Categories
Investeerimine: raha sinu eest tööle Laenud ja ühisrahastus

Mis juhtub ühisrahastuses kriisi ajal?

Kiyosaki koolkond ennustab 2016. aastaks suurt majanduskriisi. Kuigi ma ei leia, et see põhjus, mille nad välja on toonud, oleks eriti realistlik ja kuigi ma nö kaartide pealt ennustamisega ei tegele, siis peab nõustuma sellegipoolest, et millalgi lähiaastatel peaks üks tubli korrektsioon tulema küll.

Selles võtmes mõtlesingi, et võiks natukene selle üle arutleda, mis saab ühisrahastuse investeeringutest siis, kui see kriis peaks kätte jõudma.

Kuna ühisrahastus on sellisel kujul üsna uus nähtus ja sisuliselt pole peaaegu ükski platvorm ühtegi suuremat kriisiperioodi üle elanud või kui on, siis mahud olid tol ajal nii väikesed, et ei tea, kas saab tänapäevase olukorraga võrrelda (Zopa, Prosper ja Lendingclub), siis suur osa mõtteid sel teemal on pigem teoreetilised kui tugevalt faktipõhised.

Seega, kus võimalik, toon välja ka mõned näited ja analüüsid, aga muul juhul on tegemist minu isikliku arvamuse ja arusaamaga. Zopa küll lubas oma laenuandmed avalikult kättesaadavaks teha, aga siiani pole veel kuulnud, et nad seda teinud oleks, nii et kahjuks ei saa ka nende puhul kriisi perioodi analüüsida.

Ühtlasi on ka enamik selleteemalist infot pigem USA-põhine, nii et ilmselt päris üks-ühele meil kõik samamoodi ei toimi, kuid paralleele võib tõmmata sellegipoolest.

Kuidas mõjutab kriis laenude maksekäitumist?

Ühes tunduvad peaaegu kõik ühel meelel olevat – kui tuleb kriis, siis default rate suureneb. Kui palju? Selles enam nii üksmeelel ei olda.

USA krediitkaartide näitel tõusis default viimase kriisi ajal ca 4% juurest kuhugi 11% kanti ehk umbes 2,5-kordne tõus. Zopa näitel oli tõus korralikum ehk 0,52% pealt 2007., jõuti 5,61% peale 2008. aastal.

ühisrahastuse default rate kriisi ajal
Allikas: Zopa

Ühesõnaga, tundub, et defaultide hulk kasvab tõenäoliselt üsna korralikult, aga kas on ka erinevusi, milliste laenude puhul see kõige enam tõuseb?

Lending Clubi tootlus 2008. kriisi ajal
Allikas: LendingMemo

Lending Clubi statistika põhjal vaadates tundub, et kõige enam tõuseb default just riskantsemate laenude puhul. Samale trendile viitab ka S&P statistika ja sisetunne ütles juba eelnevalt, et see oleks ka loogiline.

Kuidas kriis tootlust mõjutab?

Kunagi sattusin ühe analüüsi peale, kus toodi välja, et tarbimislaenude puhul on tootlus viimased 20 aastat alati positiivne olnud. Selle näiteks oli antud krediitkaartide graafik intresside ja defaultidega.

Selline investeering tundub päris mõnus ja turvaline, aga kardan, et P2P peale seda päris nii üks-ühele tõmmata ei saa.

Üks UK P2B ühisrahastuse firma Funding Circle tegi oma laenudele stressitesti ja leidis, et midagi väga hullu ei juhtuks. Kuigi nende meetodi osas on tehtud veidi kriitikat.

Üldiselt on investeerimise puhul tuntud selline kuldreegel, et mida riskantsem investeering, seda suurem potentsiaalne tootlus. Potentsiaalne just seetõttu, et kui risk realiseerub (nagu see kriiside ajal kipub olema), siis on pigem kaotus suurem või heal juhul tootlus väiksem.

See joonistub mõnevõrra välja, kui vaadata ülevalpool jagatud Lending Clubi tabelit, nii et see reegel paistab kehtivat ka ühisrahastuse puhul.

Mõju portaalidele

Kui eelnevad punktid on seotud krediidiriskiga, siis tegelikult mõjutab kriis ka portaale endid ehk operatsioonilist riski.

Portaalide osas on seis praegu kardinaalselt teine, kui eelmise kriisi aegu. Siis oli turul 1-2 portaali USAs ja UKs ning mahud üliväikesed. Praegu on portaale rohkem kui kokku jõuab lugeda, erinevad ärimudelid ja mahud on täiesti teises suurusjärgus. Seega väga ajalooga paralleele tõmmata ei saa.

Samas üldisemalt mõeldes võiks kriis kaasa tuua laenajate kvaliteedi languse, sest peaaegu kõigi laenajate risk on juba makromajanduse tõttu tunduvalt suurem.

Ühtlasi võiks eeldada laenumahtude vähenemist, sest investorite riskiisu langeb, mistõttu intressid tõusevad. Kõrgemate intresside juures kõige madalama riskiga laenajad väga laenama ei kipu ning kõige riskantsematele laenajatele ei ole võimalik tulusat pakkumist lihtsalt teha.

Milleni see viia võib, seda on raske ennustada, aga nö loogikast tuletades võib juhtuda näiteks:

  • Suureneb konkurents laenajate pärast, mistõttu tõenäoliselt konkurentsis kaotajate mahud vähenevad kõige enam.
  • Väiksema laenumahu tõttu tuleb portaalidel kasutusele võtta oma rahavarud või kaasata lisaraha (kriisi ajal on see ilmselt üsna keeruline).
  • Ei välista, et nii mõnigi portaal peab ebapiisava rahavoo tõttu uksed sulgema ja näeme ära, kuidas see protsess toimib või ei toimi. (Tänaseks on juba mitmed portaalid ja laenukontorid tegevuse lõpetanud.)
  • Suurem defaultide hulk suurendab portaalide jaoks nende sissenõudmise kulusid.
  • Majanduskriisidega kaasnev suurem töötus ja madalamad palgad tõmbavad tõenäoliselt taastumismäära allapoole, nii et ka võlgade sissenõudmiseks tehtud kulude tagasisaamise tõenäosus väheneb ja aeg pikeneb.
  • Kõrgem default rate vähendab investorite huvi ühisrahastuse vastu või liigub huvi pigem kõige madalama riskiga laenude suunas, mille laenumaht on paraku üsna väike.

Kuidas kriis Eesti ühisrahastust mõjutada võiks?

Kui rääkida kogukondliku laenamise osas, siis sisuliselt väljastavad eraisikutele laene praegu 3 portaali: Bondora, Omaraha ja Moneyzen (suuruse järjekorras).

Igaühel neist on oma meetod laenude skoorimiseks, nii et päris üks-ühele neid USA näidetega võrrelda ei saa. Näiteks Lending Clubi Grade ja Bondora Rating on samasuguste tähtedega, aga sisu on neil üsna erinev.

Kui püüda neid riski põhjal kõrvutada, siis eeldatava kaotusemäära põhjal võiks see välja näha midagi sellist:

Lending Club GradeABCDEF+G
Eeldatav kaotusemäär3%5%7%10%11%14%
Sarnase riskiga Bondora RatingAA+ABCCDE (osaliselt)
Bondora E ratingu madalama riskiga osa on kaotusmäära järgi Lending Clubi Grade-i kõrgema riskiga osaga kattuv.

Allikad:

  • Lendingclub 1, 2
  • Bondora

Teisisõnu, kui kehtib põhimõte, et riskantsemate laenude puhul kriisi ajal default rate tõuseb kõige rohkem, siis Bondora riskantsemate laenude puhul tõuseb see tunduvalt rohkem, kui Lending Clubi riskantsematel laenudel.

Lending Clubi väljastatavad kõige riskantsemad laenud on madalama riskiga ja turule sisuliselt Bondora Ratingu E alumisest otsast riskantsemaid laene ei lasta.

Päris üks-ühele võrdlust siin muidugi teha ei saa siiski, sest usun, et Bondora ja Lending Clubi eeldatava kaotusemäära arvutustes on sisulisi erinevusi (nagu näiteks see, mida kaotuseks loetakse). Need numbrid aja jooksul ka muutuvad, aga tendents võiks siiski eelduslikult selline olla.

Üldiselt teiste portaalide puhul ei ole kusagil eeldatavat kahjumäära välja toodud või on ajalugu olematu. Sellegipoolest võiks eeldada, et ka nende portaalide puhul näeme kriisi korral suuremat tõusu riskantsemate laenude defaultides.

Portaalirisk

Kuigi tahaksin loota, et ka kriisi ajal ükski ühisrahastusportaalidest raskustesse ei satu, siis ajalugu näitab, et isegi suured pangad pole kaitstud, nii et tasub sellega arvestada.

Portaaliriski on üsna raske ette ennustada, sest see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest ja muutub ajas üsna kiiresti. Siiski paar mõtet, mis esmapilgul silma jäid.

Isiklikult pean kõige põhilisemaks kõiki portaale mõjutavaks riskiks kulude/tulude suhet ning rahavoogude ja -varude olemasolu.

Bondora

Bondoral on juba ainuüksi suurusest tingituna kõige suurem tulubaas laenudest ja ilmselt ka kõige suuremad kulud. Praeguse statistika põhjal tundub, et Bondoras olevate laenude spekter riskitaseme põhjal on kõige laiem ehk saadaval on ka väga riskantsed laenud, mida teistes portaalides ei ole. Viimaste laenude puhul siis eelmise kriisi põhjal võiks justkui eeldada, et default rate kasvab kõige enam.

Samas on jällegi ilmselt nende mahtude juures nende laenude sissenõudmise protsess üsna edukalt skaleeritav ja väga suurt mõju portaaliriskile see lisakulu ei tohiks omada (vahest ehk see, et tehtud kulutusi on raskem tagasi saada, sest võlgnikel on raskem sissetulekut saada).

Täiendus eelmise lõigu kohta: Bondora on kõik sissenõudmiskulud investoritele delegeerinud. Kahtlustan, et kulude tõustes, nad lihtsalt suurendaksid investorite jaoks tasu suurust. Tõenäoliselt ilma investoreid teavitamata, nagu seda eelmine kord tehti.

Küll aga on investorite risk halvematesse Ratingutesse investeerides sellises olukorras üsna tuntav. Eeldatavalt vähendab see riskantsemate laenude hulka, mida investorid on nõus rahastama ning seeläbi Bondora tulubaasi. Kuigi see risk kehtib ka vähemal või rohkemal määral teiste portaalide puhul.

Lisaks on Bondora puhul välja toodud, et sinna kontole kantud raha ei kuulu isePankur AS pankrotivarade hulka ja sellises olukorras leitakse kolmas osapool, kes laenuportfelli haldamise üle võtab (viimane on siiski ainult teoreetiline jutt ja praktikas läheks see investoritele ilmselt päris kalliks maksma).

Omaraha

Omaraha puhul on ehk suurimaks riskiks nende poolt võetud kohustus osta ära kõik üle 90 päeva viivises laenud ning tasuda selle eest vähemalt 60% laenu põhiosa jäägist.

Siiani on 30% sellest tulnud tagatisfondist ja 34-35% kanti (Omaraha enda sõnul) inkassofirmalt, kes need kohustused Omarahalt ära on ostnud. Nii kaua kui ma 2010. aastast mäletan, siis on juba headel aegadel paraku punaste hulk suurenenud kiiremini kui tagatisfond.

Ühesõnaga, kriisi korral, kui default suureneb, siis natukene kahtlen, kas see tagatisfond võimaldab 30% iga hapu laenu eest maksta ning kas see anonüümne inkassofirmagi nii lahke enam on või üldse neist laenudest huvitub. Oht on, et Omarahal tuleb hakata rohkem omavahenditest panustama.

Investorite jaoks on jällegi siinkohal risk, et kriisi ajal satuvad ka ausad ja head laenajad raskustesse ning kuigi nad taastuksid väga edukalt aasta-kahe pärast, siis seda enam investor ei näe. Tema kaotus realiseeritakse selle laenu müügiga.

Lisaks võib siin olla risk, et Omaraha otsustab ühel hetkel, et enam ei maksta mitte 60%, vaid 30% järgmiste laenude osas ja kuigi investeerimise võid küll lõpetada, siis järelturu puudumise tõttu (iseasi, kas kriisi ajal sellest ka abi oleks) ootad rahulikult kuni kõik laenud vähehaaval lõpuni tiksuvad ja kaotad suure osa tootlusest ära.

Täiendus: 2020. aasta aprillis on Omaraha juba muutnud tingimusi ja lubanud maksta 55% põhiosast.

Moneyzen

Moneyzeniga on mul isiklik kokkupuude kõige väiksem, aga nii palju kui tean, siis nad rahastavad suure osa igast laenust enda rahaga (75%?). Investori jaoks tähendab see osaliselt seda, et potentsiaalselt on risk väiksem, kuna portaal ei soovi oma rahaga liigselt riskida.

Kuigi ajaloo põhjal võiks arvata, et see pole alati garantiiks, et portaal ei taha oma raha pealt paremat tootlust ja seeläbi ei investeeri ka riskantsematesse laenudesse, mis heal ajal paremat tootlust pakuvad.

Teisest küljest aga on risk hoopis suurem. Lisaks sissenõudmiskulude kasvule kriisi ajal, kaotab Moneyzen tänu hapudele lanudele osa oma rahavoost ja varadest.

Kui eelmise kriisi põhjal järeldusi teha, siis selle mõju suurus sõltub jällegi üsna palju sellest, milline on parasjagu laenuportfelli riskiprofiil. Madalama riskiga laenude suure ülekaalu korral on ilmselt pigem tegemist hea puhvriga, mis ka raskel ajal pakub mõistlikku rahavoogu.

Kokkuvõtteks

Kuigi kriisi täpset tulekut on tavaliselt raske ette ennustada, siis on küllaltki selge, et kriisid juhtuvad siiski regulaarselt. Millalgi tuleb ka järgmine. Seetõttu on mõistlik oma investeerimisstrateegias sellega arvestada.

Näiteks riskantsemad laenud võivad teatud tingimustel pakkuda omajagu paremat tootlust. Tasuks siiski arvestada, et see parem tootlus muutub üsna tõenäoliselt kriisi ajal kahjumiks.

Kui sa ei ole valmis nii suurt riski võtma, siis tasub juba varakult sellele mõelda ja oma riske näiteks hajutada sellega, et teatud osakaalu portfellist paigutad pigem madalama riskiga laenudesse. Tootlus heal ajal on küll kehvem, kuid halval ajal seetõttu pigem parem.

See võib muidugi tekitada ka küsimuse, kas üldse tasub siis riskantsematesse investeerida? Äkki saab hoopis parema tulemuse, kui jäädagi pidevalt madalama riski juurde?

Sellele pole võimalik ühest vastust anda, sest see sõltub jube paljudest teguritest, aga isiklikult olen hetkel vähemalt veendunud, et kõrgema riskiga laenude tootlus ei õigusta seda suuremat riski piisavalt. Risk kasvab iga astmega tunduvalt rohkem, kui tootlus seda õigustaks isegi praegustes oludes.

Teisisõnu, seal pole minu arvates juba praegu väga langemisruumi ollagi (rääkimata sellest, et tootlus sellist riski õigustaks), nii et kui majandus halvemaks peaks minema, siis ilmselt me ei räägi enam mitte tootlusest, vaid kahjumi suurusest (seda on kusjuures näha ka Lending Clubi tabelist). Vähemalt esimestel kriisiaastatel.

Eespool jagatud krediitkaardilaenude puhul näidatud tootlus on küll 20 aastat olnud positiivne, aga kui seda graafikut põhjalikult vaatad, siis on see suuresti sellepärast, et sealsetel intressidel on olenemate oludest olnud pidevalt üsna korralik puhver vahel.

Ühisrahastuses aga tuuakse nii portaalide kui ka investorite poolt intresse headel aegadel tublisti allapoole, sest statistika näitab, et on endiselt tulus. Halbadel aegadel paraku enam ei ole tulus, aga erinevalt krediitkaartidest, varasemate laenude intresse enam muuta ei saa.

Eriti kehvaks läheb olukord siis, kui investorite poolt on nõudlus suurem kui laenumahud võimaldaks. Nii läks näiteks varasemalt isePankuris, kus sai oksjoni korras üksteisest madalamat intressi pakkuda ja teatud perioodidel kukkusid intressid seetõttu isegi 7-8% kanti. Sama võib täheldada ka aeg-ajalt Omarahas, kus intressid tulevad suurema investorite raha survel nii alla, et enam ei ole mõistlik investeerida.

Taksojuhid ja börs

Isiklik kogemus ja tähelepanekud ütlevad, et üldiselt on kõige enam investoreid sel ajal, kui majandus õitseb ja kõik kasvab (börsitermineid kasutades – taksojuhid on turule jõudnud) ehk vahetult enne kriisi.

Mistõttu kardangi natukene seda, et sel hetkel, kus tootlus on kõige parem ja kõik on hästi, hakatakse investorite suurenenud huvi ja portaalide survel intresse allapoole tõmbama. Kuigi see võib paraku olla hoopis see hetk, kus seda teha ei tohiks, et järgnevatel kriisiaastatel ka plussis olla.

Natukene tundub, et ka ühisrahastuses toimib sarnane dünaamika börsiga, kus tipus on kõige rohkem ostjaid (investoreid, kes laenavad madalate intressidega riskantsetesse laenudesse ja tõmbavad sellega intressid liiga alla) ja põhjas kõige rohkem müüjaid (isegi heade tootluste juures on raske investoreid leida).

Samas tundub, et on siiski olemas madalama riskiga laene, mis (vähemalt varasema kogemuse põhjal) tunduvad pakkuvat positiivset tootlust isegi kriisi ajal. See tootlus ei pruugi küll heal perioodil olla nii ilus, kui tahaks, kuid halval ajal tundub üsna asjakohane.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esiteks on sul alati võimalik jõuda järeldusele, et minu arvamus on mingis osas ekslik. Kui see nii on, siis loodan, et sa ka teed seda ning annad kas siin kommentaarides või RahaFoorumi facebooki grupis sellest teada, et saaksime paremate järeldusteni jõuda.

Teiseks, võid mõelda, et mu jutus on ehk väike iva sees ja tahaksid selles osas midagi ette võtta. Sellisel juhul on ehk abiks põhimõtted, millest lähtuvalt mina oma ühisrahastuse investeeringuid teen või tegemata jätan:

  • Kõrgema riski puhul peab olema ka tootlus vastav ja pakkuma selle riski võtmise eest väärikat preemiat. Kui ei paku, siis ma ei investeeri, isegi kui see tootlus on natukene suurem, kui madalama riski puhul.
  • Kui tootlus on madalam minu soovitud tootlusest, jätan investeeringu tegemata, olenemata riskitasemest, ja paigutan oma raha mujale, kus saan soovitud tootlust soovitud riskitasemel.

Neist põhimõtetest lähtuvalt investeerin kõigepealt parima tootluse/riski suhtega võimalustesse, mis pakuvad vähemalt minu soovitud tootlust. Kui tootlus väheneb või tootluse/riski suhe liigselt väheneb, siis investeerin mujale.

Sedasi ei ole erilist vahet, kas tootlus tuleb alla tänu portaali või investorite survele intressidele või risk suureneb liiga palju tänu makromajanduse või taustakontrolli halvenemisele.

Lisaks ühisrahastuse riskide teemal:

By Taavi Pertman

Taavi on investeerimisega tegelenud alates 2004. aastast ning psühholoogia vastu suuremat huvi tundnud 2006. aastast saati. Ta eesmärk on panna nende valdkondade teadmised ja kogemused kokku ning aidata läbi RahaFoorumi, Eesmärgipärase investeerimise e-raamatu ja koolituste inimestel oma suurimate unistuste elluviimiseni jõuda.

4 replies on “Mis juhtub ühisrahastuses kriisi ajal?”

Eks kõige viimasem kriis toornafta barreli hinnas näitab, et kriis võib tabada kontsentreeritult ühte valdkonda. Teisena tekib olukord kus globaalne keskpankade lisatud likviidsus sunnib raha riskantsemasse/tagatiseta varadesse. Firmade turuväärtused võivad paisuda suhtarvudesse kus kõigi osanike vahel läheb vara jagamisele suhtarvuga 1/20-25-le. Ettevõte teenib küll tulu üürikorteriga sarnaselt aga omanike arv ühe kinnisasja kohta oleks ilmselt trügimist tekitav.

Ma olen pigem sellisel arvamusel, et kui korralik kriis tuleb on nii Bondora kui Omaraha laenajad kõik võrdselt käsitletavad, olenemata nende skoorist. Seal mängib rolli pigem iga konkreetse laenaja isikuomadused, kuidas nad võlgnevustesse suhtuvad. Töö- ja sissetulekute kaotus on tõenäoliselt garanteeritud ka AA klientidel. Loomulikult kõige suurem risk saab olema nende laenanjatega, kellel on varem maksehäireid olnud.
Omaraha puhul naiivne loota, et kui tagatisfond tühjaks saab siis Aarne mingeid omavahendeid hakkab kasutama. Pigem tehakse jälle reeglid ümber.

Eks see suhtumine ju olegi osaliselt seal riskiklassis ka kuvatud. St, need, kes kergekäeliselt suhtuvad, on ilmselt ka varasemalt raskustesse sattunud ja satuvad seetõttu ka siis ilmselt esmajärjekorras.

Ehk endiselt usun, et mida riskantsem grupp, seda suurem mõju saab olema. See ei tähenda nüüd, et madalamas grupis ei oleks neid, kes tööst ilma jäävad ja raskustesse satuvad. Lihtsalt osakaal on väiksem, kui riskantsemates gruppides.

Mis sa arvad?

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.