Categories
Aktsiad, börs ja omakapital Statistika, andmeanalüüs, matemaatika, uurimused

Miks on raske hinnata börsikauplemise tulusust?

börsikauplemine kui elatusallikas?

Selleks, et hinnata, kui hea või potentsiaalikas tuluallikas börsil kauplemine on, oleks vaja andmeid. Palju ja võimalikult usaldusväärseid andmeid. Börsikauplemise puhul aga neid kahjuks liiga palju ei ole.

Mõned üksikud kauplejad, kellel väga hästi läheb, kipuvad küll aeg-ajalt andmeid avaldama (reeglina inimese enda poolt raporteeritud ja peale seda, kui on nö edukaks saadud), aga suuremat pilti sealt ei näe.

Tihtipeale on sellised tulemused ka võltsitud või erineval moel ilustatud. Eriti kui eesmärk on mingit kauplemiskoolitust või aktsiavihjete teenust müüa (siin üks pikem video, kus arutatakse muuhulgas erinevaid viise, kuidas kauplemis”gurud” inimesi eksitavad).

Uurimusi on õnneks omajagu tehtud (siin mitmetest lühiülevaade), aga ka seal on päris palju probleeme ja puudusi. Ideaalset uurimust polegi ilmselt võimalik teha. Toon siin peamised murekohad välja, mis mul siiani silma on jäänud.

Börsikauplemise uurimuste puudused

Järgnev pole kindlasti ammendav nimekiri, aga olulisemad, mis ma olen täheldanud.

Tegelik tootlus teadmata

Enamikel juhtudel ei ole kaupleja portfelli suurus teada, mistõttu ei saa reaalset tootlust arvutada. Tootlust vaadatakse tüüpiliselt kas summaliselt või tuletatakse protsent ühel või teisel kujul mingite oletuste baasil. See tähendab omakorda, et tootlust arvutatakse reeglina tehtud tehingute, mitte portfelli suuruse pealt.

Samuti ei ole teada kaupleja kulud. Ei otsesed (tehingutasud) ega kaudsemad (haldustasud, valuutavahetuse tasud, maksud, tasulised teenused, kust infot vaadatakse jne). Tavaliselt kasutatakse tasudega arvestamiseks perioodi jooksul saadaval olnud kõige soodsamat valikut ja sedagi vaid tehingutasude puhul. Praktikas aga on päris kindel, et enamus nii vähe tasusid ei maksnud.

Samuti pole meil aimugi kasutatud võimenduse suurusest ja sellega seotud kuludest. Mõnikord eeldatakse uurimustes maksimaalse võimenduse kasutamist, aga kulusid ei ole näinud, et arvestataks.

Kauplemisperiood tavaliselt lühike

Tavaliselt hinnatakse kauplejate sooritust pigem lühikese perioodi peale. Alates mõnest nädalast kuni 1-2 aastat maksimaalselt. Selliste perioodide puhul võib sõltuvalt heast või halvast õnnest, turuoludest vm kauplejast eraldiseisvatest põhjustest saavutada ka täiesti juhuslikult häid või halbu tulemusi.

Kui räägime kauplemisest kui potentsiaalsest karjäärist ja elatusallikast, siis on oluline teada, kas ja kui tulus võiks see tegevus olla pikaajaliselt. Vähemalt 5-10+ aastase perioodi peale. Ideaalis terve majandustsükli läbinud perioodi jooksul, sest ühel hetkel toimiv lähenemine ei pruugi enam teises tsüklifaasis toimida.

majandustsüklid
Majandustsüklid.

Alternatiivkuluga ei arvestata

Sageli jääb analüüsidest välja alternatiivkulu. Näiteks uurimus räägib, kuidas parimad kauplejad teenisid väikest positiivset tootlust, aga samal perioodil indeks tõusis üle 60%.

Veel harvemini on võrdluses välja toodud, kui mõistlik see positiivse tootluse summa vastaval ajal ja kohas elamiskulusid ja sissetulekuid arvestades on. Rääkimata selle arvestamisest, et nii mõnigi kord müüvad kauplejad ebaõnnestunud tehingute katmiseks mõne teise aktsiapositsiooni maha ja kaotavad tänu sellele lisaks.

Eks siinkohal puudub paraku info ajakulu kohta. Kui kaupleja kulutab 1h nädalas ja teenib aasta peale $5000, siis on see täitsa kena teenistus. Kui aga ajakulu on 12h päevas, siis tasuks pigem miinimumpalgaga tööle minna.

Puudub ühesõnaga info, kui palju kauplemistegevus reaalselt kauplejale lisaväärtust loob.

Kas headel kauplejatel oleks mõttekam pigem istuda indeksis ja oma kauplemistegevust teha näiteks mõnes investeerimisasutuses korraliku palga ja boonuste eest või on iseseisvalt kauplemise tulusus parem?

Puudulik riskidega arvestamine

Kuigi mõnikord vaadatakse kauplemisel kasutatud varade riskitaset, siis peaaegu mitte kunagi ei vaadata kaupleja tegevusega seotud riskide taset.

Kuna portfelli suurus pole reeglina teada, siis on keeruline hinnata, kui suur on kaupleja risk of ruin ehk oht, et ta laseb kogu oma portfelli õhku. Ka ruletilauas pidevalt punasele panustades on võimalik hea õnne korral päris pikalt mängida, aga lõpuks oled ikkagi rahast lage.

Samuti võivad mõned kauplejad teenida kasumit nii, et valdav enamus tehinguid kaotavad raha, aga üksikud tehingud on olnud ulmeliselt head ja aidanud plussi. Pikaajaliselt sellise strateegiaga ilmselt edukas ei ole, kui kogu kasum sõltub 1-2 edukast tehingust. See on rohkem õnnele panustamine.

Survivorship bias valimi puhul

Pilti moonutavad ka andmete puudusest tulenevad vildakused. Näiteks survivorship bias, kui vaadeldakse edukate kauplejate osakaalu mingi lühikese perioodi jooksul. Uurimus võib küll näidata, et 20% kauplejatest aasta jooksul jäid plussi, aga see pole tervikpilt.

Eeldame näiteks, et:

  • igal aastal alustab kauplemisega 10000 inimest
  • esimesel aastal jätavad neist 50% kauplemise pooleli
  • teisel aastal jätavad alustanutest 30% kauplemise pooleli ehk kahe aasta jooksul 80%
  • igal aastal on 20% kauplejatest kasumis
Kauplejaid1. aasta2. aasta3. aasta
Kokku100001500017000
Alustanud100001000010000
Lõpetanud50008000
Kasumis200030003400

Uurimused alustavad tavaliselt näitlikult meie 3. aastast ehk sellisel perioodil, kus varasemalt on terve hulk kauplejaid juba alustanud ja ebaõnnestunud.

Kuigi konkreetset aastat vaadates on justkui 20% kauplejatest plussis, siis tegelikult on viimase 3 aasta jooksul kauplemisega raha üritanud teenida 30000 kauplejat ehk tegelikkuses moodustavad need 3400 kauplejat kõigest pisut üle 11% kauplejatest.

Samuti ei ütle sellisel kujul analüüs meile midagi selle kohta, kui paljud neist kauplejatest on näiteks selle kolme aasta peale plussis. Kui kaupleja kaotas 1. ja 2. aastal -5000€ ja nüüd 3. aastal on 400€ plussis, siis ta on arvestuses kirjas kui kasumlik kaupleja.

Sama kehtib ka vastupidise näite puhul. Kaupleja, kes ühel aastal teenib 5000€ ja teisel aastal kaotab -400€, on teisel aastal kahjumliku kauplejana kirjas.

Dispositsiooniefektiga ei arvestata

See puudutab eelkõige päevakauplemist vaatavaid uurimusi. Kuna päevakauplemine eeldab sama päeva sees tehtud tehingute sulgemist, siis suurem osa uurimusi vaatabki ainult selliseid tehinguid.

Paraku on aga tuvastatud, et dispositsiooniefekt mängib olulist rolli ka päevakauplejate puhul. Nii juhtubki, et paljud kahjumis tehingud jäetakse mitmeks päevaks õhku ja jäävad analüüsist välja. See aga ilustab päevakauplejate tulemusi.

Juhuslikkus või oskus tuvastamata

Väheste uurimuste puhul hinnatakse, kas head tulemused võiksid olla tingitud oskustest või saaks sama häid või paremaidki tulemusi ka puhtalt juhuslikule õnnele panustades. Seda muidugi on tunduvalt keerulisem väga lühikeste perioodide peale hinnata.

Muu kriitika uurimuste suunal

Lisaks eespool väljatoodud näidetele olen varasemalt saanud ka muud kriitikat kauplemise teemaliste uurimuste kohta.

Need pole kauplejad!

Valimis on kellegi arvates kas liiga paljud või liiga vähesed sees. Näiteks kui on kõik vähegi kauplemisega tegelenud sees, siis saab tulemusi mõlematpidi kritiseerida:

  • tulemused on liiga head, sest üksiku tehinguga on võimalik kergelt tänu õnnele plussi jääda
  • tulemused on liiga halvad, sest iga “tolgus” on loetud kauplejaks

Siin võibki ilmselt vaidlema jääda, kust see piir läheb, et keda tuleks kauplejate sekka lugeda ja keda mitte. Enamus uurimusi kasutavad loogikat, kus valimisse jäävad inimesed, kes on teinud x perioodi jooksul vähemalt y tehingut.

Reeglina tundub, et enamus uurimused on siiski kasutanud üsna mõistlikku jaotust selles osas. Mõnikord on sama uurimuse käigus testitud tulemusi ka teistsuguse jaotuse korral ja jõutud sarnase tulemuseni.

Kauplejad ei ole valimis sees

Enamus uurimustes on vaatluse all jaeinvestorid ehk eraisikust kauplejad. Kriitikud on väitnud, et edukad kauplejad teevad seda ettevõtte alt ja ei ole seega valimis sees. Samas ei ole siiani keegi jaganud ühtegi allikat, mis seda väidet toetaks. Eestis võib teatud tingimustel anda ettevõtte alt kauplemine maksueelise, aga mitte alati.

Välismaalt võib leida ilmselt nii üht- kui teistpidiseid näiteid. See eeldaks, et näeksime mõnes uurimuses neid kauplejaid ka selles jaeinvestorite valimis ja teistes neid ei oleks. St mõnes riigis oleks sellisel juhul kasumlikke kauplejaid omajagu suurem osakaal kui teistes.

Uurimuste tulemused on pigem erinevates riikides üsna samasse auku (vähemalt need, mis mina siiani näinud olen). Seega olen selle argumendi suhtes skeptiline, kuniks keegi reaalseid andmeid jagada ei oska.

See lähenemine muidugi ei tööta, aga see teine…

Ilmselt üks asjakohasemaid kriitikaid siinkohal on see, et kauplemiseks on mustmiljon erinevat võimalikku lähenemist. Uurimustes on reeglina keskendutud kas päevakauplemisele või mingile laiemale segule kõigist võimalikest valikutest.

Kui päevakauplemine kõrvale jätta, siis teeb erinevate lähenemiste hindamise keeruliseks ka asjaolu, et kauplemise ja aktiivse investeerimise vahele on raske selget piiri tõmmata. Rääkimata, et uurimustes puudub info selle kohta, millist strateegiat ja lähenemist keegi rakendada üritab.

Seega kui päevakauplemine välja jätta, ei saa reeglina teha järeldusi mingi teise konkreetse kauplemisstrateegia mõttekuse kohta. Küll saab aga endiselt teha suurema pildi järeldusi selle põhjal, kui paljud kauplemisega üleüldiselt suurema tootluse näol lisandväärtust loovad. Kui see protsent on väga väike, siis ilmselgelt ei saa olla just liiga palju toimivaid lähenemisi.

Puudustest kokkuvõtteks

Kõige eelneva tulemusena on meil keeruline hinnata:

  1. Kui suur osa kauplejatest suudab pikas plaanis kasumit teenida?
  2. Kui suur see tootlus on?
  3. Kas see tootlus on võrreldes alternatiividega mõistlik ehk kas kauplemine kui potentsiaalne tuluallikas õigustab ennast?

Meie õnneks on aga erinevatel uurimustel erinevad puudused ja endiselt enamus neist uurimustest on jõudnud üsna sarnaste tulemusteni. Seega, kuigi me ei saa teada väga täpseid numbreid, saame siiski üsna suure kindlusega nii mõndagi neist uurimustest kätte.

Kohe kindlasti on need järeldused tunduvalt täpsemad sellest, mida sinu lemmik kauplejast youtuber sulle näitab, sind kliendiks kutsuv maakler koolitusel räägib või kauplemiskursust müüv internetiguru oma TikToki videodes väidab.

Mida need uurimused siis näitavad? Sellest võid näiteks siit lugeda.

Ilmselt märkasid, et ma ei toonud siinkohal otseselt välja puudusi muude allikate osas, vaid piirdusin ainult uurimustega. Põhjus on lihtne. Need muud allikad, ehk maaklerite promomaterjalid või kauplemisgurude raporteeritud numbrid, ongi üks suur puudus.

Nende põhjal ei saa paraku mitte midagi järeldada ega enamus juhtudel neid usaldada. Isegi siis, kui mõni konkreetne kaupleja on selgelt oma numbrid avaldanud, siis on endiselt see teadmine laiemas plaanis suhteliselt vähese väärtusega, sest need on ainult ühe inimese numbrid.

By Taavi Pertman

Taavi on investeerimisega tegelenud alates 2004. aastast ning psühholoogia vastu suuremat huvi tundnud 2006. aastast saati. Ta eesmärk on panna nende valdkondade teadmised ja kogemused kokku ning aidata läbi RahaFoorumi, Eesmärgipärase investeerimise e-raamatu ja koolituste inimestel oma suurimate unistuste elluviimiseni jõuda.

Mis sa arvad?

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.