheb, kellel mitte, siis see inimene oleks ilmselt juba maailma rikkaim inimene ja temal tõesti ei oleks vaja enam säästma hakata.
Vaata oma rahaline seis üle. Kui oled maailma rikkaim inimene, siis on kõik hästi ja sa ei pea oma finantside pärast pead vaevama, nii et ära rohkem seda blogi loe. Tee oma ajaga midagi paremat – näiteks aita mõnda heategevuslikku eesmärki saavutada.
Muul juhul aga saa oma egost üle ja hakka oma tulevikule ka mõtlema.
Turvatunne ja pension
Üks põhjus, miks see turvatunne on alusetu, on pension. Kuigi ma ei ole siiani veel kohanud ühtegi inimest, kes oleks otse välja öelnud, et talle piisab riiklikust pensionist ja II sambast, siis käitumise põhjal jääb mulje, et suur osa inimesi seda siiski usub.
Isiklikult arvan, et riik peaks mingil kujul igakuiste II samba sissemaksetega koos saatma inimestele ka mingitlaadi teavituse, et piirdudes ainult sellega, hakkad pensionieas saama maksimaalselt kuni 40% oma senisest palgast (heal juhul). Enam-vähem normaalselt äraelamiseks oleks arvestuslikult vaja vähemalt 70% suurust pensioni. Selle saavutamiseks peaksid investeerima veel xx% oma palgast – tutvu erinevate võimalustega nendest allikatest (järgneb nimekiri võimalikest usaldusväärsetest allikatest investeerimise kohta, mis ideaalis võiks ju ka sisaldada RahaFoorumit).
Praegusel juhul tundub mulle, et see pigem loob mingil määral turvatunnet, umbes nagu jalgrattakiiver. Tekib mõte, et kuna sul mingi pension on olemas, siis midagi oled juba oma tuleviku nimel teinud ning võid elada riskantsemalt ja mitte nii palju ise säästa.
Millegipärast olen üsna veendunud, et kui oleks valik, kas kogud omale tulevikuks raha või sured nälga, siis oleks märksa enam inimesi, kelle jaoks see teema olulisemaks muutuks. Muidugi päris nii radikaalset lähenemist ma ei pooldaks.
Säästmine ja investeerimine
Kui oled oma egost üle saanud ja mõistnud, et sisuliselt praegune pensionisüsteem garanteerib, et sul pensionieas normaalselt elamiseks raha ei ole, siis võid hakata selles osas midagi ette võtma.
Sellest, mida siis teha, olen siin blogis juba korduvalt kirjutanud, aga kõige ülevaatlikum postitus on ehk see konkreetne 5 punktiga nimekiri.
Kui sa oled aastaid pensioniks tublisti raha kõrvale pannud ja halbade laenude kasutamist vältinud ning sul ühtäkki tervis üles ütleb, siis oled juba tunduvalt paremas seisus:
- Su kohustused on väiksed, nii et sul ei tule nii kiiresti võlgasid kaela.
- Sul on juba omajagu raha kõrvale pandud, millest saad mõnda aega elada ja mõelda, mida edasi teha. Vaesus ja võlgades vaevlemine viivad sageli järjest rumalamate otsusteni.
Muidugi kui oled piisavalt kaua ja piisavalt palju saanud raha kõrvale panna, siis võib täitsa juhtuda, et suudad elu lõpuni tagasihoidlike kuludega ära elada, ilma et väga suurtesse raskustesse üldse satuksid.
Kui sa nüüd endiselt mõtled, et sinuga seda ei juhtu või küll sa jõuad kunagi hiljem ka investeerima hakata, siis loe nüüd korraks veel seda kommentaari:
Kui peaksid ennast tulevikus sarnasest olukorrast leidma, siis ära siia kommenteerima tule. Sest sina oled seda juttu siin lugenud. Sul on vajalik informatsioon ja teadmised olemas, et sa saaksid selliseid olukordi ennetada.
Kui sa sellisesse olukorda satud, ilma et oleksid piisavalt säästnud ja investeerinud, kuigi sul selleks võimalus ja teadmised olid, siis oled ise loll, et sellise riski omale võtsid, üle oma võimete elasid ja nädalavahetusel pidutsemist või uut tehnikavidinat nii oluliseks pidasid ja pead selle tagajärgedega ka elama.
Jah, ma tean, et alati ei ole kõigil tõesti võimalik selliseid olukordi ennetada. Mina räägin praegu neist olukordadest, kus on.
Liiga palju on inimesi, kes omale ise auku kaevavad ja siis ühel hetkel avastavad, kui lootusetu olukord on ja annavad alla. Sageli tehakse seda teadmatusest, sest teistmoodi ei osata.
Sinul on teadmised olemas või vähemalt tead, kust neid saada. Kui sa sama teed lähed, siis oled lihtsalt loll ja ise süüdi…
Kas sa juba investeerid või teed täna esimese sammu? Või ootad endiselt seda müstilist ja lendava ükssarvega umbes sama tihti nähtud päeva, millal lõpuks raha üle hakkab jääma?
2 replies on “Turvatunne on su vaenlane”
Jutt nagu rusikas silmaauku. Olen sääste ammu kõrvale pannud ( n-ö sukasäärde). Lugesin hiljuti J. Roosaare RSÕ ja nüüd kavatsen investeerida. Olen valgustanud ka oma tuttavaid selles teemas, aga mind vaadatakse nagu ” segast”, oma säästmise ja investeerimise jutuga:(. Tahan, et sõpradel ka hästi läheks ja kunagi 25 aasta pärast ei öelda mulle, et miks ma neile sellest ei rääkinud.
Niipalju olen saanud tagasisidet, et kardetakse investeerida (kardetakse sellest vähesestki ilma jääda, mis on suudetud säästa).
Ja mõni on lihtsalt loll ja ei võta mingeid muudatusi ette, sest siis ei saa ju ilusaid ja vingeid asju osta, et teistest parem olla:(
Üldiselt on vist peaaegu kõigi kogemus selline alguses, et sõbrad ja tuttavad vaatavad imelikult ja pigem laidavad idee maha (kui just nende käest see investeerimisidee ei tulegi…siis olid pigem sina see laitja nende jaoks :D).
Seetõttu ei maksa väga palju sellest selliste inimestega rääkida. Alguses niigi raske, ei ole vaja neid veel segama.
Isegi kui sul juba hästi hakkab minema ja teenid näiteks 5€ iga kuu passiivset tulu oma investeeringutelt, siis vaadatakse endiselt sulle otsa, kui lollile, sest 5 € on naeruväärne summa. Heal juhul saab pubis 2 õlut osta.
Seda nad üldiselt ei märka, et alles mõni aeg tagasi oli su sissetulek 0 € ja kasv on olnud märgatav. Ja kui sa nüüd lõpuks aastate pärast oled jõudnud sinnamaale, kus sa ei peaks enam tööl käima, sest sul on piisavalt passiivset sissetulekut, siis nad ütlevad sulle, et krt, kus sul ikka veab. Aga ei, mitte sellepärast, et sa oleksid palju tööd selle nimel teinud ja arukalt investeerinud, vaid ikkagi vedamises on asi 🙂
Igaljuhul ära lase ennast häirida neist kommentaaridest. Jätka rahulikult ja investeeri nii, et isegi kui kaotaksid mingi osa, siis ei juhtuks midagi hullu. Leia teisi sarnaste huvidega inimesi ja õpi oma kogemusest.