„Kui inimesed on vaesed, siis on see nende oma valikute tagajärg ja nad on selles ise süüdi,“ ütles keegi heal järjel olev inimene, kes on kindel, et ta edu on täielikult tema enda otsuste tulemus.
Vanusevahemikus 20-75a kogeb ligi 60% ameeriklastest vähemalt 1-aastast perioodi, kus ta elab alla vaesuspiiri. Vaesuspiiri lähedale või alla selle on sattunud 76%.
Kas ¾ ameeriklastest on nii rumalad, et teevad valesid otsuseid? Kas saab öelda, et inimesed teevad pidevalt valesid otsuseid, kui nad on vaesuses paar aastat oma 55-aastasest täiskasvanuelust?
Paneme siia kõrvale ka teise uurimuse tulemused. 44-aastase perioodi jooksul oli 50% ameeriklastest oma sissetulekult vähemalt 1 aastaks top 10% seas. 73% aga top 20% seas.
Ehk teisisõnu, oma elu jooksul on nii tipus kui ka põhjas ¾ ameeriklastest. Kas see rahaline edu või ebaedu tuleneb ikkagi ainult inimese valikutest ja arukusest või on siin ka omajagu õnne mängus?
Kui sa kuulasid varasemat saadet rikaste vedamisest ja kiitsid takka, siis saad ehk aru, et nüüd on sinu kord peeglisse vaadata 😊
Mõte, et vaesed on oma vaesuses süüdi ja veel eriti äärmuslik arvamus, et see on ainus põhjus vaesuseks, tundub populaarne just paremal järjel olevate inimeste seas.
Seda mõtteviisi kirjeldab lähemalt selline nähtus, nagu õiglase maailma hüpotees (just-world hypothesis ehk just-world fallacy).
Telli omale RahaRaadio saated Apple’i podcasti kaudu.
Kas vaesed on täielikult ise süüdi või on maailm siiski veidi kirjum?
2 replies on “Vaesus on sinu süü”
Sellega on nii ja naa.
Kui inimene on majanduslikult kirjaoskamatu, raiskab oma ressursse tühiste asjade peale, võtab mõttetult laenu jne, siis on vaesus inimese süü, põhjuseks enda laiskus – pole viitsinud õppida, vaeva näha, majanduse põhitõdesid enda jaoks selgeks teha.
Kui inimene on haige ega suuda füüsiliselt pingutada, siis ei ole vaesus inimese süü. Kui ta on tõesti rumal ja ei saagi asjadest aru, siis ei ole see ka tema süü.
Mingi süü on kindlasti ühiskonnal, mis propageerib raiskamist ja kulutamist, asjadekultust. Inimene tahab olla lugupeetud ühiskonna liige. Kas auto ostetakse ainult sõitmiseks? Või saad sa oma auto eest teistelt hindeid? Et sinu auto määrab ära, kuidas sinusse suhtutakse? Kas pole nii?
Minu arvates on enamasti vaesuse põhjuseks vale majanduslik käitumine, aga mitte alati. On asju, mis inimesest ei sõltu. Ja lõpuks ei ole vaesus mingi häbiasi. Inimene, kes peab vaesust häbiks, selle ülemise korruse ühendused pole päris paigas, minu arvates.
See on selline parajalt keeruline teema jah. Sinu kommentaaristki tegelikult on näha mõtteid, mille puhul saaks nii üht- kui teistpidi olukorda tõlgendada. Näiteks majanduslikult kirjaoskamatu ja raiskav inimene on ise süüdi, sest laisk. Haige või rumal inimene jälle ei ole süüdi. Samas võib see kirjaoskamatus, või miks ka mitte laiskus, olla tingitud rumalusest või haigusest või koguni hoopis vaesusest (nagu siin kunagi selgitasin). Rumal on muidugi selline üsna mitmetähenduslik sõna, et annab väga erinevaid asju selle all mõelda.
Teine asi, mis olukorra omajagu segasemaks muudab, on see, et haigust põhjusena on lihtne mõista, aga vaimse tervise muresid (mõnel juhul võiks ka öelda ehk vaimse tervisega seotud haigust) aga alati ei taheta justkui sobivaks põhjuseks pidada. Samal ajal on stress ja vaimse tervise probleemid pidevalt üsna levinud põhjus, miks inimesed haiguspäevi võtavad. Tegelikkuses muidugi võib isegi levinum olla, sest selle tagajärjel võivad ka teised haigused tekkida. Rääkimata siis sellest, et selle tõttu ei pruugi isegi tööd olla, kust neid haiguspäevi võtta oleks.
Selle rumaluse kõrvalegi saaks teoorias teisi tegureid lisada. Kui sa sünnid või lapsepõlve mõjutuste tõttu muutud selliseks inimeseks, kes on väga impulssiivne või riskikartlik või ei usalda kedagi ega midagi jne, siis ilmselgelt on investeerimine ja säästmine väga keeruline ettevõtmine. Kas siis on oma süü või mitte? Kui inimene on sellepärast selline, et ema raseduse/imetamise ajal mingisuguseid aineid tarvitas, kas siis on oma süü? Kui aga see mõju tuli lihtsalt sellest, kuidas teda kasvatati ja eeskuju näidati, kas siis on tema süü või mitte?
Ehk lühidalt, jube palju on selliseid nüansse, kuhu on väga keeruline konkreetset piiri maha tõmmata. Erinevad aju-uuringud ja eksperimendid annavad siin vähehaaval aimu, miks või kuidas üks või teine omadus/seisukoht tekib ja kas, kuidas, kui hästi neid mõjutada õnnestub. Samas lõplikke vastuseid enamikel juhtudel endiselt ei ole. Lõpuks taandub asi moraalsetele põhimõtetele, mis on samuti erinevatel inimestel erinevalt välja kujunenud ja sõltuvalt olukorrast võivad ka muutuda. Musta-valge maailmanägemusega inimeste õudusunenägu.