Categories
Aktsiad, börs ja omakapital

Kas päevakauplemisega saab rikkaks?

Lühidalt: Päevakauplemisega saab väga hästi raha kaotada. Pikemalt, loe edasi. (Veel pikemalt vaata uuemat ülevaadet sellest, mida edukaks kauplemiseks on vaja osata.)

Elame huvitavatel aegadel, kus nii börsil toimunud IPOd kui ka Funderbeami investeeringud võivad ühe päevaga teha 60-70%+ tõuse. Paljud aktsiad teevad aastaga 700%+ tõuse ja tõusul lõppu ei paista.

Sellistel aegadel ilmuvad välja tavapärasest rohkemad tegelased oma oskustega kiitlema. Tihtipeale ka neid oskusi teistele (märkimisväärsete summade eest) õpetama. Ka meedias kogub kauplemise teema populaarsust just sellistel aegadel.

Uurimused viitavad, et kauplejaid tuleb juurde eriti siis, kui kauplejatel on hiljuti hästi läinud (loe: sotsiaalmeedias jm kanalite kaudu on oma tulemustega uhkustatud) ja börsid rallivad.

Seetõttu on hea aeg vaadata, millised ootused sellega seoses on realistlikud. Sajad või tuhanded protsendid tootlust on ju ikkagi nii ahvatlev, et annaks oma raha kohe pikemalt mõtlemata ära (reeglina kahjuks annadki, kui kauplema hakkad).

Kauplemine ja investeerimine ei ole sama asi

Täiesti arvestatav osa inimestest, kes minu poole mentorluse palvega pöörduvad, räägivad alguses tegevustest, mis meenutavad väga kauplemist. Peale mõningast suhtlust aga selgub, et tegelikult on hoopis soov investeerimisega tegeleda.

Isegi alustasin umbes 15 aastat tagasi kauplemisega, kuigi arvasin, et see on investeerimine. Lihtsalt need mõisted on (eriti meedias) pidevalt läbisegi ja segadusttekitavad.

Reeglina eristab investeerimisest kauplemist see, et tehingud on pigem lühiajalised. Kui investeerimise kontekstis räägime tavaliselt 10+ aastastest perspektiividest, siis kauplemise puhul on ülemine piir pigem harvematel juhtudel 1-2 aasta juures. Reeglina räägime ilmselt siiski sekunditest kuni mõne kuuni (ei, mitte to the Moon Kuust ei ole jutt).

Mis on päevakauplemine?

Alustame päevakauplemisest (day trading), sest seda on kõige lihtsam seletada. Päevakaupleja teeb tehinguid ühe päeva sees. See tähendab, et ostab ja müüb aktsiat samal päeval.

Positsioonid on tavaliselt lahti mõnest sekundist kuni mõne tunnini. Päeva lõpus pigem enam ühtegi positsiooni ei ole, vaid kogu kauplemiseks kasutatud vara istub rahas. Vähemalt nii näeb see strateegia ette, kuigi tegelikkuses kiputakse sellest pidevalt kõrvale kalduma.

Muu börsikauplemine

Lisaks päevakauplemisele on aga mustmiljon muud lähenemist kauplemisele. Üks minu jaoks isiklikult huvitavamaid on näiteks Markuse lähenemine, kuna see võiks aidata kõrvaldada väga suure koguse psühholoogilistest teguritest, mis sooritust hävitavad.

kauplemisega rikkaks?

Börsikauplemine ja pokker

Ilmselt üks lihtsamaid viise kauplemise kui tegevuse olemust kirjeldada, on läbi pokkeri.

Kauplemise ja pokkeri sarnasused

Selleks, et pokkerimängija A saaks raha teenida, peavad mängijad B, C või D raha kaotama. Lisaks peavad nad kaotama rohkem kui pokkerimängija A võidab, sest maja võtab omalt poolt tasu (rake).

Pokker on negatiivse summa mäng. See tähendab, et võitja teenib vähem kui kaotajad kaotavad. Samamoodi toimib ka börsikauplemine. Selleks, et kaupleja A saaks raha teenida, peavad kaupleja B, C ja D raha kaotama. Samal ajal võtab maakler tasusid ja riik makse.

Seega lühidalt öeldes saab kaupleja raha teenida siis, kui teised seda kaotavad. Mis automaatselt tähendab seda, et mängu olemusest tulenevalt saab võitjate seas olla vaid väike osa kauplejatest. Sedagi ainult seni, kuni kaotajad mängivad. Kui kaotajad mängimise lõpetaksid, muutuks arvestatav osa varasematest võitjatest kaotajateks ja võitjate võidusummad kuivaksid kokku.

Sarnane on ka see, et mõlemi puhul on tulemuste volatiilsus märkmisväärne. St kõike ideaalselt hästi tehes võid endiselt lühiajaliselt raha kaotada ja kõike täiesti valesti tehes seda teenida. Seega üksikute tehingute või lühema perioodi tulemustest otseselt liigselt õppida ei saa (kuna pokkeris on tõenäosused selgemad, siis seal on lihtsam).

Börsikauplemise ja pokkeri erisused

Samal ajal on pokkeri ja börsikauplemise vahel suuri erinevusi. Näiteks, kui pokkeris istud sa korraga kuni 9 teise inimesega lauas, siis kauplejana võib lauas olla tuhandeid või sadu tuhandeid mängijaid.

Kui pokkeris sa tead, mis kaardid sul käes on ja kui väärtuslikud need on, siis kauplejana pole sul tihtipeale aimugi. Sa võid oletada, aga need oletused ei tundu uurimuste põhjal eriti täpsed olevat.

Pokker on mitmes mõttes päevakauplemisega sarnane

Pokkeris laotakse lauale kaardid ja saad enam-vähem välja arvutada tõenäosused ja milline samm oleks igas olukorras statistiliselt mõistlik. Samuti tead, et peale riverit (5. kaart laual) on see käsi läbi ja võitja saab oma võidu kätte. Kauplejana pole sul reeglina aimugi, mis kaardid just lauale laoti või mitme kaardipakiga mäng käib. Samuti pole teada, millal täpselt võidud-kaotused selguvad.

Kui pokkeris mängid sama vastase vastu mitmeid käsi järjest ja saad tema käitumisest õppida, siis kauplejana ei tea sa, kellega parasjagu mängima hakkad ja kuidas ta varasemalt mänginud on. Su vastasmängija võib olla koguni arvuti või paarisajast matemaatika ja füüsika doktorist koosnev kauplejate tiim.

Teisisõnu, börsikauplemine on raskusastme mõttes täiesti teises kaaluklassis ja mitte ühe astme võrra, vaid hoopis teistsuguse skaala peal.

Kes on tüüpiline päevakaupleja?

Uurimuste järgi on tüüpiline kaupleja mees, kes on umbes 10 aastat noorem ülejäänud investoritest ja kellel reeglina puudub eriline varasem investeerimiskogemus.

Teisisõnu, tegemist on sihtgrupiga, keda on üpriski lihtne mõjutada, sest nad ei tea turgudest ja investeerimisest eriti palju ja reeglina on tegemist üsna noorte meestega. Vanus, kus enesekindlust kipub sageli kuhjaga rohkem olema kui põhjendatud (jah, kehtib ka minu kohta üsna mitmel algusaastal, nüüdseks vist saan aru, et head tehingud on tavaliselt pigem õnne tulemus).

Kas päevakauplemisega tasub tegeleda?

Alustan kõigepealt päevakauplemisest, sest siin on asjad lihtsamad ja selgemad. Järgnevad mõtted baseeruvad peamiselt erinevatel börsikauplemise uurimustel, aga mõneti ka isiklikul kogemusel.

Peaaegu kõik päevakauplejad kaotavad raha

Kui vaadata päevakauplejaid kui gruppi tervikuna, siis päevakauplejad kaotavad oma tegevusega raha ehk tootlus on negatiivne. Kui vaadata kauplejate keskmist tootlust, siis ka see on negatiivne.

Kuni aastase perioodi jooksul umbes 80% kauplejatest kaotavad raha. Kusjuures suurem osa neist kaotavad ära kogu oma kauplemiseks kasutatud raha ehk kaotus on -100%.

Natukene pikema perioodi peale suudab vähemalt 1-2 aastase perioodi jooksul järjepidevalt kasumit teenida umbkaudu 1% (optimistlikult võime liialdada ja öelda 3%) päevakauplejatest. Kahjuks 3+ aastase perioodi soorituse kohta ma andmeid ei leidnud. Protsent on aga tõenäoliselt kaduvväike.

Enamus võite tuleneb õnnest

Eelnevast võis juba tuletada, aga igaks juhuks toon eraldi välja. Kui iga aasta peale on positiivse tootlusega kauplejate osakaal ca 20% ja pikema perioodi peale kahaneb see 1% suunas, siis enamus kasumit teeninud kauplejad saavutasid oma tootluse läbi õnne.

Sedasi kirvemeetodil arvutades võiks öelda, et 90-95% aasta jooksul kasumisse jäänud kauplejatest saavutasid oma tulemuse tänu õnnele, mitte oskuslikule kauplemisele.

Tasub seda meeles pidada, kui sul mõned kuud järjest on kauplemisega hästi läinud. Võib olla tasuks mõni lotopilet soetada.

Enamus kasumid ei tasu ennast ära

Suurem osa konkreetsel aastal kasumisse jäänud kauplejatest ei suuda indeksi tootlust ületada või teenivad tunduvalt vähem kui oleksid mõne alternatiivse tegevusega teeninud.

Teisisõnu, vaikimisi oleks majanduslikult tulusam teha midagi muud. Isegi kui sa suudad kauplemisega kasumisse jääda. Seda viimast on muidugi keeruline täpsemalt hinnata. Sellest, miks, kirjutasin pikemalt siin:

Kas kauplemine aitab päevakauplemist õppida?

Enamus uurimused, mis ma leidsin, viitavad, et kõige suurem õppimismoment on seal, kus inimesed saavad aru, et nad ei oska kaubelda ja lõpetavad selle tegevuse ära.

Teisena õpivad kauplemisest kõige kehvemad kauplejad, kes saavad aja jooksul natukene paremaks. Tüüpiliselt küll mitte nii palju, et kasumlikuks saada.

Juba hea kaupleja oskused arenevad kauplemise käigus pigem väga aeglaselt, kui üldse. Võiks ehk isegi öelda, et peaaegu märkamatus tempos. Seega lootus, et kui sa veel aasta aega kahjumlikult kaupled, siis saad paremaks, jääbki pigem ainult lootuseks.

Samas on näiteid, et institutsionaalsetel investoritel esineb näiteks dispositsiooniefekt märkimisväärselt harvemini. Seega teatud määral on võimalik mingitlaadi sekkumistega oma sooritust parandada küll. Lihtsalt mitte läbi kauplemise.

Tõenäoliselt mängib siin rolli see, et arukas käitumine ei too suurel osal ajast head tulemust ja rumal käitumine võib tihtipeale hästi lõppeda. Ehk kasumliku tegevuse ja tulemuse vahel pole lühiajaliselt selgelt tajutavat seost.

Kokkuvõtteks päevakauplemisest

Kui sa just täna ei ole juba väga osav päevakaupleja, kes ületab indeksi tootlust korralikult (ka peale tasusid) või kellel on nibin-nabin sellest puudu, siis pigem ei ole mõtet oma aega päevakauplemise peale raisata.

Kõige hullem on see, kui sa oled seal kasumlikkuse piiril ja jätkad kahjumlikku kauplemist 10+ aastat, nagu mõnes uurimuses välja tulnud näited. Raisku ei lähe mitte ainult raha, vaid ka märkimisväärne osa sinu elust.

Kas muu börsikauplemine on mõttekas?

Kui päevakauplemisest kaugemale vaadata, siis on pilt juba omajagu kirjum ja segasem. Erinevaid lähenemisi on palju ja igaühe kohta eraldi uurimusi ilmselt ei leidu.

Kui aga kogu potti koos vaadata, siis trend on sama. 80-90% fondidest ei suuda pikaajaliselt indeksit ületada ehk fondijuhtide kauplemine ei loo investorile tavaliselt lisandväärtust. Sarnaselt jääb tavaline jaeinvestor indeksile tublisti alla. Pika perioodi peale räägime tootlustest, mis on indeksist kordades väiksemad.

Fondijuhtide puhul on turule allajäämise põhjuseks peamiselt tasud. Jaeinvestoril on aga tunduvalt suurema mõjuga põhjuseks investori enda käitumine ehk peamiselt nö kauplemine (aktsiate valimine, vahetamine, sisse-välja hüppamine, sobiva sisenemiskoha ootamine jne). Muidugi jaeinvestoril on ka lisatasud kulutatava aja näol, aga seda me tavaliselt ei kipu arvesse võtma.

Kuigi aktiivselt juhitavad fondid on tavaliselt halb valik, siis keskmine jaeinvestor suudab reeglina veel halvemat tulemust saavutada. (Jah, ma tean, me kõik oleme üle keskmise investorid, nii et meie kohta see ei kehti.)

Kas börsikauplejad suudavad turgu ületada?

Jah, väike vähemus suudab ka pikemaajaliselt turgu ületada. Jään vastuse võlgu, mis suurusjärku see vähemus jääda võiks. Kahtlustan, et see on suurem kui päevakauplejate seas, aga mitte liiga palju suurem kui võtta arvesse ka survivorship bias ja tasude suurust.

Kui ka alternatiivkulu ja ajakulu arvesse võtta, siis ilmselt kukub see osakaal veelgi omajagu väiksemaks. Vähemalt võiks ju arvata, et väga osav kaupleja suudaks ka mõnel teisel alal väga hästi teenida.

Kindlasti on lähenemisi, mis toimivad. Vähemalt ühes või teises kontekstis ja aeg-ajalt. Palju rohkem on aga kasumis kauplejaid, kes ei suuda oskusi õnnest eristada ja kahjumis kauplejaid, kes ei oska loobuda. Või selliseid, nagu mina, kes selle kulu meelelahutuse/lotopileti reale arvestavad (viimasel ajal seda liiga palju teinud…).

Head pikaajaliselt kasumis kauplejad on pigem haruldased, nagu rikkad kunstnikud.

Kokkuvõtteks

Lühiajalise kauplemisega on võimalik kasumit teenida, kui sul on turul reaalne eelis. Nagu kunagi SOES bandiitidel. Pane aga tähele, et neil oli reaalne objektiivselt mõõdetav eelis ja ligipääs turgudele, kuhu tavaline jaeinvestor ei saanud. Mitte lihtsalt sisetunne või Youtube videost õpitud nipid. Tänases HFT (high-frequency trader) konkurentsis ilmselt sedasi käsitsi enam midagi ei tee isegi vastava ligipääsuga süsteemidele.

Kasumlikke kauplemisstrateegiaid ja lähenemisi on turul kindlasti. Heaks näiteks sellest on Jim Simonsi loodud fond, mis on aastakümneid teeninud keskmiselt 66% tootlust. Sellele eelnes aastaid tööd ja kahjumlikke tehinguid. Kes tahab teada, kui “lihtne” turgu ületada on, siis soovitan selle raamatu ette võtta.

Selliste lähenemiste leidmine aga nõuab väga palju tööd ja teadmisi. Need võimalused kipuvad aja jooksul kaduma (nt teised hakkavad kasutama ja pole enam kasumlik) ja neid ei saa õppida kuskilt raamatust või online kursusest. Selleks ajaks, kui keegi sulle neid kuskil kursusel õpetama hakkab, on üldiselt juba hilja nendega midagi teenida.

Isegi kasumlikku lähenemist kasutades aga jäävad endiselt väga suur osa kauplejaid miinusesse, sest äärmiselt olulise rolliga on ka psühholoogiline pool. Liigselt uurinud ei ole, aga jäi silma infokild, et eduka kaupleja üks olulisi omadusi on nõrk emotsionaalne reaktsioon erinevatele olukordadele. Kui sina muuhulgas selline ei ole, siis läheb ilmselt raskeks.

Alternatiivkulu reeglina kauplemist ei õigusta

Kauplemist tasub pigem võrrelda aktiivse tulu teenimisega, mitte investeerimisega. Seda võiks vaadata kui ettevõtlust. (Lahkasin seda mõttekäiku pikemalt siin.) Selles kontekstis on tegemist pigem halva valdkonnaga, kus alustada. Põhjuseid on mitmeid:

  • äärmiselt suur konkurents
  • “kliendid” ei vaja sinu “teenust” ehk sa ei loo otseselt kellelegi väärtust (kui teiste kauplejate toitmine kaotustega välja arvata)
  • väga väike tõenäosus kasumisse jääda
  • veel väiksem tõenäosus mõistlikus summas kasumisse jääda
  • töömaht võib olla ulmeliselt suur ja sa isegi pikka aega ei tea, kas su “äri” on kasumlik või mitte, sest tulemustes on väga palju infomüra
  • ebasümmeetriline võidu ja kaotuse jaotus, kus kaotajad kaotavad enamjaolt kõik, aga võitjad pigem harva mitmekordistavad sama ajaga oma portfelli
  • tervikuna toodab turg kaotust ehk kaotajad kaotavad rohkem kui võitjad teenivad

Ettevõtluses on tunduvalt lihtsamaid ja kasumlikumaid valdkondi kui kauplemine. Seega kui sa just väga antud tegevust ei armasta ja sul pole sellele selgelt annet, siis ei tundu eriti mõistlik valdkond, millele oma väärtuslikku aega pühendada.

Kui aga tõesti tunned kauplemise kui tegevuse suhtes kirge, siis peaks sul juba alustades olema täitsa arvestatav portfell, et selle tegevusega saaks vähegi mõistlikku teenistust teenida. Tõsi, alguses kogu selle summaga kohe peale lennata ei maksa…

Alternatiivina saad väiksema portfelliga oma oskuse ära tõestada ja mõneks ajaks kuhugi investeerimisasutusse (pigem väljaspool Eestit) tööle minna, kus palk oleks kordades suurem kui sinu portfelli pealt teenitav tootlus.

Kes kauplemise pealt kindlalt teenivad?

Ärilises mõttes on sinu kauplemine alati kasulik näiteks:

  • maakleritele
  • kaasturundajatele (affiliate/referral marketing), kes sinu liitumise/kauplemise pealt maakleri käest tasu saavad (kui kindlasti proovima tahad hakata, siis anna teada, võin mõne affiliate lingi otsida, kus äkki isegi boonust jagatakse sulle)
  • kauplemiskoolitajatele (tihtipeale need samad maaklerid ja kaasturundajad, kelle huvides on, et sa võimalikult palju kaupleks)
  • riigile maksude näol
  • kauplemiseks kasutatava info müüjatele

Ettevõtluse mõttes tunduksid need valdkonnad märksa tulusamad. Iseasi, kas need ka eetiliselt mõistlikud on, kui sellise kauplemise olemusest aru oled saanud.

Lõpetame positiivse noodiga

Kuigi üldiselt on see ettevõtmine pigem mõttetu, siis on siiski mingid valguskiired, mis viitavad, et teatud juhtudel võib tegemist olla kasumliku ettevõtmisega. Näiteks suudavad institutsionaalsed investorid mõnel juhul täitsa viisakalt päevakauplemisega kasumit teenida.

Seega mingil moel on see siiski tehtav. Lihtsalt ilmselt mitte väga sedasi kodus trussarites arvuti ees istudes ja Youtube kanalitest õppides. Ilmselt on neis asutustes lisaks muudele piirangutele korralik filter ees, keda sinna tööle võetakse. Seega ei maksa päris loota, et ka kauplemises saamatu inimene sedasi asja selgeks saaks. Vabalt võib asi lihtsalt selles olla, et sinna võetaksegi ainult neid osavaid, mitte nad ei koolita inimesi osavaks.

PS! 2020.-2021. aastal muidugi tundub, et saab ka nii, kui vaadata, mida redditis räägitakse. Näiteks GME aktsiaga 🙂

Kas börsikauplemine tundub sulle mõistlik ettevõtlusvaldkond?

8 replies on “Kas päevakauplemisega saab rikkaks?”

Kõikide nende uurimuste (ala report from Brokers where 90% of their clients lose money etc) viga selles, et üldistatakse. Võrreldakse 1k kontosid 100kilostega jne. Oletame meil on 100 kauplejat valimis, nendest 50 on vähem kui 10k kontol, 25l on 10-25k kontol, 20 on 25-100k kontol ja ülejäänud 5 on 100k+ kontol ja kõik on daytraderid. Ilmselgelt suure tõenäosusega juba 75% antud valimis olevatest inimestest feilivad kuna neil on liiga vähe kapitali.Sul on vaja kapitali kauplemiseks kus siis iga expected tehingu kasum on niivõrd suur, et see tegevus üldse ära tasuks. Sul on vaja elamiseks raha kuna töö kõrvalt daytradeda, well good luck. Sul on vaja kapitali informatsiooni jaoks (v.a juhul kui full scalper pole kes ainult tehniliste pealt ajab). Vahet pole mis stiil sul on, daytradedes on business cost juba päris arvestatav. Normaalne platfrom + data teeb juba minimaalselt 300€ igakuiste kuludena + trading fee´d.

Pigem põhjus miks feilitakse on ikkagi selles, et puudub normaalne working capital + living capital. Kui sellised vennad valimist välja jätta oleksid numbrid juba ilusamad.

Ma toon näite. Nimelt ma olen circa 3a teinud professionaalsel tasemel spordile panustamist. Selle aja jooksul on mul olnud 2-kahjumliku kuud – esimene kuu ja covid alguskuu. Igakord kui inimesed ütlevad et sports bettingu puhul, house always wins, võtab muige esile. Ma olen töötanud betting houses kus näinud kuidas neid oddse sätitakse jne ja selle põhjal julgelt öelda et Spordiennustust beatida ei ole üldse raske.Kuid ometi, 90% + kaotavad. Ma ei ole mingi spordifänn ja ma ei vaata üldse sporti. Põhjus miks mina võidan ja need 90% kaotavad ongi selles, et A) mul on normaalne bankroll; B) ma ei riski rohkem kui 1% per bet; C) minu jaoks on tegemist äriga kus iga bet on lisatud raamatupidamisse millele järgneb analüüs; D) ma tean kus mul eelis on ehk iga panus mis teen on +EV.

Aasias eelist saada (kus sind ei limiteerita kui kasumlik oled) circa 2-5% ei ole teab mis keeruline. Keeruline ära elada selle eelisega. Kui bettor runnib 2% kasumimarginaaliga siis 2k teenimiseks peab ta tegema 100k eest käivet kuus. Selleks et 100k käivet kuus teha peab sa tegema kas A) 100 1k suuruses panused; B) 200 500euriseid panused või C) 400 250euriseid panuseid. Me räägime siin minimaalsest bankrollist 25kilo et teenida 2kilo kuus ja 24kilo aastas. Tehes 1.2mln käivet.Ja tegemist on bruto kasumiga millest tuleks maha arvutada paarisaja eurise eest erinevaid business kulusid. Ehk tegelikus on circa 1.5k neto kasumit (ilma haigekassata). Iga keskastme spetsialist suudaks teenida 1.5k netos, tavatööga ja palju väiksema stressita. Samuti oleks sul vaja tagavara ehk vähemalt 12k niiet me räägime siin circa 35-40k kapitalist

Point on mul selles, et võimatut pole miskit aga selleks et kuskil eelist saada on sul vaja aega ehk kapitali ja full time commitmenti. Sports bettinguga paralleeli tuues siis kui kui paljud bettorid oleksid nõus töötama 10h päevas selleks et teenida stabiilset kasumist vs siis gamblida -EV bettidega, selleks et kiiret pappi teha.

Väga mitte kuna antud tegevus oleks metoodiline ja igav. Sama keiss on ka päevakauplemisega. Kindlasti raskem kuna zero sum game aga kui anda kellegile 100k + 2years of living expenses siis ei usu, et õige mindsetiga inimese puhul oleks tegemist millegi võimatuga. Pigem tekib küsimus opportunity costi juures kus siis sarnaselt bettinguga, ei pruugi 2k kuus profiti antud tegevust ära õigustada.

Ehk siis ma totaalselt nõustun sinu arvamusega ainukese vahega et minuarvates statsid valetavad. Pole võimatu ega ebatõenäoline teenida kasumit kauplemisega vaid nõuab lihtsalt rasket tööd nagu iga teinegi äri. Juhul kui keegi soovib kauplemisega tegelema hakata siis pigem varugu palju kapitali + aega, et see craft selgeks teha. Vastasel juhul paari kiloga katsetada pole tõesti mõtet.

Aitäh kaasa mõtlemast. See jutt on ilus, aga ühtegi tõendit ma sellele näinud paraku pole. Küll aga on tõendeid vastupidisele. Kõigi uurimuste probleem ei ole see, et nad vaatavad kõiki tegelasi koos. Ikka päris mitmes uurimuses on vaadatud eraldi. Tegelikult isegi enamus uurimustes võetakse mingi kriteeriumiga valimist see alumine kauplejate ots välja. Näiteks ühes Taiwani uurimuses vaadati veel eraldi kauplejaid, kelle päevakäive oli ca $20,000 ja ka nemad teenisid peale teenustasusid kahjumit.

Muidugi selliste suuremate portfellidega kauplejate vaatamine sisaldab juba omaette survivorship bias elementi, sest suurem portfell on tõenäolisemalt neil kauplejatel, kes on suutnud kauplemisega edu saavutada. Seega juba definitsiooni järgi, kui sa võtad valimisse valdavalt edukad kauplejad, siis üllatus-üllatus, ongi su valimis rohkem edukaid kauplejaid. Umbes nagu võtaksid pokkeriturniiris arvesse ainult lõpulauda jõudnud suurema žetoonihunnikuga mängijad ja ütleksid, et peaaegu kõik pokkerimängijad teenivad kasumit. Muidugi ainus põhjus, miks nad kasumit said teenida, on see, et mängust välja langenud mängijad kaotasid.

Kui sa muidugi leiad uurimusi, mis sinu väidet kinnitavad, siis jaga lahkelt.

See sports bettingu tasuvus on huvitav. Kas sama oleks võimalik teha hobustele panustamisega ehk totoga? Seal ei mängi mitte maja vastu, vaid teiste mängijate vastu ning samamoodi teenusepakkuja võtab panustelt oma marginaali. Saab paralleeli tuua päevakauplemisega, kus kauplejad/panustajad mängivad üksteise vastu.
Eestis on hetkel üks suurem hobupanuste pakkuja (www.toto.ee), aga pigem alustan sellega, kui praeguse hetke aktsia hindadega. Spordiennustuses laskusin liiga emotsioonidesse ning tulemus oli kahjum. Hobustega on emotsioone vähem, samas aktsiate hinnahüppamine pigem tekitab rohkem emotsioone.

Hea küsimus. Ega ma teadlikult selle lõigu juures pikaajalise horisondiga kauplemistehinguid silmas ei pidanudki, nii et andsid mõtteainet. Kindlasti mõni minust kordades targem inimene on sel teemal mõne pika ja põhjaliku mõttekäigu kirja pannud.

Nagu ka mainisin, siis pikaajalisemate strateegiate puhul on nende hindamine tunduvalt keerulisem ja selle kohta on vähem infot. Seega järgnev on pigem minu praegune mõttekäik, kui teadusliku uurimuse järeldus. Antud juhul tundub mulle kõige keerulisem koht see, kuidas eristada pikemaajalist kauplemise lähenemist investeerimisest ehk kust peaks piir täpsemalt minema. Kardan, et praktikas seda konkreetset kohta ei olegi ja veel vähem on võimalik seda reaalselt mõõtma hakata, et kes nüüd neist tehingutest olid kauplejad ja kes investeerijad, kelle jaoks seatud investeerimishüpoteesid näiteks muutusid ja viisid tehingust väljumiseni. Seega ilmselt saab siin soovi korral mõlematpidi põhjendada.

Üldiselt aga mida pikem periood tehingu jaoks on, seda lihtsam on plussi jõuda juba puhtalt sellepärast, et aktsiad pikas plaanis on ajalooliselt tõusnud. Lihtsalt plussi jäämine pikema perioodi peale ei pruugi tõesti olla nullsummamäng, sest turg tervikuna pigem tõuseb ja sellest võidavad peaaegu kõik. Seda plussi on aga raske kauplemise “süüks” panna, kui turg samal ajal rohkem tõuseb. Seega pikaajalisemate tehingute puhul ei ole niivõrd oluline vaadata, kas tootlus on positiivne, vaid kas kauplemise tegevuse tulemus on positiivne (st, kas sinu tootlus ületab turgu ehk indeksfondis istumise tulemust; see võib juhtuda ka negatiivse tootlusega, kui turg näiteks kukub rohkem). Sellest aspektist vaadates võiks juba olla kergem arvata, et tegemist on nullsummamänguga, sest turu ületamiseks peab üldiselt keegi teine sellele alla jääma (mitte tingimata alati ja iga tehinguga, aga summasummaarumis ikka, kui me ei räägi ainult ühest üksikust kauplejast).

Asjale on muidugi ka teistsugune vaatenurk olemas, mis ütleb, et hind on ainult üks tegur, mida vaadata. Mõni soovib näiteks riski vähendada või likviidsust suurendada ja teine vastupidi ning teoorias võivad mõlemad tehingust võita. Isegi kui üks osapool rahaliselt mõõtes justkui kaotas. Üks näide võiks siin olla näiteks mõni hedge strateegia, kus üks osapool ei ostagi konkreetset vara selleks, et raha teenida, vaid selleks, et ennast mingi lühiajalise riski vastu kaitsta.

Kuidas ise seda teemat näed?

Ma arvan, et 0 summa mäng on pigem halb näide. Kui võtta suur vaade, siis selleks, et üksikaktsiate tootlus ületaks indeksitootlust ei pea kuskil keegi raha kaotama. See, et ettevõtte A aja jooksul fundamentaalselt muutub tugevamaks ei ole kuidagi seotud sellega, et ettevõtte B hind turul langeb.
Üksikaktsiatesse investeerimine on riskantsem see on selge ja sellega kaasneb suurem võimalus turgu ületada ja samal ajal kaasneb ka risk turule alla jääda.
Tegemist on ju ettevõtetega ning ettevõtted ei opereeri turul mitte kuidagi 0 summa mängu alusel. Kui me nüüd lühendame ajahorisonti päevakauplemisele, siis olukord liigub 0 summa mängule lähemale, samas sisuliselt ta seda ei ole. Päevakauplemine saaks olla 0 summa mäng tingimusel, kui kõik turuosalised oleksid päevakauplejad. Mida nad tegelikult ei ole. Ehk väide, et päevakauplemine on 0 summa mäng tundub mulle liiga julge :). Nõustun, et tegemist on 0 summa mängule üpris lähedal seisvale olukorrale, aga ka seal on teatavad baas teesid
*mida populaarsem on päevakauplemine, seda lähemale ta 0 summa mängule liigub.
*päevakauplemise vähenemine liigutab ka mängu ennast 0 summa mängust kaugemale.
Ma ei ütle, et analoog ilmtingimata vale oleks. Samas tuleks siin eristada optsioone, futuure-mis on 0 summamängud ja aktsiaid. Liigitades nad ühise 0 summamängu mütsi alla, paneme me sinna vahele võrdusmärgi. Ehk see on rohkem filosoofiline küsimus kas 1=1,01 või mitte. Teatavaid lihtustusi tehes saab ju tehe õige ka olla, kasutades ümmardamist :).

Eks see on teema, mille üle saabki lõputult arutama jääda (nägin vist samal teemal arutelusid juba kümmekond aastat tagasi ka). Minu näite mõte ei olnud see, et kui ühe aktsiaga läheb hästi, siis teisega teine ettevõte peab kaotama. Pigem keegi teine investor/kaupleja kaotab, kelle portfellis seda aktsiat vähem oli selle tulemusena.

Äärmiselt lihtsustatud näide:
Oletame, et turul on kahe ettevõtte aktsiad. Ettevõte A ja ettevõte B. Mõlemal ettevõttel on börsil 100 aktsiat. Turul on üks kaupleja ja investor (võid ka ette kujutada, et kaupleja ja investor mõlemad esindavad tuhandeid kauplejaid ja investoreid). Kaupleja ostab 100 aktsiat ettevõtet A ja investoril on käes 100 aktsiat ettevõttelt B (kõik aktsiad kuuluvad igal ajahetkel kellelegi). Kui nüüd ettevõte A näitab järgmise aastaga 10% tootlust ja ettevõte B ainult 5% tootlust, siis investor jäi osast tootlusest ilma, sest kaupleja ostis need aktsiad ära (ja “rumal” investor muidugi müüs ka). Kui aga kaupleja ostaks hoopis ettevõtte B aktsiaid rohkem, siis investor võidaks, sest tema tootlus saab olema keskmisest parem.

Tegelikkuses pilt muidugi tunduvalt keerulisem ja ostu-müügi nõudlusest tulenevalt hinnaliikumisel oma mõju, aktsiaid on lademetes, osalisi suurtes kogustes ja erinevate eesmärkide ja horisontidega jne jne jne.

*mida populaarsem on päevakauplemine, seda lähemale ta 0 summa mängule liigub.”
Ei ole näinud ühtegi tõendit sellele väitele. Pigem tundub see lihtsalt mõjutavat võitjate hulka ja võidusummasid. Samas 100% välistada ei saa muidugi.

Tere, lõigus kauplemise ja pokkeri sarnasused kõik teesid ei pea lihtsustatud vormis paika. Selleks, et A võidab, ei pea teised kaotama, sest puudub teadmine mis hetkel teised on turule sisenenud.Võit ei toimu kellegi arvelt vaid majanduslikust kasvust. Ehk kui aktsia on järjepidevalt tõusu teinud siis võidavad kõik olenemata olukorrast kes mis hetkel on turule sisenenud või sealt väljub. Pokkeris on konkreetne summa, mis siis mängijate vahel ümber jaotatakse ning seal maja võtab siis oma kui pole tegu muheda sõpruskonnaga kes omakeski mängib.
Lihtsustatult, kui olen päevakaupleja ja ostan 10 euro eest aktsiat inimeselt kes on need mõni aeg tagasi ostnud 8 euroga, ning päeva lõpus müün 12 euroga maha inimesele kes antud aktsiad müüb kuu aja pärast 15 euroga omakorda edasi. Seega on tegu lihtsa mänguga kus kõik võidavad.

Nii palju, kui uurimustest infot saada on, siis sinu toodud näide võib esineda, aga päevakauplemise puhul tundub selline olukord pigem harv erand. Pikaajalisema kauplemise puhul ehk juba sagedasem olukord.

Jaga oma mõtteid

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.