Home » Finantsvabadus: reisimine, nautimine, areng » Ma ei saa seda teha, sest mul ei ole piisavalt …
     

Ma ei saa seda teha, sest mul ei ole piisavalt …

Kui paljudel meist on mõni selline asi, mida tahaks teha, aga ei saa, sest meil ei ole piisavalt midagi?
Mõned näited:

  • “Tahan ettevõtjaks hakata, aga ma ei tea seda asja veel piisavalt hästi.”
  • “Tahaks investeerida, aga mul pole piisavalt raha.”
  • “Tahan investeerida, aga ma ei tea, kuidas seda edukalt teha.”
  • “Tahan minna <sinu_soovitud_eriala> õppima, aga see nõuab matemaatika eksamit ja ma ei oska matemaatikat üldse.”
  • “Mulle meeldiks käia tantsutrennis, aga ma ei oska tantsida.”
  • “Tahan hakata jõusaalis käima, aga mul ei ole selleks aega ja ma ei oskaks seal midagi peale hakata.”
  • “Tahaks lapsi, aga praegu on veel vara, sest pole piisavalt head sissetulekut ja kodu.”
  • “Mul tuli tööl väga hea uue projekti idee, aga selle jaoks pole piisavalt rahastust.”
  • “Ma ei saa seda postitust lõpuni lugeda, sest siin pole piisavalt palju pilte.”

Ja neid puudujääke on lõputult palju kõikvõimalikes erinevates valdkondades.

Hirm ebaõnnestuda

Kui sa nüüd pisut põhjalikumalt järgi mõtled, siis tegelikult saad aru, et suurem osa neist on lihtsalt põhjendused, mis sa oled välja mõtelnud, sest see mõte tekitab sinus hirmu.

See võib olla hirm ebaõnnestuda, hirm naerualuseks muutuda või lihtsalt üldine ärevus selle tegevuse või olukorra suhtes. Seetõttu oledki enda jaoks need vabandused välja mõtelnud, sest siis suudad sa endale ratsionaalselt õigustada, miks sa veel midagi oma unistuse elluviimiseks teinud pole.

Igaüks meist tahab ikkagi vähemalt enda silmis olla hea ja ratsionaalne inimene, kuigi teadlased avastavad järjest enam olukordi, kus me viimast eriti pole.

Muidugi võib tõesti olla mõne asja puhul ka reaalne põhjus, näiteks sa ei saa lennata, sest inimestel puuduvad selleks vajalikud kehaosad või sa ei pruugi saada kosmonaudiks, sest oled ratastoolis ja omad sisenemiskeeldu kõikidesse riikidesse, kus kosmoseprogrammid on.

Ja on kindlasti ka olukordi, kus tõesti ei ole mõtet seda veel teha – näiteks, kui sa oled kodutu ja tänaval, siis ehk ei ole tõesti kõige mõistlikum omale last veel teha.

Samas olen endiselt kindel, et suurem osa neist “tahan, aga” olukordadest jäävad lihtsalt mõne irratsionaalse ja alusetu hirmu taha kinni.

Hirmu kohta on paar head mõtet, mida tasub meeles pidada:

  • Vapper ei saa olla, kui sa hirmu ei tunne. Vapper oled siis, kui tunned hirmu ja teed sellegipoolest.
  • Hirm kaob siis, kui asja ära teed, mitte vastupidi.

Kui sa ei julge investeerida, sest kardad kaotada, siis ega see hirm enne ära ei kao, kui oled investeerimismaailmas sees, näinud nii võite kui kaotusi ja saanud aru, millega tegu. Ja loodetavasti ei kao see hirm ka siis päriselt ära, sest muidu teeksid väga rumalaid otsuseid.

Oluline on õppida seda hirmu aktsepteerima ja sellest hoolimata siiski tegutsema.

(PS! Psühholoogiat õppinuna pean siiski hoiatuseks mainima, et kui sul on tõsised foobiad, siis pea ees hirmule vastu lennata ja paanikahoogudesse sattuda ei pruugi kõige parem lahendus olla. St, ekstreemsetel juhtudel kasuta ikkagi parem professionaalset abi, et sellest üle saada.)

Ebaõnnestumine kui tagasiside

Teine oluline uskumus või mõtteviis, mis aitab hirmu ebaõnnestumise ees suures osas kaotada ja sul paremini edu saavutada:

  • Ebaõnnestumine on väärtuslik tagasiside. Ainukene tõeline ebaõnnestumine on see, kui sa ei proovigi.

Kui suudad endale selgeks teha, et ebaõnnestumine ei ole midagi lõplikku ega katastroofilist, siis suudad tõenäoliselt ka kergemini aktsepteerida oma eksimusi.

Kui oma eksimusi tunnistada, siis on sul võimalik ka neist õppida ja areneda.

Samas näen nii tihti, kuidas inimesed ei saa või ei taha oma eksimusi tunnistada ja seega ka ei õpi neist ning kordavad ühte ja sama viga pidevalt ning saavad loomulikult ka täpselt neid samu ebarahuldavaid tulemusi.

See on iseenesest loogiline, et sa ei taha vigu tunnistada, kui vead tähendavad sinu jaoks ebaõnnestumist ja ebaõnnestumine tähendab sulle, et oled luuser, kaotaja ja vahest isegi midagi veel hullemat.

Sedasi on aga raske, kui mitte võimatu oma vigadest õppida ja areneda.

Teine levinud olukord, kus see sama nähtus toimub, on kõikvõimalikud loengud, koolitused ja seminarid.

Ei ole lolle küsimusi, aga on lollid küsijad. Lollid küsijad on minu silmis peamiselt need, kes ei saa mingist asjast aru või tahaksid rohkem teada, aga ei julge küsida, sest kardavad lollina paista.

Tuleb tunnistada, et olen sedagi enda elus korduvalt teinud ja olen päris kindel, et ma ei ole ka ainukene. Jällegi kehtib siin sama põhimõte, mis eelnevalt kirjeldatud – kui sa ei tunnista oma viga (ei ütle, et ei saanud aru või tahaksid täpsemalt teada), siis sa ka ei õpi sellest (keegi ei seleta ega korda, sest nad ei tea, et oleks vaja).

Piirid kui takistus

Kui vaatad seda postituse alguses olevat nimekirja (või enda nimekirja asjadest, mida teha tahad, aga ei saa sest …), siis märkad, et kõik neist põhjustest süüdistavad mingit puudujääki ehk mingisuguseid piire, mis sind takistavad.

Näiteks sul on piiratud teadmised, mis ei võimalda ettevõtlusega alustada või sul on piiratud kogus raha, nii et sa ei saa investeerida või sul on matemaatika teadmisi puudu jne.

See peegeldab minu arvates jällegi väga selgelt ühte piiravat uskumust, mis meil kõigil mingil tasemel olemas on:

“Kui mul oleks rohkem <mis-iganes-asja-mida-vajalikuks-pead>, siis saan <sinu-soovitud-tegevus-või-tulemus> teha.”

Näiteks:

  • “Kui mul oleks samad tööriistad, mis professionaalidel, siis võiksin saada samu tulemusi.”
  • “Kui minu ettevõttel oleks sama palju raha kui konkurendil, siis oleksime neist palju edukamad.”
  • “Kui mul oleks sama matemaatika geen, mis mu matemaatikust klassivennal, siis saaksin ka ülesannetest aru.”
  • “Kui ma teeniks €2000 kuus, siis ma investeeriks sellest pool ära, mitte ei raiskaks seda, nagu suurem osa neist, kes teenivad.”

Seda nimekirja võiks ilmselt lõputult täiendada. Kui sul ainult oleks … küll sa siis teeksid … ja oleksid … .

Ma ei oska öelda, miks, aga mulle tundub, et see uskumus on meie ühiskonnas nii sügavalt juurdunud, et igal pool, kuhu vaatad, võid seda näha.

Vahest on see osaliselt sellepärast, et mingil määral ongi ressursid vajalikud, et midagi ära teha (ilma naelata naela seina ju ei löö). Samas kipume seda vajadust peaaegu alati liialdama (vajadusel saab ka ilma haamrita hakkama).

Ehk on osaliselt selle liialdamise taga reklaamide töö tulemus, kus meile juba lapsepõlvest saati sisendatakse, et sul on seda ja toda toodet või teenust vaja, et midagi saavutada. Seda tehakse nii intensiivselt, et sa peaksid peale seda imestama, et sa üldse varem kuidagi ilma selle tooteta elada said.

Piiride paradoks

Kunagi tehti lasteaialastega üks huvitav eksperiment. Ühel juhul viidi lapsed mänguväljakule, kus aeda ümber ei olnud. Lapsed võisid joosta ja mängida, kus iganes. Tulemus oli see, et enamus lapsi olid koos suhteliselt väikese ala peal ja keegi väga rändama ei läinud.

Teisel juhul viidi lapsed mänguväljakule, kus oli aed ümber. Sellisel juhul mängisid lapsed terve aia ulatuses ehk kasutasid kogu ala ära. Võrreldes eelmise olukorraga oli kasutatav ala palju suurem, kuigi see oli piiratud.

Samadele tulemustele on jõutud ka paljudes muudes valdkondades:

  • Teatud juhtudel enda otsustusvõime ja valikute piiramine viib suurema õnnelikkuseni.
  • Kunagi lugesin edukate startupide tegijatega tehtud intervjuusid ja sealt tuli korduvalt välja, et väike eelarve oli üks paremaid mootoreid edasiliikumiseks, mistõttu mõnikord jäeti meelega lisaraha vastu võtmata. Samuti tuli välja vastupidiseid näiteid, kus lisaraha ehk piiride laiendamine tegi olukorra halvemaks hoopis.
  • Teadlased avastasid ühe suurettevõtte põhjal tehtud uurimuses, et majanduslangus suurendas töötajate produktiivsust.
  • Uuringud näitavad, et lapsed, kelle hariduse eest vanemad maksavad, lõpetavad küll kooli suurema tõenäosusega, aga näevad vähem vaeva.
  • Loomingulisusele ja probleemilahendusele aitab kaasa, kui seada endale mingid piirid.

See viitab justkui sellele, et piirangud ei pruugi sugugi takistavad olla, vaid võivad hoopis isegi kasulikult ja edasiviivalt mõjuda.

Samamoodi võiks tuua päris pika nimekirja inimestest, kes elasid ja õppisid täielikus viletsuses ja kellel puudusid igasugused võimalused, kuid kes said ühtedeks edukamateks ja maailma edasiviivamateks kodanikeks.

Leia tasakaal

Ma ei taha öelda, et sellised piirid ja takistused on üdini positiivsed ja peaksid neid endale tee peale ise veel lisaks ette ehitama (kuigi mõnikord võib tõesti kasuks tulla). Samas aga ei ole nad alati ka takistused, mis sind segavad – ja mõnikord ei ole need isegi mitte reaalsed takistused, vaid lihtsalt illusioonid, mille oled loonud, et peita oma (irratsionaalset) hirmu.

Loodan lihtsalt, et see postitus andis sulle piisavalt inspiratsiooni, et hakkaksid mõtlema enda “tahan, aga” olukordade peale ja analüüsiksid pisut neid agasid.

Kas need agad on põhjused, miks sa ei saa seda teha?

Või on need põhjendused, mis peidavad endas irratsionaalset hirmu?

Mida sa selles osas ette võtad?

Hoia end RahaFoorumi tegemistega kursis:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga