Home » Investeerimine: raha sinu eest tööle » Kas ühisrahastusplatvormidel on huvide konflikte?
     

Kas ühisrahastusplatvormidel on huvide konflikte?

Lugesin paari nädala eest huvitavat artiklit ühisrahastusplatvormide huvide konfliktidest ja sellest, kuidas see teema on väga aktuaalseks muutunud just Hiina ühisrahastusturul.

Põhiline arutelupunkt siinkohal on see, et platvormidel peaks olema ka oma raha mängus ehk nö “skin in the game“. Sellega loodetakse, et see aitab ühildada platvormi ja selle platvormi kaudu investeerivate investorite huve, sest halva krediidiskoori või kehva taustakontrolli korral kaotab ka platvorm. See tagab, et platvormi huvides oleks mõlemat võimalikult hästi teha.

Mõned platvormid on selle peale öelnud, et neil ongi investoritega ühised huvid, sest kui nad teevad seda kehvasti, siis lähevad investorid ära ja nende maine on rikutud.

Artiklis on välja toodud, et USA turul on see ehk isegi mõistetav, kuna ca 80-90% investoritest on seal institutsioonid, kes peaksid olema professionaalid ja oskama riske edukalt hinnata, aga Hiina turul on praktiliselt kõik investorid eraisikud, kes vaatavad ainult tootlusenumbrit.

Eesti on selles mõttes ka pigem Hiinaga sarnane, et institutsionaalseid investoreid on siinsel ühisrahastusturul pigem väike vähemus.

Mina isiklikult näen siin aga kahte väga suurt küsitavust:

  1. Ka pankadel olid eluasemelaene väljastades samad pikaajalised huvid. Lühiajalised huvid aga olid midagi muud ja me kõik ilmselt mäletame, mis 2008. aastal selle turuga juhtus. Samale tulemusele on ka korduvalt erinevates eksperimentides ja uurimustes jõutud, et lühiajalised preemiad ja motivaatorid viivad tihtipeale pikas perspektiivis ebasoovitavate tulemusteni.Olgu selleks siis lastekodulastele toast kärbeste mahalöömise eest makstav preemia, mille tulemusena lapsed rohkem kärbseid hoopis tuppa lasevad või eelmise kriisi tekitanud pangandussektori boonused ja edumõõdikud.Usun, et enamik ühisrahastusplatvorme kasutavad ka täna edumõõdikuna igakuiselt väljastatud laenude mahtu, kuna väga suur osa tulust tuleb just sellest, mis on kindlasti väga lühiajalise perspektiiviga, mitte tingimata investorite huvidega kooskõlas olev mõõdik ja väga sarnane sellele, mida pangad tookord kasutasid.
  2. Nagu eelnevalt mainitud, suurem osa investoritest on erainvestorid ja paljude jaoks on see elu esimene kokkupuude sellise investeeringuga. Valdav osa neist ei oskaks isegi parema tahtmise juures ilmselt aru saada, mis seisus nende portfell on, kui täpselt laenud hinnastatud on ja milline on riski-tulu suhe. Rääkimata siis veel olukorras, kus nende numbrite leidmine raskendatud on ning iga portaal nende kuvamiseks erinevat loogikat rakendab.

Mõned on võimalikuks lahenduseks pakkunud välja, et palgad/preemiad jmt tuleks siduda heade tulemustega investorite jaoks või mingit muud sellist kaudset motiveerimismeetodi.

Isiklikult olen taaskord ka selles osas natukene skeptiline, kuna selline motiveerimine on üsna keeruline protsess ja ebasoovitavad tulemused on väga kerged tulema. Mõned näited selle kohta, kuidas selliste “motivatsioonipakettide” rakendamine võib keeruliseks osutuda:

Täna kasutusel meetodid

Kuigi on olemas platvorme, kellel investoritega ühine huvi piirdubki sisuliselt sellel potentsiaalsel maine kahjustumisel ja praktiliselt kogu tulu laekub laenu väljastamise hetkel, siis on tegelikult ka mitmeid viise, kuidas mõned teised platvormid on oma “naha mängu” pannud.

Väljasta ainult laene, millesse ise investeeriksid

Mitmed platvormid on läinud seda teed, et nad väljastavad laene, mille nad ise on rahastanud ja kus sageli jäetakse ka osalus endale mingis osas igast laenust alles. Ühesõnaga, ärilises mõttes on vähemalt mingil määral ka platvormi enda jaoks oluline, et laenud oleksid tulusad, kuna vastasel juhul kaotavad ka nemad nende investeeringute pealt raha.

Siia kuuluvad tänase seisuga näiteks Moneyzen, Mintos ja Twino, kes kõik müüvad oma platvormidel juba varasemalt väljastatud laene maha. Twino vist müüb kogu laenu maha, aga Moneyzen ja Mintose platvormil väljastatavate laenude puhul peaks mingi osa minu teada ka väljastajale jääma (võimalik, et Mintoses ei kehti see kõigi väljastajate puhul).

Tänase seisuga on näiteks ca 16% Mintose turul olevatest laenudest laenuväljastajate endi käes ja ülejäänu investoritele ära müüdud. See ilmselt sisaldab muidugi ka hetkel turul investeerimiseks pakutavaid uusi laene ehk reaalselt jäetakse enda kätte siiski väiksem protsent.

Raske on muidugi öelda, kas ja kui palju selline mudel aitab huvide konflikti vältida ja kui palju see laenu väljastaja osakaal reaalsuses peaks olema, et see kõige paremini toimiks, aga loota ju võiks, et mingil määral motiveerib ikka.

Muidugi olukorras, kus näiteks portaal jätaks enda kätte 5%, aga teenustasudena teeniks 10%, motiveerib ilmselt viimane siiski rohkem ja mõju võib ka vabalt olla marginaalne huvide konflikti lahendamise seisukohast.

Tagatisfond hapudele laenudele

Üsna palju on erinevat liiki ja erineval moel rakendatud tagatisfondide mudeleid.

Kõige nö leebemat sorti tagasiostugarantii on näiteks Lending Clubi mudel, kus nad on lubanud osta tagasi laenud, mille puhul on tegemist identiteedipettusega ehk kus tänu nende kehvale taustakontrollile on suudetud petiste poolt laenu võtta.

Teine variant on pakkuda hapude laenude puhul nö tagatisfondist hüvitist. See on väga populaarne brittide vanimate platvormide puhul, nagu Zopa ja Ratesetter, mis on vähemalt nende kodulehtede andmete põhjal siiani kaitsnud investoreid 100% ulatuses igasugusest kaotusest ehk ükski investor pole pennigi kaotanud.

Sarnast tagatisfondi pakub ka Eesti teine ühisrahastusplatvorm Omaraha, kus tingimuste järgi ostetakse üle 90 päeva viivises Eesti laenud ära vähemalt 60% põhiosa hinnaga, millest ca pool tuleb nende vastavast tagatisfondist (Slovakkia laenude puhul on sarnane eraldi fond) ja teine pool väidetavalt inkassolt, kes need nõuded ära ostab.

Antud mudeli puhul on tavaliselt klient see, kes tagatisfondi rahastab. Omaraha puhul maksab näiteks selle fondi kinni laenaja, kelle krediidikulukusemäär on selle võrra kõrgem ning brittide ja USA turu puhul on vähemalt varasemalt olnud ka populaarne, et investorid maksavad mingit tasu, aga vähemalt Zopa on selle tasu näiteks 2015. aprillist ära kaotanud.

Kuna see raha tagatisfondi tuleb tavaliselt kolmandalt osapoolelt ja platvorm ise justkui ei kaota otseselt sellest midagi (kaudselt küll), siis ma olen natukene kahtleval seisukohal, kas see huvide konflikti niivõrd palju vähendab. Eriti juhtudel, kus see hüvitis on seotud konkreetselt selle fondiga, mitte portaali enda varadega.

Omaraha puhul tundub vähemalt lepingust, et vastutus on siiski nende peal, nii et isegi fondi tühjaks saamise korral tuleb neil see 60% kuidagi välja käia, nii et siin ehk on ka mõnevõrra suurem mõju.

Samas nõuab see taaskord sellist distsiplineeritud tulevikule mõtlemist ja mustade stsenaariumitega arvestamist, mis, nagu eespool ka viitasin, jääb sageli lühiajalistele motivaatoritele alla. Mõju võiks vähemalt teoreetiliselt muidugi suurem olla, kui igasugune hilisem vastutuse puudumine 🙂

Tagasiostugarantii

Viimasel ajal on järjest populaarsemaks muutunud tagasiostugarantii pakkumine, kus mitte ei hüvitata raha tagatisfondist, vaid laenu väljastaja ostab investorite käest hapuksläinud laenud tagasi ning sageli maksab ka selleks ajaks kogunenud intressid ära.

Ehk sisuliselt investori jaoks nagu krediidirisk justkui puuduks, kuna olenemata hapuksminemisest on antud laenust saadav tulu sama.

Sellist mudelit pakuvad täna eestlastele näiteks Mintos ja Twino.

Põhimõtteliselt liigutatakse selle skeemiga krediidirisk investorilt portaali/laenuväljastaja peale, kes siis selle riski katmiseks väljastab laene kõrgema intressiga kui neid investoritele edasi müüakse. See muidugi ei tähenda, et krediidirisk investorit ei puudutaks, sest juhul kui krediidirisk realiseerub liiga suures mahus, siis on ka investor oma rahast siiski ilma.

Sisuliselt on lihtsalt vastutus krediidiriski ohjamise eest viidud portaali/laenuväljastaja kätte, kes vähemalt teoreetiliselt võiks osata seda paremini teha kui üksikud investorid. Samuti võimaldab selline mudel investoritel optimeerida maksude tasumist, kuna hapuksläinud laenude arvelt ei tule tühja kohapealt tulumaksu maksta.

Siin aga on taaskord küsimus selles, kuidas on motivaatorid firma sees üles ehitatud. Kas süsteem soosib pigem laenumahtude kasvatamist ja nö piiri peal edasi rühkimist või on pigem oluline tulemus pikas perspektiivis ehk hoitakse piisavalt puhvrit, hoitakse taustakontrolli ja laenude kvaliteedi taset piisavalt kõrgel, et ka musta stsenaariumi korral hakkama saada.

See skeem on üldpildis üsna sarnane võlakirjade väljastamisega ehk laenuväljastajad koguvad lisakapitali, et rohkem laene väljastada – niiöelda võimendatakse investorite rahaga oma investeeringut ehk suurendatakse oma laenukoormust ja tulu (ning kaotust halva stsenaariumi korral). Veidi sarnane pankade tegevusele enne eelmist kriisi.

Liiga palju uut lisakapitali võib aga viia soovini laenutingimusi leebemaks muuta ja vastu võtta kehvemaid ning riskantsemaid laene, mis heal juhul isegi täna võivad olla üsna hea tootlusega, aga mis järgmise majanduslanguse ajal piisava puhvri puudumisel ettevõtmisele (ja investorite investeeringutele) vee peale tõmbavad.

Viimase osas võib ehk esimesi märke näha Mintoses laene müüva Mogo tegevusest, kelle laenudel investoritele pakutavad intressid on langenud 12.4%-12.9% pealt 10.5% peale ja samal ajal LTV on läinud lakke. Viimaste laenude puhul on ka mõningaid kahtlaseid anomaaliaid välja toodud RahaFoorumi facebooki grupis.

Mogo investoritele makstavad laenudintressid Mintoses kukuvad

Antud juhul on samuti oluline aspekt see, et investorite huvidega ühilduv motivaator on pigem pikaajalise perspektiiviga ja ärilisest aspektist peamised motivaatorid (laenude väljastamisest saadavad tasud, tulu suurendamine läbi võimenduse ja laenumahtude kasvatamise jmt) on pigem lühiajalise suunitlusega ning mitte alati tingimata investorite huvidega ühtne.

Eriti potentsiaalne oht on siin huvide konfliktiks just olukordades, kus laenude väljastamine on üsna lihtne ja investorite huvi rahapaigutusteks suur.

Muud võimalused

On mõningaid teisi viise, mis võiksid seda huvide konflikti vähemalt kaudselt natukene vähendada.

Hapude laenude sissenõudmiskulud portaalile

Näiteks võib veidi motiveerida see, kui portaal katab hapude laenude sissenõudmisega seotud kulud. Samas on see üsna kaudne ja nö kauges tulevikus esinev motivaator, mis tänaste laenude väljastamise puhul ilmselt eriti palju ei mõjuta.

Tagasiostugarantiid ja tagatisfondid on paljude portaalide puhul selle ka juba sisuliselt asendanud. Samuti on olemas Bondora osas näide, kus portaal on sellest kohustusest tagantjärele loobunud.

Võrreldavad numbrid

Paremale eneseregulatsioonile võiks viia ilmselt ka see, kui investoritel oleks võimalik väga lihtsalt erinevate portaalide riski-tulu suhet ja tootlust omavahel võrrelda. Britid on selles osas näidanud head eeskuju ja oma ühistrahastusplatvormide ühingu kaudu hakanud seadma ühiseid reegleid, kuidas tootluse ja riskide osas infot peaks investoritele kodulehel kuvama.

Kui kõigil portaalidel kuvatav info oleks omavahel väga kergelt võrreldav, siis see ilmselt sunniks ka portaalid omavahel tugevamale konkruentsile, sest investoril on tunduvalt lihtsam näha, kui teises portaalis saab sama hea tulemuse väiksema riskiga või sama riski juures parema tulemuse.

See sunniks platvorme rohkem ka oma investeeringute tulemustele panustama, erinevalt tänasest turust, kus kõigis platvormides olevad näitajad on täiesti erineva loogikaga arvutatud ja erinevas formaadis kuvatud, mõnes pole riski kohta absoluutselt midagi näha jne.

Keskmisel investoril pole lootustki platvorme omavahel edukalt võrrelda, et oma otsuseid selle põhjal teha.

Tulud vaid tagasimakstavatest laenudest

Nagu ka alguses viidatud artiklis mainiti, oleks üks variant portaale motiveerida sellega, et hapude laenude pealt maksavad portaalid teenitud tasud investoritele tagasi. See motiveeriks väljastama võimalikult kvaliteetseid laene.

Muidugi viimane tekitaks natukene küsitavust selles osas, et siis oleks väga raske riskantsemasse gruppi kuuluvate laenude väljastamine, sest portaal ei suudaks sealt raha teenida, kuigi investoreid, kel selle osas huvi on, leidub küllaga.

Siin võiks aga rakendada näiteks midagi sellist, kus sisuliselt kogu tulu tuleb mitte laenude väljastamisest, vaid tagasimakstavate kuumaksete pealt ning see tasu suurus sõltuks laenu riskitasemest.

Raske muidugi öelda, kuidas regulatsioonid sellisesse eristamisesse suhtuvad jmt, nii et see idee on ilmselt kõige raskemini rakendatav. Alternatiivina võiks siinkohal rakendada põhimõtet, et mida riskantsem laenugrupp, seda väiksem osa teenitud tasudest investoritele tagastatakse, et ka portaalil endal oleks motivatsiooni siiski neid laene väljastada.

Ehk nö astmeline tagastamine, kus kõige madalama riski korral tagastatakse kogu tasu ja kõige kõrgema riski korral mingi osa.

Kokkuvõtteks

Vaadates tänast Eesti investoritele kättesaadavat ühisrahastuplatvormide turgu, olen isiklikult veendunud, et huvide konflikt on siin üsna tõenäoline ja nii mõnelgi juhul ilmselt ka mingil määral juba realiseerunud.

Üsna tõenäoline on, et praeguse turuolukorra ja ärimudelite juures, kus investoritel on palju raha käes, ühisrahastus kogub järjest enam populaarsust ja võimutasakaal on platvormide kasuks tugevalt kaldu, hakkab see konflikt ka järjest enam reaalsuses esinema.

Kõige mustema stsenaariumi korral näeme selle ulatust järgmise majanduslanguse korral, sest ülesmäge sõites see kindlasti otseselt nii hästi välja ei paista ega investoritele piisavalt muret ei põhjusta.

Positiivsema stsenaariumi korral näeme ehk brittide eeskujul enesereguleerimist, mis seda ühel või teisel moel vähendada aitaks või regulatsioone, mis seda teevad. Viimased oleks enne järgmist langust ilmselt tunduvalt positiivsemad kui peale seda, kui investorid piki näppe on saanud.

Kuidas sulle tundub? Kas meil on täna ühisrahastusplatvormide puhul sellist huvide konflikti või selle ohtu?

Hoia end RahaFoorumi tegemistega kursis:

4 kommentaari

  1. Comment by Arnis Tammeorg:

    Väga aktuaalne jutt. Kunagi aastaid tagasi pakkusin IsePankuris välja varianti, et platvormile laekuks lepingutasu vastavalt laekunud tagasimaksetele, ehk siis – lepingutasu oleks laenusumma sees, ning igakuiselt makselt ka platvorm saaks oma kuumakse, selline lepingutasu viis distsiplineeriks platvormipidajaid vaatama kriitilisema pilguga laenajatesse. Muidugi, mind naerdi välja. Väitsin toona ja väidan ka praegu, et kuna platvorm sisuliselt ei vastuta millegi eest (ega ka millegagi), siis tegelikkuses laenu saamine on suhteliselt lõtv. Minu variant olekski midagi hetkel USAs toimiva prototüüp. Teine probleem on laenuperiood. Hetkel Bondoras ca´95% laenudest lähevad perioodiga 60 kuud, mis platvormi või finantsasutuse puhul on just kui järjepidevuse mõõdupuu ja pika perspektiiviga tegevus, kuid investorite jaoks on see üle mõistuse pikk periood, eriti vanemaealiste hulgas. Kunagi oli see periood 36 kuud, mis oli mõistlik, kuid millegipärast hakati seda venitama, kuni hetkel siis 60 kuuni. Minu seisukoht on see, et kaks kõnealust muudatust tuleks kindlasti sisse viia, et muuta ka platvormi investoritele atraktiivsemaks.

    • Comment by Taavi Pertman:

      60 kuud pole iseenesest mingi probleem. Kui oleks järelturul piisavalt likviidsust, võiks ka 20-aastased laenud vabalt olla eluasemelaenude näol näiteks.

      Pigem on selles osas likviidsuse küsimus ja kui ei soovi 5-aastaks investeeringut kinni panna, siis peaks vaatama mõne teise platvormi suunas, kuniks Bondoras likviidsust pole.

      Samuti ei lähe see laenuperiood eriti antud teemasse 😉

  2. Comment by Peep:

    Jutt jumala õige. Nõustun selle küsitavusega nr2 ehk inimesed ei oska absoluutselt riske hinnata. See paistab eriti hästi silma crowdestate projektidest, kus tegelikult inimesi ei huvita miski muu peale tootlusnumbri ja laenud täituvad loetud minutitega tihti uurimata asja tegelikku tausta. Tõusval turul ei juhtu nii ilmselt midagi. Aga kui tuleb esimene pauk… Eks siis hakatakse lõpuks neid lepinguid ka lugema ja nähakse, kellele mida ja kui palju tagasi makstakse.

    • Comment by Taavi Pertman:

      Vaevalt see lepingute lugemine suurt midagi aitab siis enam.

      Eks ka mujal näha seda. Omarahas on regulaarselt mõnedes laenugruppides intressid surutud nii alla, et sealt ei ole mõistlikult võimalik tulu teenida. Bondoras tundub olevat üsna palju investoreid, kes on pannud tööle selle portfellihalduri, kus nad ei näe absoluutselt mitte mingisugust infot selle kohta, kuhu ja mis loogika alusel see nende raha ära investeerib ja kui palju riski selle käigus võtab.

      Estategurus pannakse ka projektid täis, ilma et detailidesse süveneks ja Fundwise puhul pole oluline, et firmal on null klienti, null tulu ja ainuüksi veebilehe olemasolu “õigustab” 1.2 miljonilist valuatsiooni 🙂

      Mida populaarsemaks ühisrahastus läheb, seda olulisemaks muutub ka see teema, sest järjest enam tuleb juurde inimesi, kes ei saa aru, millist riski nad võtavad.

      Ma võtan ka üsna palju riski tegelikult, aga vähemalt ma teadvustan seda, et kui pauk käib, siis saab valus olema ning püüan siis ka leida tootlust, mis võiks sellist riski võtmist õigustada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga