Alice Schroederi raamat The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life on väga paks (kokku üle 800 lk inglisekeelsel versioonil) ja põhjalik ülevaade Warren Buffetti elust.
See on väga hea raamat, kui sind reaalselt huvitab tema teekond ja elu. Kui aga tahad lihtsalt teada, kuidas miljardäriks saada, siis on siin sinu jaoks ilmselt liiga palju ebaolulisi detaile ja liiga vähe olulist infot.
Ilmselgelt ei suuda ma kõike seda siin lühidalt kokku võtta, aga toon välja mõned märksõnad nii ärilise ja investeerimise poolelt kui ka eraeluliselt.
Investori ja äri poolelt Buffetti tegemistest
Ilmselgelt said kaetud sellised tuntumad asjad, nagu Berkshire Hathaway tekkelugu ja kokkupuuted järelevalveasutustega Blue Chip Stamps, Buffalo Evening News ja Salomon Brothers juhtumite puhul.
Samuti on toodud välja erinevat kriitikat, mida Buffett on äritavade või raamatupidamispõhimõtete kohta aastate jooksul teinud. Näiteks mõtisklusi sel teemal, kui jabur on lasta derivatiividega äritsemisel tehingute kasumlikkust hinnata neil, kelle sissetulek sellest sõltub.
Ette võetakse ka LTCM (Long-Term Capital Management) potentsiaalne turu õhku laskmise juhtum ja Bear Stearnsi raskuste lugu. Päris palju lehekülgi saavad omale ka erinevad Buffetti õnnestunud ja ebaõnnestunud tehingud ning nende otsuste tegemise ja tulemuste tagamaad. Investorina on need ilmselt kõige huvitavam osa raamatust. Kuigi reaalsuses ise neist paljusid jäljendada ei saaks.
Raske on olla investor
Huvitav on ka see osa, kus tuuakse välja juhtumisi, kuidas teised on temasse erinevatel aegadel suhtunud. Näiteks tuleb välja, et üsna kergelt hakatakse mõnitama, kui vahepeal hästi ei lähe.
Tal oli mingil perioodil kehv tootlus ja siis tehti mõnuga maha, et Buffett on ikka jube rumal ja ajale jalgu jäänud, et ei investeeri tehnoloogiasse. Warren vaatas endiselt pikaajalist horisonti, aga enamus kriitikuid vaatasid ja tegutsesid lühiajalises perspektiivis.
Paar huvitavat mõtet ja seika, mis ka siinkohal ehk paslik välja tuua. Üks minu poolt tõlgitud tsitaat: “Alati leidub inimesi, kes räägivad, et reeglid on muutunud. See ainult tundub nii, kui ajahorisont on liiga lühike.”
Väärt mõte, mida meenutada, kui jälle aastaid on turgudel head ajad olnud ja mingi imelik vara(klass) või sektor irratsionaalselt rallisid teeb. Või kui mõni fondijuht räägib, miks mingi lühiajaline muutus on indeksfondi strateegia ebamõistlikuks muutnud.
Välja toomist väärib ka Buffetti mõte, et väga vähesed inimesed peaksid olema aktiivsed investorid. Usun, et ta teab, mida räägib ja ma pole päris põhjaliku uurimise järel ka leidnud tõestust vastupidisele. Enamus inimeste jaoks on passiivne indeksfondis istumine kõige parem pikaajaline investeerimisstrateegia.
Buffetti era- ja pereelu
Omamoodi huvitav osa raamatust on igasugused näited ja seiklused Buffetti eraelust. Klassikaline info tema uskumatult hea mälu ja numbrite armastuse kohta on siin ilmselgelt olemas. Investeerimisele pühendumuse kohta on ka üks hea näide, et ta võttis ettevõtete aruandeid jms materjali isegi mesinädalatele kaasa.
Päris põhjalikult tuleb juttu sellest, kuidas aastate jooksul Warreniga koostööd teinud äripartneritega tutvuti (sh Charlie Munger) ja kuidas need suhted välja kujunesid.
Minu jaoks vähem teada olid tema tegevuse algusaastad, kus ta katsetas väga palju erinevaid lähenemisi, kuidas raha kokku ajada. Väga korralik ettevõtja oli juba varakult.
Püsiv joon: koonerlus
Samal ajal oli ka juba varakult märkimisväärne kooner. Sealhulgas see koonerlus ei kadunud suurema sissetuleku järel kuhugi. Veel ajal, kus tal äriga läks päris hästi, tegi endiselt ajalehekioskiga kokkuleppe, et saab eelmise nädala ajalehe soodushinnaga. Ei raatsinud natukene rohkem maksta, et viimast lehte osta.
Koonerlust said kogeda ka tema naine ja teised pereliikmed. Tükk aega oli tal näiteks tingimus, et kui lapsed tahavad mingit suuremat projekti ellu viia, siis tema toetab maksimaalselt 10% ulatuses. 90% rahast pidi laps ise leidma.
Sotsiaalne kohmetus ja naistemees
Päevavalgele tuuakse Buffetti seiklused mitmenaisepidajana. St naised, kes tema eest hoolitsesid, sest ta oli nii mõneski igapäevases toimetuses üsna kohmetu. See kohmetus väljendus alates riietumisest kuni imelike toitumisharjumusteni.
Nagu arvata võib, siis on Warrenil elus ette tulnud probleeme erinevate pereliikmetega, mis ka siia raamatusse jõudsid. Toodi välja, et Warren osales vähemalt algusaastatel laste kasvatuses nii vähe, et peres tekkis oma nali, kus Warren küsib: “Kes see on?” ja vastus: “See on sinu laps.”
Kokkuvõtteks
Snowball on kohustuslik lugemine kõigile, kes arvavad, et neist saab järgmine Warren Buffett. See raamat näitab minu arvates väga selgelt, et kui me just pole põhjendamatult enesekindlad, siis enamusel meist (sh minul) ei ole selleks vajalikke eeldusi.
Küll saab siit päris palju häid mõtteid ja näiteid, kuidas nii mõneski valdkonnas ellu, investeerimisse või äri tegemisse suhtuda ja kuidas mitte. Näiteks laste kasvatamise osas ma temast enamjaolt eeskuju ei võtaks.
Kuna ma ei ole just paadunud Warren Buffetti fänn, siis minu jaoks oli raamat pisut liiga mahukas. Usun, et mingi sadakond lehekülge detaile oleks võinud vabalt välja jätta ja minu jaoks poleks raamat sellest midagi kaotanud. Samas tõsised fännid tõenäoliselt naudivad seda detailsust.
Kas oled seda raamatut lugenud? Mis mõtteid sinule tekitas ja mitu tärni annaksid?
2 replies on “The Snowball ehk Warren Buffetti elulugu”
ausalt öeldes, selline kooner ja jobu küll olla ei tahaks. Raha ei ole maailmas kõige tähtsam. Elu on elamiseks, mitte raha kokku ajamiseks.
Huvitavalt hinnanguline kommentaar inimese suhtes ilmselt mingi ühe aspekti alusel? Buffett on siiani loetu põhjal üks väheseid ärimehi/investoreid, kes peab oma sõnast ja põhimõtetest kinni ka siis, kui see talle kahjulik. Ehk maksab osaluse eest rohkem, kuigi müüja teadmatusest tulenevalt saaks alla õiglase hinna kätte, pooldab endasugustele maksutõusu, on lubanud valdava enamuse oma varast heategevuseks annetada jne. Päris jobu tõesti.