Jootraha jätmine on üsna vastuoluline teema. Ühest küljest tundub see loomulik viis tänada head teenindajat, teisalt aga tekitab küsimusi, kas me ei toeta sellega hoopis süsteemi, kus tööandja võib maksta väiksemat palka, sest “ülejäänu tuleb nagunii jootrahast”.
Küsisin RahaFoorumlastelt meililistis nende jootraha jätmise harjumuste kohta ja sain päris palju huvitavaid mõtteid ja mustreid, mis näitavad, et inimesed lähenevad teemale väga erinevalt. Mõne jaoks on see igapäevane harjumus, teise jaoks pigem erandlik tänuavaldus. Mõnel on põhjalik reeglistik, mille järgi toimetab, teine teeb seda üsna juhuslikult.
Vastajate valim ei olnud kindlasti nii suur, et saaks Eesti peale tervikuna üldistada, aga kasulikku infot saab siit küll.
Millal jootraha jäetakse?
Kõige rohkem sõltub jootraha jätmine olukorrast. Vastustest joonistus välja mitu korduvat mustrit:
- Restoranid ja lauateenindus – kõige tüüpilisem olukord, kus jootraha jäetakse.
- Kiirtoit, letiteenindus või päevapakkumised – enamasti jootraha ei jäeta.
- Muu teenus – mõned jätavad juuksurile, õmblejale või isegi turul tädikesele.
- Taksod ja kullerid – siin lähenemised lahknevad. Osa ei jäta kunagi, teised jälle alati, eriti kui teenus oli kiire või sõbralik. Mõni põhjendab seda lausa sotsiaalse panusena, et toetada väikse palgaga töökohti ja teenuse püsimist.
See näitab, et ühtset “reeglit” ei olegi – pigem sõltub otsus nii kohast kui ka inimese enda väärtustest ja hoiakutest.
Kui palju jootraha jäetakse?
Kui on juba otsustatud jootraha jätta, kerkib kohe järgmine küsimus: kui palju? Ka siin varieeruvad harjumused päris palju.
- Klassikaliselt jäetakse 5–10% arvest.
- Väga hea teeninduse puhul aga 15%-20%.
- Mõni eelistab fikseeritud summat (nt 2–5 €), mõni ümardab summa lihtsalt täis euroni.
- On ka neid, kes jätavad oluliselt suurema summa, kui tunne ja olukord seda õigustab.
Seega võib öelda, et jootraha suurus sõltub tihti nii teeninduse kvaliteedist kui ka inimese isiklikust harjumusest või meeleolust.
Mis mõjutab jootraha jätmist?
Miks inimesed üldse otsustavad jätta või mitte jätta? Siit tuli välja mitu korduvat põhjust:
- Teeninduse kvaliteet – halva teeninduse korral jootraha tavaliselt ei jäeta. Kui aga näiteks on suurem seltskond, keerulisemad tellimused või teenindaja annab mõne väga hea soovituse, siis jäetakse rohkem.
- Sularaha olemasolu – mitmed ütlesid, et ei jäta lihtsalt seetõttu, et kaardiga jootraha ei soovi maksta (või ei usalda, et see töötajani jõuab).
- Sotsiaalne surve – kui kõik teised jätavad, siis on ebamugav üksi mitte jätta.
- Isiklik kogemus – paljud, kes on ise teeninduses töötanud, jätavad alati, sest teavad, kui suurt rolli see jootraha võib töötaja jaoks mängida.
- Harjumus välismaal elades – mõnele on välismaalt külge jäänud reegel, et jootraha tuleb alati jätta ja teeb seetõttu ka seda Eestis automaatselt.
Dilemmad, mis tekivad
Lisaks toodi vastuses välja ka mitmed dilemmad:
- Kuidas jätta jootraha köögile, mitte ainult teenindajale? Eriti kui teenindus oli kesine, aga toit väga hea.
- Kuidas tänada ühte väga head teenindajat, kui samas lauas tegutses ka tema mitte eriti head tööd teinud kolleeg?
- Ja see alguses ka viidatud mõte: Kas jootraha jätmine pigem pidurdab palkade tõusu, sest tööandjad arvestavad sellega?
Mitmes vastuses toodi ka välja, et kaardiga jootraha jättes ei saa teenindaja sellest suurt midagi endale. Täpsemalt seda kommenteerida ei oska, aga samas võiks see olla midagi, mida saab teenindajalt alati enne üle küsida.
Isiklik kogemus
Mina olen pigem jootraha jätja, sest olen ise teenindustööd teinud ja tean, kui palju võib väiksemgi lisapanus inimest rõõmustada. Samas tunnen ka seda vastuolu, et kui kõik jätavad, siis ei teki tööandjatel motivatsiooni palka tõsta. Sellele teemale pole mul veel selget lõplikku vastust.
Küll jõudsin neid lugejate vastuseid vaadates järeldusele, et ma teen ka oma jootraha jätmisi üsna kaootiliselt. Ilma mõtlemata on näiteks ka mul välja kujunenud reegel, et päevapakkumised, kiirtoit jms kohad jootraha ei saa.
Samas tihtipeale söömas käies rakendan sellist loogikat, et mõtlen enne juba välja, kui palju mu eelarve on. Näiteks olenevalt kohast ja seltskonnast 20 €, 30 €, 50 €.
Selle summa kannan mõttes juba kuludeks ära ja kui siis juhtub, et plaanisin 50 € ning sõin 27 € eest, siis teenindaja saab päris viisaka jootraha omale.
Aga kuidas sina teed?
Kas jätad Eestis jootraha? Kui jah, siis millal ja kui palju?
Ja kas sinu meelest peaks jootraha olema pigem tänu erilise pingutuse eest või on see juba osa teenindaja palgast?
Jaga oma mõtteid kommentaarides. Arutame koos, kuidas Eestis tegelikult jootrahaga lood on.