Kui kuulata erinevate investorite mõtteid ja soovitusi börsil käitumiseks, siis võib märgata kahte ideed:
- Kui hinnad langevad, oleks hea hetk aktsiaid juurde osta.
- Kaotavad aktsiad tuleks võimalikult ruttu maha müüa, minimaalne kaotus ära realiseerida ja edasi minna.
Esimese punkti kasuks tuuakse, et paljud just sellepärast börsil raha kaotavadki, kuna satuvad languse ajal paanikasse ja müüvad head aktsiad börsi “hullude päevade” ajal maha. Sa ei viiks ju oma autot müüki ajal, mil platsi tühjendusmüügi raames on kõik hinnad 40% alla tõmmatud?
Teise punkti kasuks räägib nö dispositsiooniefekt ehk investorite kalduvus kasvanud aktsiad maha müüa ning kasum “välja võtta” ja kahjumis aktsiaid pikemalt hoida lootuses, et need taastuvad. Ehk investorid soovivad vältida kahjumit ja müüvad lõpuks liiga hilja.
Turgudel kipub aga pigem olema nii, et aktsiad, millel eelmisel 6 kuul on läinud hästi, näitavad ka järgmisel 6 kuul paremat sooritust kui need, millel eelmisel poolaastal halvasti läks.
Kas siin pole vastuolu?
Alustav investor Silver uuris investeerimise kohta omajagu raamatuid ja osales üritustel ning kuulis neid soovitusi. Mõlemad tundusid mõistlikud ja arukad, aga peale järelemõtlemist tekkis küsimus, et kas siin pole mitte vastuolu?
See on hea küsimus ja esmapilgul tundub täitsa korralik vastuolu olevat. Soovitab ju esimene languse ajal juurde osta ja teine hoopis samal ajal müüa. Samas, vaatame nende mõtete sisse ja püüame asjas paremini selgusele jõuda.
Kindlasti ei pretendeeri siinkohal mingile lõplikule tõele, vaid pigem avan seda, kuidas isiklikult teemat näen. Kui keegi oskab täiendada või selles mõtteviisis mõne kitsaskoha välja tuua, siis igati teretulnud.
Turuosalised
Oluline punkt, millele tasub mõelda, on see, et turul on erinevaid osalisi, kelle eesmärgid, investeerimishorisondid ja strateegiad on teineteisest kardinaalselt erinevad. Kõige lihtsam jaotus on siinkohal näiteks kauplejad vs investorid, kuigi mõlema grupi sees on samuti lähenemisi seinast seina.
Kauplejad
Kauplemise eesmärk on reeglina teenida lühiajaliste aktsiahinna liikumiste pealt. Periood võib olla näiteks paarist minutist kuni paari kuuni. Siin on reeglina ka põhjus, miks neid sageli nimetatakse päevakauplejateks.
Edukaks kauplemiseks on vaja esiteks välja valida õige aktsia ja seejärel tabada õige ajastus nii ostu- kui ka müügitehingu puhul.
Reaalselt suudab sellise kauplemisega edukalt raha teenida tõenäoliselt ühekohaline protsent kauplejatest. Ülejäänud saavad närvikõdi, lõbu, kogemuse ja muid maksuvabu (kui õppemaks kõrvale jätta) mittevaralisi hüvesid. Sellegipoolest kujutab valdav osa alustavaid investoreid ette, et just see ongi investeerimine ning soovib sellega tegelema hakata (sh alustas siit ka postituse autor).
Kuna kauplemine toimub lühiajaliste liikumiste peale, selle eesmärk on teenida võimalikult suurt tootlust võimalikult lühikese ajaga ja positsioone ei hoita pikalt, siis tundub loogiline, et mida varem sa kaotava positsiooni kinni paned, seda väiksem saab kaotus olema.
Samuti on üsna loogiline, et sa ei pane ennast kaotavasse positsiooni kinni sellega, et seda juurde ostad, kui panustasid sellele, et mingi uudis hinda soovitud suunas liigutab. Uudise mõju lihtsalt kaob ära ja kui hind liikus teises suunas, siis ilmselt tegid kuskil valearvestuse.
Näiteks, kui sa United Airlines skandaali peale mõtlesid, et see hind nüüd kukub veel kolinal ja esimese punase noole juures panustasid edasise languse peale (vt graafik allpool), siis teise punase noole juures tundub üsna ebatõenäoline, et su tehing ilma edasiste negatiivsete uudisteta veel paremaks läheb.
Kui sul ei ole just väga kindlat põhjust, miks hind peaks uuesti langema hakkama, siis on tegemist populaarse kauplemistehnikaga, mida võiks nimetada soovmõtlemiseks ja mille vastu see artikli alguses mainitud 2. punkt ka hoiatab.
Investorid
Investor teeb oma tehinguid reeglina pikaajaliselt. Investeerimishorisont 10 aastat kuni igavik on investorite maailmas täiesti tavaline nähtus.
Kauplejatega kõrvutades ja veidi üldistades võib öelda, et ilma eriliste teadmisteta investor, kes kunagi S&P500 indeksit ostis ja selle 10+ aastaks ära unustas, on saavutanud paremat tootlust, kui keskmine investor (sh enamik kauplejaid) turul.
Nagu graafikult näha, siis ei ole just väga palju 10+ aastaseid perioode, mille järel investor oleks raha kaotanud. Kusjuures, mida pikem investeerimishorisont, seda väiksem tõenäosus on olnud, et sa raha kaotasid.
Teisisõnu, mida pikem investeerimishorisont, seda ebaolulisemaks muutub ostutehingu ajastamine.
Siin ka hea ülevaatlik graafik, mis näitab ajalooliste andmete põhjal tõenäosust, et sa kaotasid S&P 500 indeksiga raha sõltuvalt investeerimishorisondist (eeldades, et ostuhetk on suvalisel aastal; ei arvesta võimalikke valuutariske, teenustasusid ega makse).
Tõenäosus raha kaotada langeb veelgi, kui sa ei tee kogu ostu ühel suvalisel hetkel, vaid rakendad näiteks ostuhinna keskmistamise strateegiat. Isegi kui sa sellisel juhul alustad buumi tipus, siis suur osa oste saab tehtud languse peal, nii et kasumisse jõudmiseks vajalik tõus on kokkuvõttes väiksem.
Sellises olukorras tundub täiesti loogiline, et kui sinu investeerimishorisont on aastakümneid, siis lühiajalised langused on pigem soodsaks ostukohaks ehk allahindlusega ostupühad, mis aitavad tootlust suurendada.
Et asi liiga lihtne poleks…
Kui siia punkt panna, siis oleks järeldus lihtne: kauplejana müü ja investorina osta juurde. Oleks vaid elu nii lihtne, et ma selle postituse siinkohal ära lõpetaks 🙂
Kui kauplemisel tuleks halb tehing reeglina kinni lükata, olenemata, kas hinnaliikumine on tingitud lühiajalisest turusentimendist või pikaajalisest ettevõtte ebastabiilsusest, siis investeerimisel läheb olukord keerulisemaks.
Indeksitesse investeerimine
Tavaliselt räägitakse pikaajalise investeerimise ja indeksitesse investeerimise puhul S&P 500 indeksist või USA turust. Ühest küljest ehk sellepärast, et selle kohta on lihtsalt ohtralt informatsiooni olemas ja tegemist on ikkagi maailma suurima turuga. Teisest küljest on aga S&P 500 indeksite postripoiss (või kaanetüdruk kui võrdõiguslik olla).
USA turu tootlused on ajalooliselt olnud ühed kõrgemad ja suund on väga kindlakäeliselt olnud üles. Paraku ei tähenda minevik, et see kindlasti tulevikus korduks ja paraku ei ole kõik indeksid võrdsed.
Näiteks vaadates Jaapani NIKKEI pikaajalist graafikut, tundub, et investor, kes alustas 1980-ndate keskel ostuhinna keskmistamisega indeksisse panustamist, võib isegi täna 30 aastat hiljem endiselt kahjumis olla või on saavutanud vaid naeruväärset tootlust.
Teoreetiliselt, kui saad hindade langedes ostusummasid igakuiselt suurendada, oleksid piisavalt pika aja peale ka siin plussis. Iseasi, kui hea see tootlus lõpuks tuleks ja kas sul selleks piisavalt aega on, aga see 1. punkti soovitus töötaks sellegipoolest.
See on minu silmis ka üks indeksite oluline eelis üksikaktsiate kõrval. Reeglina, kuniks kapitalistlik süsteem senisel kujul kestab ja majandus pikas perspektiivis kasvab, saab ka indeksitesse investeerimisega tulu teenida.
Üksikaktsiatesse investeerimine
Üksikaktsiate puhul läheb aga asi keerulisemaks, sest erinevalt indeksitest, millel on üsna keeruline lõplikult pankrotistuda (kuigi teoreetiliselt väike võimalus on), siis üksikaktsiaid valides võivad need ka oma tegevuse lõpetada ja 100% kaotuse kaasa tuua.
Seega ostuhinna keskmistamise ja pikaajalise investeerimishorisondiga saad vähendada ajastamise olulisust, aga ei vähenda õige aktsia valimise olulisust. Kui indeksfondi puhul võid hindade langemisel lõputult raha sisse kühveldada ja vähemalt teoorias jõuad lõpuks kasumisse, siis üksikaktsia puhul ei pruugi isegi teoorias sinna jõuda.
Kuigi ka indeksi puhul oleks oluline aru saada, kas langus on pikaajaline või pigem lühiajaline tavaline turgude tsükkel, siis üksikaktsiate puhul on selle eristuse tegemine kohustuslik. Sellest sõltub, kas tegemist on 1. punkti või 2. punkti situatsiooniga.
Näiteks kui omasid United Airlines (UAL) aktsiaid ja uskusid, et see on hea investeering, siis ülevalpool mainitud skandaalist tingitud hinnalangus tundub pigem ostukoht, kuna väikese uurimise järel jäi mulje, et sellised lendamise turvalisusega mitteseotud sündmused majandustulemusi otseselt ei mõjuta.
Samas, kui Viral Angels sulle kuidagi oma lipulaeva Trig Social Media aktsia maha suutis müüa, siis uudis sellest, kuidas suurel sotsiaalmeediaplatvormil ei paista nende audiitori sõnul reaalseid kasutajaid olevat, on päris kindlasti kiire müügi- ja kahjumi lukku löömise koht.
Tegemist on reaalselt majandustegevust (või siis antud juhul tegevusetust) mõjutava muutusega ja kui enne eeldati miljonite kasutajate olemasolu, siis väärtus kukub kolinal ja tõenäoliselt ka jääb sinna. Kuna see uudis tähendab, et äritegevust sisuliselt ei toimu, siis lisaraha juurde viskamine tähendaks lihtsalt rohkema raha uputamist.
Lisaks oleks see muidugi koht, kus peaksid ikka tõsiselt oma investorikarjääri üle järele mõtlema, kui sellise lollusega hakkama said ja seda jama ostsid.
Seega, kui küsid, kas languse korral peaks ostma või müüma, siis vastus on jah.
Kokkuvõtteks
Kui nüüd aga tulla tagasi algse küsimuse juurde, siis lühike vastus oleks, et ei, siin ei ole vastuolu, siin on lihtsalt erinev käitumine erinevas kontekstis.
Natukene pikem kokkuvõtlik vastus oleks, et esimese või teise lähenemise rakendamine sõltub:
- sinu investeerimishorisondist – mida pikem horisont, seda enam paistab kehtivat põhimõte, et tegemist on soodusmüügiga
- languse põhjuse kestvusest – mida fundamentaalsem ja pikaajalisemate tagajärgedega on languse põhjus, seda enam võiks kehtida müügisoovitus
Punkt kahe puhul võiks lihtsustades mõelda, et kui languse põhjustanud tagajärgede mõju kaob ära aegsasti enne sinu investeerimishorisondi lõppu (enne kui raha kasutusse tahad hakata võtma), siis võib olla tegemist soodsa ostukohaga. Siinkohal on aga puuduseks see, et sageli saab seda mõju hinnata just tagantjärele.
Loodan, et said siit omale mõtteainet ja ehk ka küsimusele vastuse. Kuigi ilmselt mitte nii lihtsa ja ühese vastuse kui lootsid.
Mina ütleks, et sinu roll arengut taotleva investorina on esiteks selgeks teha, kas tegemist võiks olla üldse asjaliku nõuandega ehk kes sulle seda soovitust annab. Siin tulevad sageli mängu ka osapoolte ärihuvid.
Näiteks on mõne investori strateegia 20 aastat järjest kuulutada, kuidas kohe-kohe tuleb krahh ja kõik kukub kokku. Ajalugu näitab, et reeglina on neil sedasi 1-2 korda ka õigus. Investeerimisstrateegia jaoks pole just kuigi tulus lähenemine, aga raamatuid ja koolitusi saab müüa küll.
Teiseks, aru saada, mis on sinu investeerimisstrateegia ja mida saavutada tahad.
Kas oled pikaajaline passiivne investor, kes kasvatab dividenditulust rahavoogu, kes ehitab indekaktsiatest hajutatud portfelli või üritad hoopis kauplemisega maksimaalset tootlust teenida?
Kolmandaks, kaaluda, kas ja kuidas see soovitus (eeldusel, et on asjalik ja arukas mõte) sobitub sinu investeerimisstrateegiaga.
Uudiste või majandustulemuste peale kauplemisstrateegiad võivad küll olla põnevad uurida ja teada, aga ei pruugi eriti hästi kokku sobituda indeksfondidel baseeruva IV pensionisamba ülesehitamisega.
Kuigi kauplejad ja investorid kasutavad raha teenimiseks sageli samu instrumente, siis nende edukalt töötavad strateegiad ja taktikad erinevad suures osas nagu öö ja päev.
3 replies on “Aktsiahind kukkus – kas müüa või osta juurde?”
Tänud tõeliselt vajaliku artikli eest. Infotulv on niivõrd suur ja lämmatav, et ajab inimesi asjatult rapsima, vähemalt enda puhul tunnen seda. Selliseid fundamentaalseid ja kallutamata artikleid võiks rohkem leida.
Eks seegi artikkel ju ikka vastavalt minu arusaamade suunas kallutatud, aga aitäh mõtteid jagamast.
Nice text with good advice.