Categories
Investeerimine: raha sinu eest tööle Finantsvabadus: reisimine, nautimine, areng

Kuidas saada sama raha eest rohkem?

Kes meist ei oleks mingil hetkel oma elus mõelnud, et kui vaid teeniks natukene rohkem või saaks selle palgakõrgenduse, siis saaks mitmed probleemid lahendatud ja elu oleks parem? Mõned meist on ehk isegi kaugemale läinud ja unistanud ühest korralikust loteriivõidust.

See mõte, et suurem rikkus toob suurema õnne, on meie ühiskonnas vist üks levinumaid lugusid, mida me omale räägime.

Samas, kui teadlased uurivad sissetuleku seost õnnelikkusega, siis alates teatud hetkest, kus elu põhivajadused nagu vari pea kohal, toit laual ja riided seljas, ei oma suurem sissetulek enam erilist mõju.

Kui sa teeniksid tänasest kaks korda rohkem, siis sa ei oleks sellest kohe kindlasti mitte kaks korda õnnelikum. Tõenäoliselt, kui sa Äripäeva loed, oled sa üks neist inimestest, kes ei märkaks isegi mingit muutust oma eluga rahulolus.

Jah, esimesed kuud teeks see positiivne uudis su elu rõõmsamaks küll, kuid algse eufooria möödudes läheks elu täpselt vanaviisi edasi.

Miks see nii on? Kas viga on kuidagi rahas?

Teoreetiliselt võiks ju nii mõelda. Uurimused on taaskord näidanud, et kui panna meid rahast kasvõi ainult mõtlema, muutume juba isekamaks. Materialistliku maailmavaatega inimesed on ka suurema tõenäosusega depressiivsemad ja oma eluga vähem rahul.

Samal ajal aga võime lugeda, kuidas maailma rikkaimad inimesed nagu Bill Gates ja Warren Buffett annetavad suurema osa oma varandusest heategevuseks ja ei tundu seejuures just väga isekad olevat.

Viga on suhtumises ja raha kasutamise viisis.

Me ei ole eriti osavad hindama seda, kuidas mingi tulevikusündmus meie õnnelikkust muudab. Lühiajalist mõju suudame enam-vähem ehk isegi hinnata, aga pikaajalise mõju osas paneme ikka üsna puusse. Rohkema raha mõju hindamine on üks neist kohtadest.

Ühest küljest viib see selleni, et me püüame järjest rohkem teenida, sest meil on arvamus, et rohkem raha teeb meid õnnelikumaks.

Teisest küljest aga tähendab see seda, et me kasutame oma raha viisidel, mis meie õnnelikkust ei mõjuta, teevad seda lühiajaliselt või hoopis teevad meid õnnetumaks.

Kas õnne saab ikkagi osta?

Õnneks on teadlased nagu Elizabeth Dunn, Michael Norton ja mitmed teised ka seda uurinud ja üsna mitmeid huvitavaid avastusi teinud, mis võiksid aidata meil oma raha efektiivsemalt kasutada.

Näiteks, kas sa oled mõtelnud, et su elu oleks parem, kui elaksid oma praegusest kodust suuremas korteris/majas? Äkki võiks see isegi omada basseini, mullivanni või sauna? Vahest on sul isegi nimekiri muudest vajalikest lukselementidest peas olemas juba? Kui sul pole, siis kindlasti tead kedagi, kel on?

Nii kurb või rõõmus uudis kui see ka pole, siis tuleb välja, et kodu olemasolu mõjutab küll õnnelikkust (kodutuna on elu ikka raskem), aga see mõju lõpeb umbes sealmaal, kus naabrid sinu elu ei sega, lagi ei leki, sa läbi põranda alumisele naabrile kaela ei vaju ja seinad püsivad kindlalt püsti.

Lisaks objektiivselt elamist segavate faktorite puudumisele, ei tundu lisaluksused õnnelikkust väga mõjutavat. Teisisõnu, basseini ehitamine, mullivanni lisamine ja oma kahetoalisest korterist kahekorruselisse majja kolimine on õnnelikkuse seisukohalt üsna kehvad investeeringud.

Kui oled elus mitmeid kordi kolinud, siis ilmselt oled minuga sarnaselt tähele pannud, et isegi kui algselt tundus, et ei ole nagu kõige meeldivam koht elamiseks, siis aja jooksul justkui harjud ära ja tekib taas kodune tunne (üks pisut ekstreemsematest näidetest võiks olla kasvõi kasarmu ajateenistuse ajal…kes on käinud, teab, kui mõnus kodune tunne on kasarmutoas peale -20° C ilmadega välilaagrit).

Mis veel kurvem, kui sa nüüd oled omale siiski ühe sellise maja ostnud kuhugi linnast välja, siis viitavad teadlaste tulemused sellele, et sa mitte ei teinud oma elu ühte suurimat kulutust, mille oleks võinud ilmselt tegemata jätta, vaid sa ka vähendasid sellega oma õnnelikkust edaspidi igapäevaselt, kui sa pead sealt tööle sõitma.

Nimelt pikk sõit tööle ja koju on üks neist asjadest, mis tundub õnnelikkust üsna palju ja negatiivselt mõjutavat. Seega, kui sa sooviksid oma raha kasutada nii, et sa oma eluga rohkem rahul oleksid, siis tasub pigem osta omale kodu, mis on töökohale lähemal, mitte tingimata praegusest suurem ja uhkem.

Tõenäoliselt jääks ka omajagu raha üle, mida järgmiste näpunäidete suunas rakendada.

Suuruselt teine ost

Kui oma kodu on tavaliselt enamus inimeste jaoks elu suurim ost, siis teisel kohal on tihtipeale auto. RahaFoorumis olen ka mõned korrad kirjutanud, kuidas see on paljude jaoks ebamõistlikult kulukas luksus, aga vaatame sel korral, kuidas see õnnelikkust võiks mõjutada.

Isiklikult võin omast kogemusest öelda, et ei ole selle mitte omamisest küll tundnud, et see mind kuidagi õnnetumaks teeks, aga kui siiski omale autot osta, siis kas tasub osta kallim ja uhkem või ajab ka odavam mudel asja ära?

Kes sel teemal kirjandust vähem lugenud on, võib ehk üllatusega avastada, et õnnelikkuse seisukohast ei ole vahet. Muidugi jällegi juhul, kui su auto kogu aeg ära ei lagune.

Küll aga ei maksa heituda, kui oled üks neist, kes omale kallima auto on soetanud. See võib siiski olla ka rahulolu kohast mõistlik investeering, kuid selleks tuleb sul aeg-ajalt teha vähemalt ühte neist kahest asjast:

  • Teha autoga lõbusõite ehk niisama ringi sõita. Miks mitte ilusa ilmaga mõnda RMK poolt ülesseatud grillimiskohta minna?
  • Endale teadlikult meelde tuletada oma auto positiivseid omadusi, mis selle paremaks teevad, kui mõni odavam mark või mudel.

Paraku jällegi suurem osa autoomanikest seda ei tee, harjuvad oma autoga lihtsalt ära ja on taas rahulolu seisukohalt raha raisku lasknud.

Mis käib koduga kaasas?

Nüüd kus põhilised ostud tehtud ja kodu olemas, tundub peaaegu nagu kohustus sinna üks telekas soetada. Mõnikord ka kaks või rohkem. Pole ka ime, selle aasta alguse Emori uuringu järgi veetsid eestlased teleka ees keskmiselt 4h ja 17 minutit päevas.

Kas peaksid ostma suure ja uhke teleka või äkki ajaks asja ära ka kusagilt kasutatuna ostetud vanem, väiksem ja odavam variant?

Meie kodus sellist asja ei ole ja tõenäoliselt ka ei tule kunagi, sest pole lihtsalt kedagi, kes seda vaataks. Küll aga on siin teadlased taaskord jõudnud huvitavate tulemusteni.

Mida kallima teleka sa ostad, seda rohkem sa telekat vaatad. Samal ajal aga on teleka vaatamine üks asi, mis pigem vähendab eluga rahulolu. Mida rohkem telekat vaadata, seda suurem ka selle mõju rahulolule.

Muidugi võiks siinkohal mõelda hoopis sedapidi, et inimesed, kes rohkem telekat vaatavad, ostavad omale suurema teleka, aga ehk meenub sulle mõni üsna kallis ost, mille tegid kunagi ammu? Kas võis seal olla midagi sellist, mida sa peale ostu enam eriti ei kasutanud? Näiteks paar jalanõusid, mis olid uskumatult ebamugavad või mõni alguses vajalik tundunud trenažöör, mis peale esimesi nädalaid enam kordagi kasutust ei leidnud?

Kui see ost oli kallis, siis on see suure tõenäosusega sul veel kuskil kapis või sahtlinurgas alles, sest sa panustasid sinna lihtsalt liiga palju, et sellest niisama loobuda.

Ühesõnaga, soe soovitus, pane telekas kinni, müü maha või kingi kellelegi ära ning tee midagi paremat. Loe raamatut, alusta lõpuks selle projektiga, millest sa viimased 5 aastat rääkinud oled, aga ajapuuduse tõttu kuidagi tegema pole jõudnud või mine jaluta õues, kui ilm seda lubab.

Kas asju ei tohiks siis üldse osta?

Eelnevast jutust võib jääda tõesti mulje, et kõikvõimalike asjade ostmine on õnnelikkuse seisukohalt üsna halb idee ja ebaefektiivne raha kasutamine.

Suures pildis nii ka on. Kui vaadata, millised ostud õnnelikkust ja eluga rahulolu suurendavad, siis asju ja kogemusi võrreldes ei ole asjadel isegi mitte lootust.

Miks kogemused paremad on:

  • Neid on teiste kogemustega raskem objektiivselt võrrelda, kui aga sõber taskust sinust vingema telefoni välja võtab, kaotab sinu telefon justkui väärtust.
  • Aja jooksul asjad kuluvad, lagunevad ja muutuvad kasutuks. Kogemused muutuvad aga paremaks. Kes meist ei meenutaks nostalgiliselt vanu häid aegu (isegi kui nad tol ajal nii väga head ei tundunudki).
  • Asju kasutame tihtipeale kodus üksinda, aga kogemused on tavaliselt ikka sõprade ja muude inimestega koos, nii et saame seal sotsialiseeruda.

Siin on siiski üks erand. Kui sa ostad nö kogemuslikke asju ehk midagi sellist, mis võimaldab sul ennast arendada või aitab sul edaspidi luua kogemusi, siis need on õnnelikkuse seisukohast kogemustega võrdväärsed.

Siia võiks kuuluda näiteks kitarr (eeldusel, et sa seda mängima hakkad), mõni hea raamat või põnev lauamäng. Meie teleka arvelt säästetud raha kulub ilmselt selle viimase alla.

Kuidas oma oste valida?

Nüüdseks oled relvastatud teadmisega, mida ostes sa iga kulutatud euro eest maksimaalselt õnne saad. Kuidas aga neid oste ja kogemusi valida, millesse oma raha investeerida?

Meenuta viimast korda, kui sa mõne pisut igapäevastest ostudest suurema ostu tegid. Kas läksid poodi ja võtsid riiulilt selle, mis parasjagu pakkumisel oli või uurisid eelnevalt põhjalikult internetist erinevaid võimalusi, konsulteerisid ehk ka mõne asjatundjaga ning võrdlesid põhjalikult kõigi plusse ja miinuseid, enne kui otsuse langetasid?

Mina mäletan näiteks väga selgelt, kuidas oma viimase arvuti ostsin, kui vana ei olnud enam töö tegemiseks eriti efektiivne ja hakkas ajale jalgu jääma. Mul oli peas üks üsna ressurssenõudev programm, mida ma oma arvuti peal tahtsin kasutada.

Otsisin välja selle programmi riistvaralised nõudmised, panin sellele väikese varu, et ka paari aasta pärast oleks siiski arvuti töövõimeline ja ostsin omale neile tingimustele vastava arvuti.

Maksis umbes pool sellest hinnast, mis valmislahendusi tol ajal arvutipoed reklaamisid ja pole siiani enam kui kahe aasta jooksul mind kordagi alt vedanud.

Minu kirjeldatud meetodi on Barry Schwartz oma raamatus „Paradox of Choice“ nimetanud rahuldumiseks (satisficing). Sellele vastanduv otsustusmeetod on maksimeerimine, kus sa püüad leida kõige kõige parema variandi ning hindad kõiki võimalusi ja detaile põhjalikult.

Me kõik rakendame erinevatel aegadel ja erinevate ostude puhul mõnevõrra nii üht kui teist strateegiat. Kui sa aga tundsid ära, et sina oled valdava osa ajast see maksimeerija tüüpi, siis mul on sulle häid uudiseid – sa saad tavaliselt parema diili, kui rahulduja ehk sinu ostetud toode on parem.

Samal ajal on mul sulle ka halbu uudiseid – sa oled oma ostuga vähem rahul, kui rahulduja, kes tegi kehvema valiku, sest sa oled seda nii paljude teistega võrrelnud ning sa tead, et jäid oma valikut tehes ilma sellest mõnusast omadusest, mis oli 14. variandil, mida sa uurisid ja mida sinu variandil ei ole.

Pean tunnistama, et oma arvuti ostsin peale seda, kui olin vastavasisulist uurimust juba lugenud, mitte ei teadnud seda teha juba loomulikust intelligentsist. Eelnevalt harrastasin siiski üsna tihti maksimiseerimist, aga see näitab, et meil kõigil on lootust tulevikus paremaid otsuseid teha.

Ostad kohe välja või maksad järelmaksuga?

Parim või piisavalt hea toode või kogemus välja valitud, aga nüüd tuleb selle eest ka tasuda. Kunagi kirjutasin blogis sellest, kuidas maksmine tekitab meis psühholoogilist valu ja vähendab seega ka seda, kui palju me oma ostu naudime.

Kuidas siis ikkagi võimalikult palju rahulolu oma ostust kätte saada? Paljud on läinud (ala)teadlikult seda teed, et maksavad kaardiga või lausa krediitkaardiga. Mida kaugem see maksmise protsess raha üleandmisest on, seda vähem psühholoogilist valu see meile põhjustab (sellepärast kipuvad ka kaardiga maksvad inimesed tavaliselt poes rohkem kulutama).

Sellest võib tunduda, et kõige vähem valu põhjustab see, kui maksmist võimalikult palju edasi lükata ja mõnuga oma ostu nautida. Paraku ei ole asi jällegi nii lihtne, sest võlgu olemine kipub tavaliselt hoopis rohkem negatiivseid emotsioone tekitama ja lõppkokkuvõttes on see õnnelikkusele halvema mõjuga, kui kohe maksmine.

Tegelikult on isegi õnnelikkuse mõttes kõige parem isegi ette maksta (tasub muidugi jälgida, et tegemist on usaldusväärse müüjaga), sest sellisel juhul koged maksmise valu ära ning selleks ajaks kui oma ostu nautima hakkad, on see juba ununenud.

Ühtlasi kaasneb ettemaksuga tihtipeale ootusärevus, mis suurendab saadavad rahulolu ja naudingut veelgi enam. Näiteks inimesed on palju rahulolevamad ja põnevil kaks nädalat enne kauaoodatud puhkusereisi, kui nädal peale seda.

Maksta võid muidugi oma deebetkaardiga või pangaülekandega, et sularahaga maksmise valu ka vähendada.

Õnnelikumate kulutuste suunas

Sisuliselt on sul nüüd teada kõik, mida vaja, et oma oste teha viisil, mis on ka psühholoogiliselt kasulik ja aitab sind vähehaaval aina ilusama tuleviku suunas liikuda.

Kui need võtted juba käpas, siis tõelised edusammud õnnelikkuse suunas tulevad juba siis, kui hakkad oma raha kasutama teiste hüvanguks. Sa ei pea loobuma 90% oma varast, nagu mõni artikli algul mainitud eeskuju, aga isegi väike heategu mõjutab meie õnnelikkust tunduvalt enam kui arvatagi oskad.

Ausaltöeldes ei olegi rahasumma oluline. Isegi see pole väga oluline, kui palju see heategu reaalselt teist inimest aitab. Olenemata riigist või heategija finantsseisust, on alati mõju õnnelikkusele tuntav.

Kui seda mõju võrrelda, siis heategevuseks annetamine suurendab õnnelikkust umbes sama palju, kui sissetulekute kahekordistumine. Ja kuigi alguses mainisin, et viimane seda väga palju ei suurenda, siis mitmele inimesele kasvõi paari euro eest head teha on tunduvalt lihtsam, kui oma sissetulekut korduvalt kahekordistada.

Siinkohal pean natukene häbiväärselt tunnistama, et kui eelmiste punktide puhul sain välja tuua, kuidas olen üldiselt üsna arukalt käitunud, siis siinkohal on kindlasti omajagu arenguruumi.

Oleme küll teinud jõuludel vaesemast perest lastele jõulukingitusi ja annetanud aeg-ajalt erinevate eesmärkide jaoks, aga ameeriklaste seas tihti tsiteeritud 10% heategevuse osa eelarvest on endiselt ikka üsna kaugel.

Antud artikkel ilmus kõigepealt lühendatud kujul Äripäevas (paywall).

2 replies on “Kuidas saada sama raha eest rohkem?”

Hea artikkel! Siiski kerge ääremärkus seoses II sambaga – kogumispensioniga liitumine on kohustuslik alates 1983. aastast sündinud inimestele. Niisiis võib ka nooremate seas olla neid, keda sisuliselt võiks stipendiumile esitada, kuid selle klausli tõttu ei saa. Miks taoline kriteerium on seatud?

Kindlasti sai ka nooremaid esitada. Lihtsalt Stipendiumi summa oli arvutatud eeldusega, et II sambaga ei ole liitutud ehk summa oli sellevõrra suurem 😉

Ei tahtnud inimesi selle eest karistada, kui nad otsustasid võimalusel oma raha sinna mitte panna ja selle asemel investeerida seda ise arukamal moel.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.