Sulev Vedleri raamat “Pestud miljonid” sattus mulle ette täiesti juhuslikult. Tundus huvitav, küsisin teiste arvamusi ja võtsin ette.
Raamat annab hea ülevaate kogu Eestis asetleidnud rahapesu ajaloost taasiseseisvumise algusest kuni tänaseni. Sealjuures räägib ka kohtujuhtumitest ja põhjustest, miks üks või teine neist ebaõnnestus.
Lisaks on lugusid panganduse algusaegadest ja offshore-firmade müüjatest. Mainimist saavad nii Maapanga juhtum, Hüvitusfond, Ühispank, Sampo pank, Hansapank/Swedbank, Versobank, Danske tegemised jt.
Sularaha kohvritega üle Vene piiri
Kuna isiklikult olin tol ajal veel üsna väike laps, siis 90ndatel toimuvaga nii väga kursis ei olnud. Seetõttu oli päris huvitav lugeda, kuidas tol ajal asjad käisid.
Näiteks oli aastaid populaarne selline liigutus, et erinevaid teid pidi jõudis mingi raha Eesti pankadesse või finantsasutustesse. See võeti kohapeal dollarites või eurodes sularahana välja. Sularaha pandi kohvritesse ja sõideti sellega üle Vene piiri.
Mahtude suurusest annab aimu see, et 2011. aastal tehti Eestis 99% maksetest elektrooniliselt, aga Eesti oli üheks suurimaks 500-euroste tellijaks Euroopas (mahuvad kohvrisse paremini ära). 2008. aasta tippajal veeti sedasi raha üle piiri 574 miljoni euro eest.
Samuti ei mäletanud ma, et 90ndate keskpaigas olid offshore firmad täiesti tavaline asi. Isegi ajalehtedes reklaamiti julgelt kõigile ja börsil tehti nendega mõnusalt tehinguid. Ajad on ikka muutunud.
Mäluprobleemid kohtupingis
Üks läbiv joon, mis seda raamatut lugedes silma jäi, on see, kuidas tüüpiliselt on inimestel ikka väga halb mälu. Küll ei mäletata oma hea sõbra nime, kes sulle suure summa raha andis. Küll ei meenu, mis summa eest sa mingi kalli asja maha müüsid.
Samuti ei jäänud kohe kuidagi ühegi kliendi nimed meelde, kelle miljoneid nad liigutasid (no on alles klienditeenindus…). Isegi selliste sõprade nimed ei jäänud meelde, kellele Venemaal raha börsile keerutamiseks anti ja kes siis regulaarselt intresse saatsid.
Raskusi tekkis ka oma naise vanaema ja sugulaste nimede meenutamisega. Kuidagi ei suudetud ka meenutada Lasnamäel elava sõbranna perekonnanime ega aadressi, kelle juurde hinnaline varandus sai viidud.
Üks näide raamatust, et paremat aimu saada sellest huumorist, mis erinevate juhtumite puhul toimus:
Strelkovi ema teatas politseile, et kaevas 1965. aastal Petserimaal ühest talust välja 20 liitrit mahutava ämbri, mis oli täis tsaariaegseid kuldkümnerublalisi, ning seitsmeliitrise savipoti kuld-, hõbe- ja vääriskiviehetega.
…
Naine teatas, et varjas pärandust riigi ja oma sugulaste eest. 90ndatel andis ta sellest umbes kaks miljonit dollarit juppide kaupa oma kahele pojale, suurema osa rahast sai Nikolai. Raha kasutas poeg uhkete autode ja kinnistute soetamiseks.
Selgitus, kuidas ilma erilise sissetulekuta süüalune suurelt kulutada sai. Allikas: “Pestud miljonid” – Sulev Vedler
Sain ka teada, et 90ndate keskel oli taksosõit üks ütlemata kasumlik äri. Väidetavalt sai üks kahtlusalune oma esimese miljoni just turiste sõidutades kokku.
Karistamatus ja olematud karistused
Kõiki neid juhtumeid lugedes jäi mulje, et karistada saamiseks pidi ikka ise vaeva nägema või väga halb õnn olema. Isegi sellised juhtumid pääsesid karistuseta, kus inimene võttis sularahas välja miljonites kroonides raha, ilma et oleks sellelt makse maksnud.
Kõhkluste tekitamiseks piisas sellest, kui süüalune väitis, et see polnud tema raha, seega pole ta tulu teeninud. Järelikult ei saanud ka süüdi mõista.
Isegi karistuste korral on tegelikult rahapesu eest Eestis endiselt trahvid naeruväärselt väiksed. Näiteks on raamatus välja toodud, et 2017. aastal seatud uus ülemine trahvisumma 400 000 € oli Swedbanki jaoks 2018. aastal ühe päeva puhaskasum. Ilmselt mitte liigselt mõtlemapanev summa.
Mis rahapesu? Keegi pole ju süüdi mõistetud
Raamatust tuleb päris hästi välja, kuidas ja miks rahapesus eriti palju süüdimõistvaid otsuseid pole või sageli isegi kohtusse ei minda. Üks olulisemaid punkte tundub olevat, et seaduse järgi on vaja ära tõestada raha kuritegelik päritolu.
Eelkuritegu aga leiab aset tavaliselt välismaal ja sageli riikides, mis ei ole andmete jagamisel eriti koostööaltid. Mõtle näiteks ida suunas mitte just kõige demokraatlikumad riigid.
Seetõttu sai prokuratuur ühel hetkel aru, et neil pole mõtet enamus juhtumitega kohtusse minna. Isegi siis, kui tegemist on reaalselt väga kahtlaste tehingutega.
Tean, ma lihtsustan siinkohal julmalt. Neid nüansse on siin kindlasti veel ja rohkemgi.
Rahapesu seaduste arenemine ajas
Tänapäevaste pidevate AML ja KYC küsitluste täitmise kõrval võib tunduda uskumatu, et alles 2010. aastal ei olnud eriti selge, mis asi see rahapesu õieti on.
Raamatus on selle illustreerimiseks välja toodud kohtuasi 3-1-1-68-10, kus kohtualune varastas asju ja ehitas selle pealt teenitud raha eest omale palksauna. Kohtus leiti, et tegemist on rahapesuga, sest süüalune ehitas sauna ebaseaduslikku päritolu rahaga ja varjas selle omanikku. Alles Riigikohus jõudis järeldusele, et rahapesuga siin tegemist ei ole.
Rahapesu polnud ebaseaduslik?
“Pestud miljonid” lugedes sain näiteks teada, et kuni 1994. aastani ei olnud seaduses rahapesu kohta midagi kirjas. Seejärel võeti vastu seadus, mis lubas rahapesu vastu võitlemise eeskirjade rikkumise korral panku karistada. Rahapesu enda eest aga karistust ette nähtud ei olnud.
Alles 1998. aastal võeti vastu seadus, millega muutus rahapesu kriminaalkorras karistatavaks teoks.
Tegeliku kasusaaja tuvastamine polnud oluline
Esialgsed seadused olid aga suhteliselt leebed selles osas, mida selle rahapesu tõkestamiseks tegema peab. Raamatus on jälle üks huvitav väljavõte, mis olukorda ilmestab:
Hansapanga kontode avamise konsultant Katrin Viin rääkis kevadel 1998 Äripäevas avameelselt, et pank teeb head koostööd Eestis tegutsevate offshore-müüjatega. Nende kaudu sai kontrollida, kas pangakontot avama tulnud firma on üleüldse olemas! “Kui dokumendid on ilusasti legaliseeritud, on nad meie jaoks aktsepteeritavad ja me pole hakanud omanikesse süvenema,” lisas Viin. “Kui tuleb rahapesu puudutav seadus, milles pannakse paika suuremad nõudmised, siis me loomulikult järgime neid.”
Ühispanga pangatehnoloogia direktor Priit Kuusik ütles samas loos, et “maksuvaba firma omanikeringi uurimine võib kerkida päevakorda, kui firma soovib võtta laenu.”
Allikas: “Pestud miljonid” – Sulev Vedler
Edasised arengud
Ei hakka siin kogu seda ajatelge lahti võtma. Kes tahab, loeb raamatust üsna head ülevaadet. Laias laastus aga on rahapesuga seotud seadused ja nõudmised ajas aina karmimaks läinud. Näiteks:
- oluliseks teemaks muutus terrorismi rahastamise vastane võitlus
- tulid mängu PEPid (Politically Exposed Person) – see linnuke, mis meil kõigil tuleb pidevalt märkida järjekordses rahapesuvastases küsitluses
- rahapesuvastase võitlusega seotud kohustused laienesid pankadest kaugemale rohkematele asutustele ja isikutele
- suurendati trahve (mitte küll eriti palju)
- kohustus hakata tegelikke kasusaajaid esitama – ettevõtjatele jälle tuttav väli neis küsitlustes
Kokkuvõtteks
Kui tahad mõnusalt loetavat ülevaadet Eestis toimunud huvitavatest rahaliigutamistest, siis on “Pestud miljonid” väärt lugemine. Raamat on täis huvitavaid lugusid ja juhtumeid. Muuhulgas näiteks olukord, kus riik oleks peaaegu pidanud kahtlase päritoluga suurema summa arestimise eest 5 miljonit krooni hüvitist maksma, Ateka juhtum ja Bill Browderi loo seosed Eestiga.
Omalt poolt annan hindeks 4 tärni viiest. Goodreadsi skaalal: meeldis väga. Samas tasub arvestada, et kui sulle rahapesu teemad ja ajalugu huvi ei paku, siis ei pruugi see raamat sulle sobida.
