Categories
Aktsiad, börs ja omakapital

Indeksfondidesse investeerimine on hullem kui Marxism?

Kas indeksfondidesse investeerimine võib olla hullem kui Marxism? Kas seda võib äkki kõigis majanduse ja börside negatiivsetes nähtustes koguni süüdistada?

indeksfondidesse investeerimise tulemus vs aktiivsed fondijuhid
Protsent vastava piirkonna fondijuhtidest, kes indeksi tootlusele alla on jäänud.

Hea on ikka lugeda arvamusi, mis sinu seniste teadmiste ja faktidega vastuollu lähevad. Isegi kui pealkiri on nii jabur ja loll kui sellel artiklil. Tuleb kasuks oma seniste arusaamade täiendamisel, ümber lükkamisel või lihtsalt kinnitusel.

Reeglina on tegemist aktiivsete fondijuhtide halaga, millel praktikas erilist alust ei ole, aga kunagi ei või teada. Mõnikord on ka täitsa asjalikke argumente. Võtsin artiklist peamised etteheited indeksinvesteerimisele ja minu põgus mõttekäik juurde.

1. Aktiivsed investorid määravad “õiglase” hinna

Active managers direct investment dollars to companies on the basis of those companies’ research-and-development prospects, human capital, regulatory outlook, and so on. They take new information and price it into a company’s stock when buying and selling shares. If Company A’s stock price tanks when it announces a major scandal, that’s because active investors are selling. If Company B’s shares soar when it announces it’s entering a new market, that’s because active investors are buying.

Täna teevad nad seda samamoodi ja nagu tulemustest näha, siis teevad seda väga tihti väga valesti. Indeksinvesteerimine ei sega sellega samamoodi valesti jätkata.

Kui midagi, siis see peaks teoorias looma isegi tunduvalt rohkem võimalusi aktiivsetele investoritele kasumite saamiseks. Kui “rumalad” indeksinvestorid ostavad alahinnatud ettevõtet liiga vähe, siis on ju aktiivsed investorid need, kes selle üles saavad osta ja kasumi endale võtta.

Samamoodi saavad oma ülehinnatud ettevõtteid indeksinvestoritele ebamõistlikult kallilt maha müüa ja sellega passiivsetelt investoritelt raha ära võtta.

Võetagu siis.

2. Indeksfondidesse investeerijad jagavad raha valesse kohta

That commitment to inertia worries the Bernstein analysts, who point out that in a world with exclusively passive investors, capital will get allocated only to the big companies and not necessarily to good, promising, or efficient companies. A gravitational, big-getting-bigger effect would dominate stock-price movements. At least in a Soviet-type centrally planned economy, apparatchiks would be making some attempt to allocate resources efficiently.

Alustada võiks sellest, et me ei jõua mitte kunagi kohta, kus on ainult indeksfondidesse investeerijad, seega ta näide on väga imelik. Teiseks, kapitali allokeerimine börsiaktsiate kontekstis on midagi täiesti muud, kui lõpuosas mainitud nõukogude majanduse kontekstis. Tundub nagu teadlik inimeste eksitamine. Kolmandaks, indeksfonde on tänapäeval ka juba iga väikse niši kohta, nii et isegi aktiivsed investorid kasutavad neid oma valikuid tehes.

Kui ma ostan börsil oleva ettevõtte aktsiaid, siis väga harva või kaudselt läheb see raha ettevõttele. Seega see, kas ma ostan ettevõtte A, ettevõtte B või nii ettevõtte A kui ka B aktsiat, mõjutab vastava ettevõtte raha ja kasvu pigem vähe. See võib mõjutada aktsia hinda, kui ostusummad on suured, aga mitte seda, kas Apple’l on nüüd rohkem raha oma äri kasvatamiseks või vähem.

Kõrgema aktsiahinna juures saavad teoorias ettevõtted kaasata rohkem raha, aga siis tulevad jällegi mängu juba aktiivsed investorid, kes seda raha neile annavad. Siin peaks aktiivne fondijuht peeglisse vaatama.

Kui vaadata investorina tootlust, siis passiivne investor tundub oma raha efektiivsemalt jaotavat kui enamus aktiivsed fondijuhid. Hea meelega jätkan seda “valesti” jagamist, kuniks asjad sedapidi toimivad.

3. Indeksfondid vähendavad ettevõtete konkurentsivõimet

A far bigger concern is that the rise of the indexers might be making American firms less competitive, through “common ownership,” in which the mega-asset managers control large stakes in multiple competitors in the same industry. The passive firms control big chunks of the airlines American, Delta, JetBlue, Southwest, and United, for instance, as well as big chunks of Bank of America, Citi, JPMorgan Chase, and Wells Fargo.

Selle ühise omaniku hüpoteesi mõte on, et kui mitmel konkureerival ettevõttel on üks ja sama omanik, siis selle asemel, et ettevõtted omavahel konkureeriksid, võivad nad hoopis kasvõi kaudselt koostööd teha. Eesmärk ei ole mitte ettevõtte A kasumit tõsta, vaid investori kasumit tervikuna ettevõtte A ja ettevõtte B peale kokku.

Selle väite toetuseks artiklis mainitud 2019. aasta viites, kus teemat põhjalikult lahati, kirjutati kokkuvõtteks selle kohta nii:

However, evidence of an effect of common ownership on prices is, at this point, suggestive at best.

The Common Ownership Hypothesis: Theory and Evidence

Lühidalt, erilisi tõendeid sellisele väitele ei ole. Veel vähem on tõendeid selle kohta, et indeksinvesteerimine seda põhjustaks. See teooria sai alguses aktiivsete institutsionaalsete investorite tegevusest, seega indeksfonde selles süüdistada on päris naljakas.

The Atlanticu autor ise vaidleb sellele ideele ka kogemata vastu artikli hilisemas osas.

4. Juhtide tasud langevad(?) kui omanik omab ka konkurente

Across firms, executive compensation seems to be more closely linked to a company’s performance when its shareholders are not invested in the company’s rivals, the study found. In other words, firms stop paying managers for performance when owned by the same people who own their rivals.

See viitas ühele väga pikale uurimusele, mida liiga põhjalikult läbi ei lugenud. Kui õigesti aru sain, siis argument oli põhimõtteliselt, et indeksfondide poolt omatud ettevõtetel kipuvad juhtkonna tasud langema.

Warren Buffett on minu teada juhtkonna tasude kontrolli all hoidmise poolt ja ma olen ka aastate jooksul kohanud mitmeid uurimusi, mis väidavad, et juhtkonnale kõrge palga ja preemiate maksmise ning ettevõtte soorituse vahel ei ole tingimata positiivset seost. Mõnikord ehk koguni negatiivne.

Mõned uurijad on ka kurtnud, et juhtkonnad mingil põhjusel ei soovi sedalaadi uurimist rahastada, mis võimaldaks maksta tasusid, mis tõesti tulemusi mõjutaks. Huvitav, miks?

Isiklikult ei taju seda ei ohuna ettevõtete sooritusele ega turgude toimimisele. Leidub lausa uurimusi, mis väidavad, et tänu passiivsetele investoritele ettevõtte juhtimine hoopis paraneb. Antud “uudis” muidugi positiivseid külgi otsima ei hakanud.

5. Indeksfondid hääletavad tegelike aktsiaomanike eest

The market clout of the indexers raises other questions too. The actual owners of the stocks—not the index-fund managers but the people putting money into index funds—have little say over the companies they own. Vanguard, Fidelity, and State Street, not Mom and Dad, vote in shareholder elections.

Esiteks pakuvad juba päris paljud kohad ka jaeinvestoritele võimalust aktsionäride koosoleku punktide üle hääletada. Teiseks, paljud indeksfondid laenavad oma aktsiaid välja, nii et tegelikult hoopis hääletavad koosolekul aktiivsed investorid. Kolmandaks, kui see hääletamine tähendab, et juhtkonnale enam ei maksta ebamõistlikke tasusid ja hüvesid, siis las hääletavad.

Mingit otsest konkreetset miinust siin välja pole toodud peale selle, et “pahad” indeksfondide loojad käivad hääletamas. Indeksfondidesse investeerimise üks point ongi see, et sa ei peaks oma aega muuhulgas selliste tegevuste peale kulutama.

Järgmises punktis muidugi kurdetakse, et nad ei käi hääletamas…

PS! Kes aktiivsete fondide puhul hääletamas käib? Investoritest emmed ja issid? Mõtle uuesti.

6. Indeksfondid on hääletamises liiga passiivsed

Another worry is that these firms are too passive rather than too powerful. They are committed to being as lean and hands-off as possible, in order to reduce their fees. They do not tend to get involved in shareholder actions or small-bore corporate management, perhaps in part because any one company doing well against its peers is not of interest to the indexers, who want more assets under management and higher corporate profits.

See sai sisuliselt juba eelmiste punktide all kaetud.

7. Turud on hüperkontsentreeritud

In recent decades, the whole economy has gone on autopilot. Index-fund investment is hyperconcentrated. So is online retail. So are pharmaceuticals. So is broadband. Name an industry, and it is likely dominated by a handful of giant players. That has led to all sorts of deleterious downstream effects: suppressing workers’ wages, raising consumer prices, stifling innovation, stoking inequality, and suffocating business creation. The problem is not just the indexers. It is the public markets they reflect, where more chaos, more speculation, more risk, more innovation, and more competition are desperately needed.

See tundub nüüd kõikvõimalike negatiivsete nähtuste ühte patta panemine ja indeksinvesteerimisega seostamise katse. Raske öelda, kuidas indeksinvesteerimine selles süüdi on, et suured ettevõtted ostavad väiksemaid konkurente üles ja on seda aastakümneid teinud. (Kas mitte juba vanematel raudteede jm aegadel ei olnud sama teema?) Aga noh, kedagi peab ju süüdistama.

Viimastel aastatel toimuvat vaadates ma küll ei julgeks öelda, et spekulatsioonist turgudel puudust oleks. Küll kahtlustan, et selle konkurentsi väite osas oleme ühel meelel.

See ei tundu kapitalismi seisukohalt eriti jätkusuutlik, kui suured ettevõtted oma väiksemad konkurendid lihtsalt ära ostavad, niipea kui neist mingit ohtu võiks olla. Samuti pole jätkusuutlik see, et iga krahhi korral kõiksugu rämpsettevõtted ka abipakettidega ära päästetakse ja rumalust premeeritakse. Siin on aga süüdlane küll kuskil mujal kui indeksinvesteerimises.

Kokkuvõtteks

Lühidalt kehtib järjekordselt see reegel, et kui meedias oleva artikli pealkirjas on kas küsimus, siis vastus on alati: EI!

Kas siin artiklis oli midagi, mis mind indeksisse investeerijana peaks muretsema panema? Ei. Enamus väited tunduvad pigem pastakast välja imetud ja investorina tootlusele mõju ei oma. Mõnel juhul on ehk isegi koguni positiivse mõjuga hoopis.

Olen kohanud tunduvalt sisukamat kriitikat indeksinvesteerimise kohta. Antud juhul räägib statistika endiselt enda eest.

Kas ma olen kõigi artiklis mainitud teemade uurimustega ülihästi kursis, et nii väita? Ei, kindlasti mitte. Kuigi kohati tundub, et ma vist viitsisin neid viiteid rohkem lugeda, kui artikli autor ise. Mis sest, et suurem osa neist polnud indeksfondidega väga seotudki, vaid on kunagi uurimisobjektiks saanud just tänu aktiivsete investorite tegemistele.

Pigem võiks selle artikli kokku võtta nii, et turgudel on mitmeid asju, mis on halvasti. Investorina on sul valik, kas sa investeerid madalate kuludega passiivsetesse indeksfondidesse ja saavutad tõenäoliselt kõrgema tootluse. Või investeerid kallite tasudega aktiivselt juhitud fondidesse ja saad oma suure makstud tasu eest peaaegu kindlasti kehvema tootluse.*

Kas sinu arust oli seal artiklis mõni reaalne argument, mis peaks indeksfondidesse investeerimise suhtes muretsema panema? Millest ma valesti aru sain?

*Ilmselgelt minevik ei ennusta tulevikku ja ükski tootlus pole garanteeritud jne jne. Kasuta oma aju ja mõistust otsuste langetamisel ja tee vajadusel baasasjad omale selgeks.

By Taavi Pertman

Taavi on investeerimisega tegelenud alates 2004. aastast ning psühholoogia vastu suuremat huvi tundnud 2006. aastast saati. Ta eesmärk on panna nende valdkondade teadmised ja kogemused kokku ning aidata läbi RahaFoorumi, Eesmärgipärase investeerimise e-raamatu ja koolituste inimestel oma suurimate unistuste elluviimiseni jõuda.

2 replies on “Indeksfondidesse investeerimine on hullem kui Marxism?”

Taavi, avastasin selle foorumi ja suured tänud, et suudad asjad ilusti lahti seletada ilma et kasutaks mingeid spetsiifilisi termineid jms. millega iga teist sõna googeldama peab hakkama ning jagad ja viiteid, kust mõne teema kohta rohkem lugeda saab.
Aga kui sul järgmine kord tekib aega ja tahtmist midagi kirjutada, siis võiksid kirjutada sellest, mis need indeksfondid üldse on. Saan aru, et on mingi muster, mille järgi nad väärtpabereid ostavad ja see muster on kuskil paika pandud st. fondihaldur seda ise ei otsusta. Aga vot seda olen üritanud otsida ja mõne käest ka küsida, aga pole ammendavat vastust saanud, et kust see indeks ise tekib ehk keegi peab ju selle mustri ikka määrama.

Mis sa arvad?

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.