Nele Gerberson Äripäevast küsis riskide ja riskihalduse kohta ja osa sellest jõudis ka siia artiklisse. Lühendasin ja kohandasin küsimusi veidi ja panen omapoolsed kommentaarid ka täis mahus siia üles.
Kuidas on minu riskitaluvus ajas muutunud?
Olen ajas kindlasti erinevate riskide osas teadlikumaks saanud. Seda nii selles osas, et mõni asi tegelikult ei olegi oluline risk. Näiteks aktsiaturgude langus 30-aastase investeerimishorisondi korral.
Kui ka riskide alahindamise või nende mitte nägemise osas. Näiteks aktiivselt juhitud fondis istumine tundus kunagi mõistlik ja madala riskiga tegevus. Tegelikult on see pikaajaliselt peaaegu garanteeritud kaotus turuga võrreldes.
Ma ei ole kindel, kui palju mu riskitaluvus otseselt muutunud on, sest tegelikult muutus mu riskiteadlikkus ja see, kuidas ma riske näen. Kui varasemalt ohtlikuna tundunud risk on muutunud ebaoluliseks, siis ei ole vaja suuremat riskitaluvust.
RahaRaadio #096 saates aitas kliiniline psühholoog Dagmar Ainsoo meil osaliselt ka sellega seotud teemasid lahata.
Milliseid tagajärgi on hea/halb riskijuhtimine kaasa toonud?
Sarnaselt paljudele teistele investoritele on mul aastaid olnud põhimõte, et väikese osakaaluga portfellist võin n-ö mängida ehk ka väga spekulatiivseid tehinguid teha.
See toimis edukalt, kuni ajani, millal mul olid mitmes eluvaldkonnas korraga väga rasked ajad ja stress oli pikka aega pidevalt laes. Siis see piiri järgimine enam ei toiminud ja spekuleerisin oluliselt suuremates summades, kui tegelikult oleks tohtinud. See viis ka suuremate kaotusteni, kui mõistlik.
Sealt olen vähemalt esialgu jäänud uue reegli juurde, et sellist spekuleerimise portfelli enam ei tee. Kui on põnevust vaja, siis elus on selleks palju paremaid valdkondi kui investeerimine.
Sellest rääkisin RahaRaadio 94. saates.
Positiivse näitena võib tuua ühisrahastuse, kus mul oli kindel riski-tulu suhe, millest tingimusi alla ei toonud. Kui intressimäärad langesid, aga risk jäi samaks või tõusis, siis ma hakkasin raha portaalist välja võtma. Selle tulemusena ei saanud suuremate tagasilöökidega ühisrahastuses pihta.
Kas olen seadnud erinevatele varadele konkreetseid osakaale portfellist, mida need ületada ei tohiks?
Otseselt mitte. Ma ei näe sellistes reeglites praeguses eluetapis liigselt väärtust. Kui kuskilt ilmuks välja mingi vara, mille tootlus on garanteeritult parem, kui laiapõhjalises aktsiaindeksis, siis ma võiks kasvõi kogu raha sinna liigutada. Paraku selliseid varasid ei leidu, sest alati on mingid riskid juures. Seega üritangi riske arvesse võttes otsustada, kas ja kui palju on mõistlik kuskile panustada.
Üldiselt on minu eesmärk teenida võimalikult head aja- ja närvikuluga korrigeeritud pikaajalist tootlust. Seega sihin vähehaaval 100% indeksfondi suunas. Kui aga peaks kuskilt mujalt saama paremat sellist tootlust, siis ei jää sellesse sihti kinni.
Börsiväliste investeeringute puhul tegin küll oma jaoks reegli, kui palju sinna esimesel ringil raha panen, aga see oli pigem ajutine projekt, kuna tahtsin selle maailmaga paremini tuttavaks saada. Samas ka see piir ei kehti enam järgmiste rahastamisringide puhul, kui peaks tunduma, et on mõni jube hea potentsiaaliga võimalus.
Kas teen uusi investeeringuid ühe summaga korraga või hajutan neid oste ajas?
Kuna ma liiga tihti üksikute positsioonide soetamisega ei tegele, siis need lähenemised mind liigselt ei puuduta. Kui plaaniksin osta mõnda alahinnatud aktsiat, siis soetaks tõesti seda jupphaaval, kuna põhja on üsna keeruline tabada.
Küll ostan ka indeksfonde jupikaupa, kui peaks veidi suurema summaga ostma keset suuremat langustrendi. Siis räägime pigem ostude vahele jäävatest päevadest, mitte kuudest, sest enamus ajast pigem börsid tõusevad ja kokkuvõttes läheb tõenäoliselt ost kallimaks. Isegi langustrendi ajal hajutades ei pruugi see tegevus kasumlikult lõppeda, aga see on selline psühholoogiline “kindlustus”.
Selle kohta rääkisin samuti hiljuti RahaRaadio 95. saates.
Hetkel sinna raha juurde ei kanna, aga ühisrahastuse puhul kasutan samuti ajalist hajutamist, kus hajutan soovitava investeeritava summa mitme kuu peale ära.
Seal tundub see olulisem, kuna laenajad võivad hooajaliselt olla erineva kvaliteediga või portaali tegevuse(tuse) tõttu võib mõne suurema jamaga pihta saada. Sellisel juhul ei saa ehk vähemalt kogu portfelliga või õnnestub probleeme juba varem märgata.
Mis on üks olulisemaid põhimõtteid, mida investor võiks riskihalduse puhul silmas pidada?
Vaadata võiks tervikpilti ja küsida endalt regulaarselt: “Kas ma jõuan praeguse lähenemisega oma soovitud eesmärgini?”
Inimesed on küll erinevad, aga mulle tundub, et enamus ajast ei ole vaja hallata mitte riski, vaid riskijat. Ühes otsas on need, kes riske alahindavad või ei teadvusta ja teises otsas need, kes näevad ka suuri koletisi seal, kus on pehmed kaisukarud.
Kui sa oled sellises otsas ja jõuad samamoodi jätkates ilusti oma soovitud eesmärkideni, siis on hästi. Kui aga pangahoiusel kogudes pensioniks vajalikku kokku ei tule või oled juba viiendas krüptotokenis oma raha õhku lasknud, siis tuleb enda kallal tööd teha.
Kuidas investor võiks või peaks oma riskitaluvust hindama?
Ma ei ole veendunud, et investeerimise kontekstis riskitaluvus kui selline on üldse püsiv nähtus, mida edukalt mõõta saaks või tasuks.
Pigem võiks keskenduda oma teadlikkuse tõstmisele riskidest, nende tagajärgedest ning haldamisest ja enda riskidega toimetulekuoskuste arendamisele.
Võib olla on abiks ka enda ümber kogenumate inimeste leidmisest, kes suuremaid languseid läbi teinud ja oskavad olukorda perspektiivi panna. Praktikas tundub siiski, et ilmselt tuleb meil kõigil oma ämbrid ikkagi ise läbi kolistada, enne kui vajalikud õppetunnid kätte saame.
Kui eelistad siiski teiste õppetundidest õppida, siis tule liitu RahaKlubiga ja saad rohkem kui 25 kursuse jagu õppetundidega pihta hakata juba täna.
Tegemist ei ole investeerimisnõu ega soovitusega. Vajadusel konsulteeri mõne asjatundjaga.